Ära kosi Pikka: Pikk läheb pingile magama

Meelis Oidsalu

Tudengite eneseotsingutele elab vaatajaskond kaasa leplikult ja naeruhimuliselt.Ühes Tallinna Linnateatri mängupaikadest, nimelt Hobuveskis, võib näha lavakunstikooli 24. lennu tudengite etteastet, mis kannab koondpealkirja „Pikk pink”. Kursuse juhendaja, tulevane lavakooli juhataja Hendrik Toompere on seekord andnud üliõpilastele vabad käed. Kursusel, kus kõik õpivad näitleja õppesuunal, on viis tudengit proovinud enne kooli lõppu kätt ka lavastajana. Näeme kokku kuut eriilmelist ja -tasemelist lühilavastust. 

Mait Joorits püüab idamaise mõistujutu, lavatööga „Kantani padi” tabada jaapani nō-teatri nappi ja täpset esitust, kasutusel on varjuteater ja tantsulised kehakujundid. Tumedasse riietunud tegelased annavad keskendunult liikudes edasi aimdust nō-teatrist, mille puhul võib soovida vaid nähtust palju täpsemat tehnilist viimistletust.

Ühtse olemistunnetusega lavapilti kannab siiras ja sümpaatne üritus ning hea idee, mis võiks  leida edasiarendamist. Suvel commedia dell’arte stsenaariumil põhineva vabaõhulavastusega „Kiivad armastajad” õnnestunult debüteerinud Kristjan Üksküla on seekord võtnud lavastada kaks Anton Tšehhovi novelli: „Jäägri” ja „Albioni tütre”. „Jääger” esitab humoorikalt ja nüansirikkalt karjuseneiu (Sandra Üksküla) kohtumise teda aastaid tagasi purjuspäi kosinud sakste jäägriga (Jüri T iidus). „Jääger” on  teisest lavastusest parem tänu Sandra Üksküla küpsele mängule. Ka Jüri Tiiduse rollisooritus on tabav, ehkki mõne ülemineku puhul kõhklev. „Albioni tütres” mängib lavastaja Kristjan Üksküla ise noort mõisahärrat, kes inglannast guvernandiga (Sandra Üksküla) jõe ääres kalastada armastab. Sõbra (Artur Tedremägi) ees ägedalt umbkeelset õpetajannat sarjates paljastub härra tegelik salajane armastus guvernandipreili vastu. Mõisahärra  tunne oleks usutavamalt esile pääsenud, kui guvernant olnuks sisemiselt väärikam (praeguse veiderdava matkimise asemel). Nii oleks mitmetahulisemalt esile tõusnud ka Tšehhovi novelli sõnum: venelase võõraviha (mida venelane ise ekslikult eneseuhkuseks peab) ja alaväärsuse paljastamine.

Üldiselt on aga märgata noore näitleja ja lavastaja Kristjan Üksküla liikumist süvenemise ja püsiväärtuste suunas – rühikalt ja väljapeetult.  Roland Laose lavastatud „Genees ja katastroof”, mis on inspireeritud Roald Dahli samanimelisest novellist, on kuuest nähtud lavastustest tugevaim. Lugu räägib mitmest nurisünnitusest traumeeritud proua Hitlerist (Marta L aan), kelle hüsteeriline hirm sellepärast, kas laps ikka jääb ellu, on humoorikas kontrastis Adolfi isa (Hendrik T oompere jr jr) muretu elumeheliku hoiakuga. Noor arst, keda Mikk Jürjens kehastab sisemise intensiivsuse  ja kohalolekuga, jälgib toimuvat hirmutavalt distantseeritud mõtlikkusega, tasakaalustades niiviisi ema ahastust ja isa äkilisust. Hendrik T oompere jr jr lavastatud ja hooldekodu (vaimuhaigla?) atmosfääri mugandatud „Karupoeg Puhh” üritab kontekstivahetuse abil A. A . M ilne’i teksti dekodeerida. Võte on vaimukas ja ka teostus kohati meeldivalt jabur.

Kontekstivahetuse võluks on krestomaatilise lasteraamatu tegevuskäikude ja  repliikide avamine uues keskkonnas ja sellest tekkivad uued tähendused, absurdi- ja eksistentsialismihetked. Samas vajab grotesk survet, pitsitust, mis seda õigustaks. Kui konteksti valik laseb algul aimata Ken Kesey „Lendas üle käopesa” sotsiaalkriitika kohtumist Milne’i muinasjututegelastega, siis kaks hooldusõde (Marta Laan ja Jekaterina N ikolajeva) ei paku küllalt repressiooni, mistõttu jääb pitsitus, traagiline plaan lahjaks. Puhtalt mängurõõmu  peal kui tahes hea idee kaua ei kanna: näitlejate lustimisega on nagu väikelaste ülemeelikusega, mis võlub esimesed viis minutit, ent siis muutub tüütuks. Siiski Lauri K aldoja Puhh jääb lõpuni paeluvaks. „Pika pingi” lõpetab Kertu M oppeli seatud „Leib!”, mis on inspireeritud Arvo Valtoni novellist “Vernanda leib”. Valtoni lihtne, ent mõjus sümboolika – mees (Mait Joorits) ostab poest leiva, mis osutub viitsütikuga pommiks,  ning üritab sellest tulutult vabaneda – on üle valatud rämegroteskiga.

Kohati vaimuka ja hüsteeriliselt naljaka lavaloo puhul (noorema publiku reaktsioonid olid vägagi kiitvad) kipub kreisiraadiolik ornamentika lämmatama „kella tiksumist”, mis juba iseenesest täitnuks lava ionescoliku absurdiga. Lavastaja pole lähtunud tegelikult Valtonist: ta ei muugi lahti ega tõlgenda, saab inspiratsioonilaksu kätte, jätab leiva kus kurat ja ehitab selle ümber eraldiseisva  lavaloo, mis on omaette tervik, oma struktuuri, tempo ja rütmidega, oma iroonia ning massimeediakriitikaga, mida vürtsitavad show-elemendid. Valtoni leivapommikella tiksumine jääb aga kummitama ja selle taustal mõjub rämekoomika tömbi ja tarbetuna.

Näitlejate kursuse iseseisvatest lavastustest koosneva teatriõhtu puhul on riskitegur ilmne ja tulemus habras: vähem kui pooli töid võib mõõta professionaalse teatri mõõduga,  kusjuures enamikul juhtudest pole viga heas idees, vaid üle ääre ajavas vormis. Tõsi, kui kõrvutada keskmist plaani täiteks tehtud riigiteatri lavastust katsetusliku ja otsingulise õppelavastusega, siis võib viimases leida jällegi rohkem entusiasmi ning emotsionaalset laetust – püssirohtu sel kursusel kahtlemata jagub. Hendrik Toompere julgustükk – lasta tudengitel retsenseerimata kujul oma haritust  avalikkusele demonstreerida – sümpatiseerib. Selles on usku oma pedagoogivõimetesse ning austust ja usaldust õpilaste vastu, aga, mis peamine, siirust, ausust vaatajate ees.

Mulle tundus, et tudengite eneseotsingutele elab vaatajaskond kaasa leplikult ja naeruhimuliselt. Omaalgatuslikest töödest võiks moodustuda ka järgmistel kursustel oma „pink”, siis ent juba teadvustatumas formaadis koos vastavalt vormitud ootustega?  Et vaataja teaks, nagu pealkirjas tsiteeritud vanasõnagi soovitab, kosjaviinad koju jätta.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming