Ain Jürisson 11. X 1931 – 14. XI 2017

Kui Ain Jürissoni ligi 50aastane tööpäev Eesti Draamateatris lõppema hakkas, pani ta oma mälestused kirja „Draamateatri raamatusse“. Teatrist ja teatriperest aegade voolus – just nii ta oma kolleegidest rääkis ja nii mõtles ka teatripere. Pool sajandit jagas ta heldelt seda peretunnet, ta oli teatris oma, kolleegi tööpostist ja põlvkonnast sõltumata. Ain sidus inimesi. Nüüd on ta lahkunud ja süda tunneb, et lahkus lähedane, lahkus keegi perest. Keegi, kes lõi elus ja teatris nii hinnalise ühtekuuluvustunde.

1955. aastal sammus Draamateatri tagauksest esimest korda sisse Halinga vallas Kaelase külas sündinud 24aastane noormees sooviga asuda õppima teatri õppestuudios. Soov läkski täide, kolm aastat õppimist ja stuudio lõpetamise järel 1958. aastal sai Ain Jürissonist Draamateatri näitleja. Muide, aasta pärast tuli Draamateatrisse ka Jürissoni kursuseõde Ester Pajusoo, kes on selle teatri kuldvara tänaseni, juba 58 aastat. Oli Ilmar Tammuri suurlavastuste ning ka Voldemar Panso värskete ja kujundlike, eesti ainest uudselt tõlgendavate lavastuste aeg, noored näitlejad leidsid kohe palju rakendust. Nimetagem Jürissoni rolle, nagu Rava peremees A. H. Tammsaare ja Särevi „Vargamäe vanades ja noortes“, Imelik Lutsu ja Särevi „Suves“ ja „Tootsi pulmas“, Kopfschneider A. H. Tammsaare ja Panso „Inimeses ja jumalas“, Paris Shakespeare’i „Troiluses ja Cressidas“, Mats Mürk Kitzbergi ja Simmi „Kosjasõidus“. Kui Panso Noorsooteatrist Draamateatrisse naasis, oli tema lavastustes ikka tööd ka Ain Jürissonil, näiteks Jakob Lusiksepp Traadi ja Panso „Tantsus aurukatla ümber“, Yorki peapiiskop Shakespeare’i „Ri­chard III-s“.

1981. aastal läks üle Estoniasse Draamateatri pikaaegne lavastusala juhataja Jaan Mikkel ja uus juht leiti oma majast, ettepanek tehti Ain Jürissonile. Eriharidust ega kogemust ei olnud, ees ootasid väga keerulised ajaloolise maja suurremondi aastad ja vajadus kohandada lavakujundusi ajutiste mängukohtade kesiste võimalustega, aga Ain otsustas elus pöörde teha, võttis koha vastu ning jäi sellesse ametisse veerandsajandiks.

Lavakujunduste teostaja, kes ise paarkümmend aastat näitleja olnud, selline lava ja lavataguse tundja on eesti teatris päris haruldane. „Mälestusterohked ja tööküllased aastad,“ kirjutab ta oma raamatus, ja ikka oma meeskonda tunnustades: „On olnud kauneid ja raskeid aegu. Nii palju suurepäraseid, teatrile pühendunud inimesi!“ Rasked hetked jäid enda teada, mälestustesse sai kirja rõõm ühisest tööst, võimalusest teostada laval kunstnike ja lavastajate lennukamgi loominguline mõttelend. Kolleegide mälestustesse jäi aga teatrimees, kes ei öelnud loojate mis tahes fantaasialennule ei, vaid asus nuputama, kuidas seda lavale tuua ja olukord lahendada. Teatrilegend räägib mõnest korrast, kui kujunduse kavandid piirdusid paari sigaretikarbile tõmmatud joonega või suuliselt esitatud ideedega, kuid teati: Jürisson loeb sellest välja, mis vaja ja teeb oma meeskonnaga teoks! Ain ise ütleb oma tollaste koostööpartnerite kohta soojalt: „Teatrikunstnikud – suurepärane, nii eriilmeline, eripalgeline ja lai loojate seltskond, kelle vaimuloomingut minul koos oma meistritega on olnud au materiaalseks muuta veerand­sajandi jooksul.“

Suhtlemiskarid ületati kannatlikkuse ja huumoriga. „Jääge moodsaks!“, kõlas tihtipeale ta sõbralik soovitus. Lavastusala juhataja vastutas ka teatri suurte reiside eest, näiteks Moskvasse, Vladivostokki, Habarovskisse, Torontosse. Teatri tehnilist poolt juhtides tegi Jürisson kaasa ka lavastustes (Mikiveri lavastatud Kruusvalli „Hullumeelne professor, tema elukäik“ ning A. H. Tammsaare ja Mikiveri „Tagasi Vargamäele“, Mati Undi lavastatud Grillparzeri „Esiema needus“ jt).

Poole sajandi pikkuse teatritöö kõrval kestis peaaegu sama kaua veel teinegi, laiemale publikule ilmselt tuttavamgi amet. „Dubleerinud filmistuudio Tallinnfilm“ – nii on terved põlvkonnad lapsi üles kasvanud koos Sojuzmultfilmi multifilmidega, mida Eesti Televisiooni ekraanil juhatas sisse Jürissoni hääl. Tihtipeale algas Tallinnfilmi dublaažistuudios öötundidel koos näitlejaga teine tööpäev.

Ain usaldas kolleege ja Aini usaldati. Kui teatris oli pidupäev, siis hilisel tunnil istus ta alati klaveri taha ja kõlas lennukas „Punased purjed“. Kui teatris oli leinapäev, siis oli alati tema see, kellel oli meelekindlust ja usaldusväärsust seista korraldamise keskpunktis. Nüüd on meie kord Aini ära saata. Teatripere leinab. Tänab ja läheb kokku hoides edasi. Ain Jürissoni sõnadega öeldes: „Kuidas seda maja siis mitte armastada!“

Ain Jürissoniga saab hüvasti jätta 27. novembril kl 12 Eesti Draama­teatris.

Eesti Draamateater

Eesti Teatriliit

Eesti Teatri Tehniliste Töötajate Ühendus

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming