Absurdse aja säästupeod

Rait Avestik

Rahuaja absurdsus saab iga minutiga järjest valitsevamaks seisu- või olukorraks. Harold Pinter, „Sünnipäevapidu”, tõlkinud Joel Sang. Lavastaja Peeter Raudsepp, kunstnik Krista Tool, valguskujundus Martin Makarevitš. Mängivad Tartu ülikooli viljandi kultuuriakadeemia teatrikunsti osakonna 7. lennu diplomandid: 1. koosseis: Petey – Anatoli Tafitšuk, Meg – Natali Lohk, Stanley – Johannes Veski, Lulu – Marilyn Jurman, Goldberg – Rauno Kaibiainen, McCann – Maarika Mesipuu; 2. koosseis: Petey – Taavi Lepik, Meg – Merilin Kirbits, Stella – Mairi Jõgi, Lulu – Kati Ong, Goldberg – Maarius Pärn, McCann – Karl Kena. Esietendus 8. XII 2008.       Mul puudub küll põhjapanev ülevaade, kuidas mõjutavad praegused valdkondade surutised ja langused otseselt näiteks kevadel lõpetavat Viljandi kultuuriakadeemia teatrikunsti osakonna 7. lendu ja nende edaspidist käekäiku, üsna ilmne on aga, et nad kõige muretumat elu ehk just ei ela. Kas võime loota, et kui tulevik polegi just kõige heledam, siis ei sõltu(nud) see noortest näitlejatest endist ...

 

Mitte juhuslikult ei saa tõmmata selle  lennu puhul mõningaid paralleele 1990. aastal lõpetanud lavakunstikooli 14. lennuga. Esiteks muidugi sellepärast, et ka nende üks diplomilavastusi oli Pinteri „Sünnipäevapidu”. See pole nüüd küll mingi võrdlus või paralleeli vedamine tänasesse päeva, aga tolleaegsete õppejõudude-lavastajate hinnangul oli 14. lend üks ajaloo õnnetumaid (vt TMK 1990, nr 6). Laskumata siin detailidesse, võttis nii sisulise kui vormilise kaose kokku kateedrijuhataja  Kalju Komissarov, kes taunis seda, et kursus oli töötanud väga paljude õpetajatega ja et „oma isakest või emakest” kursusel polnud. See ollagi suurim puudus ja õnnetus. Kuigi paljude asjade taga olnud tudengite oma suhtumine ja ükskõiksus, määras kehva õppeprotsessi paljude asjade kokkulangevus: kultuur sügavas kriisis, ühiskonnas kääriv hullumeelsus (piirid läksid lahti, massiline tung välismaale), egoism, vastutustundetus, orientatsioon läänele  ja kitšile, probleemidest hoidumine jne.

Olgu sarnasusega tänase ühiskonnaga kuidas on, rohkem pakub huvi „oma isakese või emakese” olemasolu, ja kui see on olemas, siis kas sellest on noortele näitlejatele tuntavalt abi? Ka selle lennu liikmetele edaspidi? Kuid eks seda, kas peatsed potentsiaalsed või vähem potentsiaalsed näitlejad on kooli lõpusirgel täis enesekindlust ja teadmist või midagi muud, oskavad paremini öelda üle 30 õpetaja,  kellelt nad Viljandis õpetust said. Ilmselt on hea ülevaade noorte arengust ka tuhandetel teatri-, tele-, filmi- ja reklaamivaatajatel, kes on 7. lennu või selle liikmete tegevuse tunnistajateks juba nende kooli astumise hetkest peale. Hämmastav energia on ikka noortel näitlejatel … Aga see selleks.

Kaks säästupidu

„Noorte absurditamisrõõm kobrutab üllatavalt eesmärgipäraselt, õieti kordagi üle valitud anumaääre valgumata. Neid vaadates jõuab nii mängu ilusse kui ka soovi korral end varjatud pingevälja kaasa haarata lasta. Ja usun, et vähemalt nende jaoks, kes tükki üldsegi ei tunne, hakkab parimail kordadel tööle ka mõistatuslikkuse kõhenaljakas paine.” Nii kirjutas Kadi Vanaveski 1990. aastal TMK 6. numbris lavakunstikooli 14. lennu diplomitööst, mille oli lavastanud Mati Unt. Üldiselt olen nõus Vanaveski kirjutatut kasutama ka  nüüdsete, Viljandi kooli 7. lennu diplomilavastuste kohta. Just lavastuste, sest lavastaja Peeter Raudsepal on olnud õnn (ka õnnetus?) lavastada „Sünnipäevapidu” kahe koosseisuga ning – kuigi kujundus (Krista Tool) ja olukord olid sarnased – näevad vaatajad kahte erinevat lavastust.

Arvan, et see näidend on üheks diplomilavastuseks vägagi rentaabel: võimalus lavastadamängida n-ö normaalselt, realistlikult ning  võimalus teha seda absurdselt, kahtlaselt, mis on teksti juba sisse kirjutatud. Tekstist tuleneva absurdsusega on tänapäeval asjad ilmselt teisiti kui näidendi kirjutamise ajal, sest tundub, et rahuaja absurdsus saab iga minutiga järjest valitsevamaks seisu- või olukorraks. Normaalsus on ju kokkuleppeline.

Pinteri tegelased olid üsna anonüümsed inimesed, kes olid kas nimetute jõudude ohvriks langenud või keda ähvardasid esmapilgul põhjendamatuna näivad  võimu- või alluvusmängud.

Näidendi situatsioon on argine, kuid võtab järjest ohtlikuma vormi. Miks on situatsioon mõistatuslik, sellest aru ei saa ega peagi vist saama. Selle ohukomöödia tegelaste tegutsemismotiivid on ähmased, valitseb saladuslikkus, kuigi kõik paistab nagu väga olustikuline. Ühe abielupaari juures elab mees, kes ja miks, seda ei tea. Võib-olla ka tean seda, aga ei usu.  Kaks meest tulevad teda ära viima, ta kuulatakse mingil imelikul moel üle, viiakse ära. „See tegelane, kelle väljendusviis on viimistletum või täpsem, haarab võimu partneri üle, agressiooni ohver surutakse nurka keele abil, mis muutub liiga tihedaks ja kiireks või siis mõttetuks, nii et sellest ei saa enam aru,” ütleb kavaleht.

Raudsepp sogab veel vett, pannes esimeses variandis ühte „kahtlast meest”  mängima naise ning teises variandis saab abielupaari juures elavast meestegelasest naine. Oluline on siin tähele panna seda, et näitlejad jätavad võimaluse n-ö mäng mängus situatsioonideks ehk mingisuguseks topelttravestiaks. Naisnäitleja mängib meesnäitlejat, kes mängib meestegelast, samas mängib naistegelane meestegelast ehk esineb mehena McCann (Maarika Mesipuu), kuid vaataja tajub pidevalt  „pettuse” ilmsikstulekut. Soorollidele ja nendega manipuleerimisele annab mõtteainet ka 2. koosseisu Stella (Mairi Jõgi), kes nimele vaatamata ei hajuta kahtlust, et tegelikult on ta Stanley või keegi temasarnane.

1. koosseisus loob kahtlase õhustiku juba etenduse alguses maja peremees Petey (Anatoli Tafitšuk) oma ettevaatliku ja tasase, peaaegu sosinal kõnega. Ja nagu soovitudki, märkame kiiresti majaperenaise  Megi (Natali Lohk) ja Stanley (Johannes Veski) vahel mingit (ühepoolset?) suhet. Lohu hea välimusega tegelane suunab oma tundeid mõistatusliku Stanley vastu kord armukese kord emalikult hoolitseva, üsna kohtlase olekuga. 2. koosseisu kavalalt, kuid südamlikult irvitava Megi (Merilin Kirbits) suhe nii Stella kui kas või oma mehega (Taavi Lepik) on parajalt nõiduslik. Veski tegelane tundus  rahulikuna, peitis endas mingit saladust, mingit arenevat hüsteeriat („Heiko Söödi Stanley 1990ndal kartis ja hüsteeritses „üle igasuguse piiri”, suutes kohati panna Inimesele kaasa tundma”). Tõesti, ka Veski Stanley ja Jõe Stella suutsid väiksel määral selliseid tundeid esile kutsuda.

„Äraviija” Goldberg (Rauno Kaibiainen) oli endale valinud filmidest tuttava maffiaisakese kuju, mis polnud paha, jõuga tehtud. 2. koosseisu sama tegelane Maarius Pärna kehastuses oli nagu sama viisakas (nii tegelase kui näitlejatöö mõttes), aga mõnevõrra vähem terav. Huvitavat suhet hakkas aretama Stella ja McCanni (Karl Kena) vahel toimuv, samuti Stella ja Lulu (Kati Ong) vahel toimuv. Kergemeelsed naised Lulud (ka Marilyn Jurman) olidki vist ainukesed, kes koosseisude lõikes väga ei erinenud. 

Arvan, et Raudsepa kaks lavastust andsid hea ülevaate nii kirjanduslikust materjalist kui ka sellest materjalist, mis teatris olulisim. Kui mõlema koosseisu Tallinnas esinemise rabin maha arvata, oli siiski esimese koosseisu tulemus terviklikum, pisut meisterlikum ja kas või pinterlikum. Kuigi meeldis ka Stella-variant just Stella enda pärast ja seal oli mitmeid häid rollivälgatusi, kumas siiski läbi trupi peataolek  lihtsates olukordades. Raudsepp on end ammu tõestanud hea näitejuhina, nüüd jälle. Ning ei saa mainimata jätta lavastustele suureks abiks olnud valguskujundust (Martin Makarevitš).

14. lennu lõpetanud on näiteks Matvere, Tätte, Avdjuško, Rosberg.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming