„Aga kes ma siis olin?“

Variuse „Vihmapiisad ja kuupaiste“ näitab, kui veenva kompositsioonitajuga ning seejuures materjali lausa hulljulge käsitleja on olnud autor ja lavastaja Heidi Sarapuu.

TIIU LEVALD

Teatri Varius „Vihmapiisad ja kuupaiste“, autor ja lavastaja Heidi Sarapuu. Mängivad Katrin Lehismets, Egon Nuter, Urmas Põldma, Liine Carlsson, Haide Männamäe, Diana Dikson-Soom, Peeter Kaljumäe ja Mia Grete Volmer. Esietendus 10. II Tallinna keskraamatukogu saalis.

Siinse arvustuse pealkirjana kasutatud küsimuse esitas intervjueerija eest endale Käbi Laretei ja ise ka vastas: „Ma olin kombinatsioon internatsionaalsest kosmopoliidist-pianistist ja tont teab kellest, aga õieti olin ma lihtsalt üks eesti tütarlaps.“1

Sellele mõtteavaldusele lisan värvika lõigu Laretei raamatust „Otsekui tõlkes“,2 lugu pärineb Ingmar Bergmaniga kooselu ajast: „Ettelugemine jätkus ka kodus suure naudinguga. Aja jooksul võtsime läbi terve hulga vene klassikute teoseid. Otsisin antikvariaatidest Tšehhovi novelle. Gogoli Tšitšikovist ja Korobotškast said meie vanad tuttavad … Rääkisime Natašast ja Pierre Bezuhhovist. Või Aljoša Karamazovist. Need tegelased sidusid meid iseäralikul viisil, meie erinevast kasvukeskkonnast hoolimata. Nad varustasid meid salajaste koodsõnadega. Tšehhovi „Pulmades“ leiavad teineteist kaks kõvasti purjus pulmalist, kolleegiumiregistraator ja kreeka kondiiter. Nende seosetus jutus kordub refräänina venelase küsimus: „Aga tiigrid? Kas Kreekas tiigreid on?“ Ja kreeklane vastab: „Kreekas on kõike.“ Veidi aega ja mitu napsi hiljem: „Aga kolleegiumiassessoreid? Kas neid Kreekas on?“ – „Kreekas on kõike.“ – „Aga homaare?“ – „Kreekas on kõike.“ Ingmar kasutas seda väljendit minu laia natuuri kirjeldamiseks: „Kreekas on kõike.““

Raamatusõber, kes lugenud Laretei eri eluperioodide peegeldusi, nagu Eestis ilmunud „Peotäis mulda, lapike maad“,3 „Mineviku heli“,4 „Tulbipuu“,5 „Vihmapiisad ja kuupaiste. Esseed muusikast“6 või „Kuhu kadus kõik see armastus“,7 kus teemaks kirjad, mida Bergman alles on hoidnud, saab uskumatult värvika ja rikka pildi sellest lihtsast eesti tütarlapsest, kelles nagu Kreekas on kõike. Tsiteeritud katkend annab aga aimu, kui mitmekülgne ja laia silmaringiga oli muusik Käbi Laretei.

Variuse lavastuses „Vihmapiisad ja kuupaiste“ Käbi Lareteid kehastav Katrin Lehismets on laulja ja pianist.

Teet Malsroos

Vaadanud Tallinna keskraamatukogu ülikammerlikus saalis Variuse lavastust „Vihmapiisad ja kuupaiste“, tabasin end mõttelt, kui veenva kompositsioonitajuga ning seejuures materjali lausa hulljulge käsitleja on olnud autor ja lavastaja Heidi Sarapuu. Sajad ja sajad leheküljed peategelase enda ülestähendusi on küll maagirohke kaevandus, ent ühtlasi vajab see äärmist delikaatsust ja olulise silmaspidamist. Tund ja veerand kestev etendus annab aega ainult kontuuride vedamiseks nii kaleidoskoopilisest elukäigust, nagu seda oli Laretei oma.

Loo lavale tooja on leidnud ühendava liini, kaks olulisemat isikliku elu perioodi Laretei elus: abielu dirigent Gunnar Staerniga, millest sündis tütar Linda, ja abielu Ingmar Bergmaniga, millest sündis poeg Daniel. Ent lavastuses kõlab ka Lareteile ülioluline kreedo. Õde Maimuga selle üle diskuteerides tõdeb Käbi, et nagu tema isal,8 nii on olnud ka temal esikohal töö ja alles teisel perekond. Teema kerkis üles seoses lahutusega esimesest abikaasast. Keeruliseks kujunes ju teatavasti ka elu Bergmaniga ja päädis lahkuminekuga. Siit johtusid loomulikult ka hingepiinad seoses lastega.

Variuse lavastuses Käbi Lareteid kehastav Katrin Lehismets on laulja ja pianist. Saanud mõlemas valdkonnas alghariduse Eestis, siirdus ta edasi Viini ning tegutseb nüüd Salzburgi Mozarteumis pianistina, tehes koostööd sealsete väga tugevate laulupedagoogidega. Mõned aastad oli Lehismets Praha Ooperi esisopran, pärast lepingu lõppemist kuni praeguseni esineb ta vabakutselise lauljana. Seetõttu oli ta äärmisel sobilik kehastama nimitegelast ka Variu­se lavastuses „Unustatud primadonna Els Vaarman“ (2015), sealses rollis said kokku Lehismetsa laulmisoskus, näitlejavõimed ja karisma.

Seekordne Käbi Laretei roll eeldab nii head pianismi kui ka karismaatilisi artistivõimeid. Oli ju Lareteil pikki aastaid Rootsi TVs populaarne klassikalise muusika saatesari, kus ta esines edukalt nii jutustaja kui ka pianistina. Ilmselgelt tänu tema jutustamisoskusele on meil praegu ka tema mõtiskluste-meenutuste raamatud.

Etenduses pettuda ei tulnud. Lehismetsa teksti andmise mõtestatus ja eri partneritega suhtlemisel meeleoluvärvide vaheldumine hääles olid loomulikud. Tajutav elegants vaheldumisi ilma igasuguse poosita lihtsusega, siirus valuhetkedel ja seejärel imekspandav kergus, millega, kaunis naeratus näol, siirduti muusikasse, oma kõige olulisema partneri, klaveri taha. Estonia klaveril kõlasid Lehismetsa käte all soojalt, sugestiivselt ning Laretei mängu meenutavalt suursuguselt nii Claude Debussy „Kuuvalgus“, Chopini „Vihmapiiskade prelüüd“ nr 15 Des-duur kui ka Mozarti c-moll fantaasia.

Etenduse kulgu tõi äärmiselt meeldiva üllatuse Maimu roll. Ruumi sisenes prantslaslikult elegantne, pikakasvuline ja daamiliku hoiakuga Käbi õde, kes rääkides kasutas puhast, aktsendita eesti keelt, suhtlemise loomulikkus oli veetlev, ning kui kõlama hakkas oskusliku improvisatsioonina lavastusse toodud Madeleine’i ja Aristide’i dueti meloodia Abrahami operetist „Savoy ball“ – klaveril Käbi ja laulja Maimu –, siis oli jahmatus suur. Hääl, mis täitis saali, oli lopsakas, koolitatud, imeliselt kauni tämbriga sopran.

Maimu rolli esitav Liine Carlsson on sündinud Göteborgis, ema poolt eestlane, isa poolt rootslane, õppinud laulmist Malmö muusikakoolis ja Stockholmi ooperikoolis ning nüüd on ooperi- ja operetirollid viinud teda Saksamaale. Tegutseb vabakutselisena ning laulab ka näiteks Riias Läti rahvusooperis Wagneri „Tannhäuseris“ Elisabethi.

Lavastaja on teinud hea valiku, kutsudes Ingmar Bergmani rolli Egon Nuteri, huvitava näitleja, kellel on tagataskust võtta hea huumorimeel. Pikka aega on ta olnud suurepärane Lennart Mere interpreteerija, mistõttu pesitses hinges väike eelkartus, kuidas kujuneb tema sõprus nii kardinaalselt teistsuguse hingemaastikuga karakteriga, nagu seda oli Bergman. Ent taas sai tõdeda, et kui näitleja on anderikas, siis pole talle ükski vesi liiga sügav ega ükski puu liiga kõrge. Imponeeris, et näitleja ei püüdnudki väliselt jäljendada seda nii iseäralikku ja vastuolulist isiksust, lavastajat ja kirjameest, vaid oli lihtsalt imetlev, armastav mees, mida eeldas see kooselu etapp, ning lõpustseenis suuremeelne vabakslaskja, tunnustamaks samaväärset suurt kunstnikku tema kodumaa­igatsuses.

Gunnari rollis Urmas Põldma tõestas taas, kui tugev on temas näitlejaveri. Siin oli imetlus, soojus, õnnelik armastuse algus, lahutusestseenis pettumuse kibedus, kuid seejuures säilitatud suuremeelsus. Episoodides esinenud Diana Dikson-Soom, Peeter Kaljumäe ja Mia Grete Volmer olid orgaanilised ja sidusid hästi kogu kudumit.

1 Väljavõte Sirje Endre kirjapandust lavastuse kavalehelt.

2 Käbi Laretei, Otsekui tõlkes. Tänapäev, 2005. Lk 274.

3 Käbi Laretei, Peotäis mulda, lapike maad. Perioodika. Loomingu Raamatukogu 1989.

4 Käbi Laretei, Mineviku heli. Perioodika. Loomingu Raamatukogu 1992.

5 Käbi Laretei, Tulbipuu. Kunst, 1997.

6 Käbi Laretei, Vihmapiisad ja kuupaiste. Esseed muusikast. SE&JS, 2002.

7 Käbi Laretei, Kuhu kadus kõik see armastus. SE&JS, 2008.

8 Heinrich Laretei oli Eesti Vabariigi siseminister ning hiljem suursaadik Moskvas, Kaunases ja Stockholmis.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht