Ain Lutsepp: Ei ütleks, et kultuurirahva häält pole kuulda. Võib-olla lihtsalt ei osata kuulata, sest ka vaikimine on sõnum.

Margot Visnap

Eesti Teatriliit valis läinud aasta lõpus uueks esimeheks Ain Lutsepa. Sirp ajab juttu vastse teatriliidu esimehega ja jagab lugejaga teatrirahva kogunemisel kõlanud mõtteid.   Oled valitud Eesti Teatriliidu esimehe ametikohale. Ikka on arutletud, et vahest on Eesti Teatriliidu esimehe koht pigem väljapaistva teatritegelasega pärjatud maskotiamet. Täna on selge, et sisuline töö kaalub üles nn auesimehe-ameti. Mis kallutas kaalukausi, nii olulise ja töörohke ameti vastuvõtmise  kasuks? Ain Lutsepp: Kui teatriliidu esimehe ametikoht oleks maskotiamet, poleks ma seda vastu võtnud. Viimased viisteist aastat pole ta seda kindlasti olnud. Minu puhul sai määravaks kohusetunne ja soov seista teatriinimeste õiguste eest, samuti senine kogemus teatriliidu ja näitlejate liidu juhatuses.

Kuidas ühitada oma loominguline tegevus teatris ja ETLi esimehe amet? Kas need vastastikku  segama ei hakka?

Ausalt öelda pole ma selle peale mõelnud. Suhtun mõlemasse töösse kui elu kutsesse. Kuigi, jah, tulin hiljuti teatriliidu koosolekult ja tänaval jalutades hakkasin omaette naerma, mõeldes: kes ma siis nüüd olen? Tuttav tuli vastu ja küsis: mida sa naerad? Vastasin: mul on identiteediprobleem. Ma lihtsalt pean olema see, kes olen, ja tegema seda, mida pean. Kõik.

Oluline, et teatriliidu juhatus oleks aktiivne  ja tegus liidu peakoosoleku otsuste täitmisel. Ja uus valitud juhatus mu meelest seda ka on.

Aga siiski, milline roll võiks olla teatriliidu juhatusel või esimehel avalikkuses või ka lobitöö tegemisel?

Eks ma ju näen, mis ümberringi toimub, ja proovin ses mõttes aktiivne olla. Võimaluste piires.

Milline(sed) on olulisem(emad) probleem( id), millega teatriliit 2009. aastal ja edaspidigi peaks tegelema? 

Kultuurivaldkonna alarahastamine, rahvuskultuuri tegevustoetuse vähenemine riigieelarves 16% võrra. Kultuuriministeeriumi vaikiv nõusolek oma valdkonna eelarve sedavõrd suure kärpimisega. Teatritöötajate palgad. Põhjalikumalt on teatriliidu ees seisvad probleemid ja ülesanded kirjas teatriliidu peakoosoleku otsuses, mis võeti vastu 2008. aasta 24. novembril.

Teatriliidu peakoosolekul arvas teatrimehest poliitikasse suundunud Indrek Saar, tsiteerin: „Kirikus ei käi peaaegu keegi. Teater on üle võtnud kiriku rolli”. Kuidas seda arvamust kommenteerid?

Teater olgu ikka teater, mis ei välista, et ta võiks pakkuda ka ülevust. Teater jäägu teatriks ja kirik kirikuks, mõlemal on oma missioon.

Miks rahvas oma teatrit sinu meelest nii andunult armastab?

Sellepärast, et teater on elav esitus, saab teoks siin ja praegu. Sellepärast, et inimestel on pärast  head etendust millestki kõnelda ja mõelda oma argielus. Sellepärast, et näitleja on oma ajastu kroonika ja lühikokkuvõte. Sellepärast, et hea teater puudutab neid keeli inimeses, mis igapäeva elus tihti ei helise. 

Kas praegused teatriteod meie teatrites, mõelgem paari viimase aasta peale, vastavad su meelest publiku ootustele?

Teatripublik on diferentseerunud, seetõttu  erinevad ka vaataja ootused. Seda tajub laval olles, publiku vastuvõtust ja reaktsioonidest. Praegune teater toimib nii meelelahutajana kui ka meele kokkupanijana (küll harvem, aga siiski). Kasvatuslik ja hariv alge kuulub hea teatri juurde. Teatri olulisust näitab see, kui palju ja millest inimesed pärast etendust isekeskis räägivad ja mõtlevad. Hea, kui mingi osa sellest jõuab tagasisidena ka näitlejani.

Kuidas hindad praegust teatripilti – mida  peaks olema vähem, millest on puudu?

Praegune teatripilt on lai ja mitmekesine. Etendusi on servast serva. On tipud, on nõrgemad ja kandev keskpaik. Ühiskonnas olulist sõnumit kandvaid etendusi võiks olla rohkem. Samuti võiks Eesti ajalooga seotud teemade käsitlemine olla sügavam ja mitmeplaanilisem. On lavastusi, mis toimivad, on tähenduslikud. Ma ei pruugi mõnda seisukohta või maailmavaadet jagada, aga ma respekteerin  seda. Eitada on lihtne – sõna „ei” puhul läheb eesti keeles i-tähel veel rõhk üles …

Riigiteatreid on ikka ja jälle süüdistatud mõningases konservatiivsuses – et nad pole altid alternatiivsele teatritegemisele. Uus, eesrindlik sünniks justkui väiksemates kooslustes. Kas ajast aega riigilt püsitoetust saavad teatrid peaksid katsetama, uusi suundi otsima rohkem kui seni?

Konservatiivsus, kui see põhineb koolil ja professionaalsusel, ei ole iseenesest paha. See loob eeldused alternatiivsetele teatritegemistele. On, mille vastu olla, aga olulisem on siiski olla millegi poolt. Minu arvates kuulub uute suundade otsimine ja katsetamine igasuguse teatri arengu juurde.

Kuidas sulle tundub või millest see oleneb, et kultuurirahva, ka teatriinimeste häält on avalikkuses nii vähe kuulda? Kas ajakirjandus ei vaja kultuuriinimeste häält või on  intelligents pettunud ajakirjanduses kui avaliku hääle võimaldajas?

Ei ütleks, et kultuurirahva häält pole kuulda. Võib-olla lihtsalt ei osata kuulata, sest ka vaikimine on sõnum. Igapäevases informatsiooni paljususes ja arvamuste virvarris on tõelised sõnumid kiired kaduma, sest nad nõuavad kaasamõtlemist ja süvenemist, milleks on vaja tahet ja aega. Ajakirjanduse pealiskaudsus professionaalsete valdkondade käsitlemisel ei ärata  tihti usaldust.

Mis mõtteid tekitas sinus Linnavalitsuse/ Keskerakonna poolt välja kuulutatud internetihääletus „Linnateater või Kultuurikatel”?

Mina ei osalenud selles kampaanias. Teatriliidu peakoosoleku seisukoht antud küsimuses on kirjas peakoosoleku otsuses.

Linnateatri juhtumi valguses käis Elmo Nüganen välja idee, et vahest oleks aeg  luua kultuuriinimeste-intelligentsi mõttekoda arutamaks, mis ühiskonnas toimub, ja astumaks vastu poliitikas valitsevale pealiskaudsusele, manipuleerimisele avalikkusega.

Igasugune demagoogia ammendub varem või hiljem, see kukub ise kokku. Nähakse läbi ebakompetentsus, kus võidakse kõikidel professionaalsetel teemadel sõna võtta, ilma et oldaks kursis selle valdkonna sisu või loogikaga. Igaüks peab tegelema sellega, milles ta on pädev. 

Lugesin just äsja ilmunud soome psühhiaatri Hannu Lauerma raamatut „Usk, lootus ja ohtlik bluff”, kus ta käsitleb tegelikult samu teemasid. Soome on kapitalismis elanud ja demokraatiat õppinud tunduvalt pikemat aega kui Eesti. Soome kogemus õpetab meile, et ka kultuuritegijad peavad hoidma selja sirge ja käituma oma kõige parema äranägemise ja tahtmise järgi, pidama oma professionaalsusest kinni. Kui on tarvilik, tuleb ka sekkuda. 

Oled selleks valmis?

Jah, kui see on põhjendatud.

Aga nii mõnedki pole valmis, kartes tagasilööki näiteks ministeeriumi, poliitikute poolt – aus arvamusavaldus võib äkki minu teatri, festivali vms tiibu kärpida (eks ikka materiaalses mõttes)?

See võibki nii olla, nii juhtuda.

Kas selles, et teatrite tegevustoetus vähenes 10%, võib leida ka positiivset?  Mis seal ikka positiivset on?

Noh, et teeme pigem vähem, aga paremini. Lastejutt. Kultuuripoliitiliselt peab olema selge, palju meil teatreid on vaja. Ja sellest lähtuvalt tuleb ka poliitikutel käituda.

Milline on sinu arvamus kultuuriürituste piletite käibemaksu tõstmise kohta 5 %-lt 18%-le?

Kultuuriürituste piletite käibemaksu tõstmist ma õigeks ei pea. Kevadel ministeeriumi lubatud  35–40 miljonist on järele jäänud 15 miljonit krooni, mis seab teatrid keerulisse majanduslikku olukorda. Kindlasti tõusevad piletitehinnad. Millised tagajärjed sel on, näitab alanud ja järgmine aasta.

Teatritel, sealhulgas ka Eesti Draamateatril on viimastel aastatel hästi läinud – saalid täis.Mis tundeid see tekitab, rahulolu, mugavust või muret tuleviku pärast? Kui teatripiletite hinnad tõusevad, jäävad saalid  ehk tühjemaks?

Kõik võib juhtuda. Aga meie ülesanne on teha teatrit võimalikult hästi. Ja loota, et publik meid vaatama tuleb. Eks me näe, mis tulevik toob. Aga pessimismi langeda pole mõtet, võib juhtuda hoopis, et rasketel aegadel inimesed just tulevad teatrisse. Teater on siiski veel suhteliselt taskukohane kultuurist osasaamise võimalus.

Kultuurkapital ja näitlejate „turismireisid”, teema, mille ajakirjandus suvel üles tõstis.  Olime sinuga esimeses näitekunsti sihtkapitali koosseisus, kes toona nappi raha jaotas. Kuidas kommenteerid: kas näitlejatelemaailmareisijatele tehti liiga või on kulka jaotustes midagi ikka viltu?

Antud küsimuses usaldan ma näitekunsti sihtkapitali. Minu arvates on näitlejate teatrireisid (etenduste vaatamine, workshop’ides osalemine, teiste kultuuride tundmaõppimine) osa eneseharimisest ja täiendusõppest. Igasugust vastavaotstarbelist finantseeringut tuleks kasutada sihipäraselt. Kui sihipärase kasutuse osas on kahtlusi, siis tuleb kontrollida ja vastutus peab olema individuaalne, raha tuleb sel juhul tagasi maksta. Suvises rünnakus kultuurkapitali vastu oli palju ebakompetentsust ja kampaanialikkust. Kui mõni näitleja on eksinud, läheb see kogu kultuurirahva kraesse. Aga kui mõni poliitik, kes ei ole asjaga kursis või peab ennast nii  kompetentseks, et võib paljudel teemadel sõna võtta, siis ei laiene see ju samamoodi kõikidele poliitikutele. Kerge on rünnata kultuurkapitali, aga tegelikult paistis sellest rünnakust välja suur hõredus. Ilmselt oleks võinud probleemi lahendada ilma suure kärata, aga kuna tol hetkel on kära vaja (põhjused jätame nende teada, kes seda kära kasutasid), siis pandi see suure kella külge ja loomulikult sai terve eesti teatri maine kahju. Mis loodetavasti ajapikku ununeb.  Peaasi, mitte paanikasse sattuda.

Eelmise küsimuse kontekstis: avalikkuses on näitlejaid viimasel ajal tituleeritud muidusööjateks, maksumaksja raha eest vegeteerijateks.

Need väljaütlemised ei peaks olema kultuurse ajakirjanduse ja teatri teemad.

Aga kuidas hindad meie teatrikriitikat?

Sa küsid hinnangut, mis peaks olema nagu lõplik. See on teema, mida paari lausega ei lahenda. Esimene tagasiside lavastustele päevalehtedes  – need on arvamused, põhjalikke käsitlusi on, jah, suhteliselt vähe. Aga ka arvamused on vajalikud. Ja ilmselt paratamatud: päevalehtedel on oma formaat: oluline on uudise värskus, kirjutaja peab kiiresti reageerima, hinnanguid jagama. Aga kui vaatame ajakirjanduse üldpilti, siis olukord pole ju väga halb, lihtsalt teatriteema või ka teatriinimestest kirjutatu on hajunud väga paljudesse väljaannetesse. Artikleid ilmub Maalehest kuni Eesti Ekspressini välja,  rääkimata ajakirjadest, ka üldhuviajakirjadest, kus on intervjuusid, teatriinimeste portreelugusid. Aga ma usun, et teatrihuvilistel on võimalus ennast asjaga kursis hoida.

Kas ülekohtune kriitika võib näitlejale haiget teha?

Muidugi võib. Aga kui tehakse ülekohut, siis tuleb aru saada, kes ja miks ta seda teeb. Ka õiglane kriitika võib haiget teha, aga siis tuleb see enese jaoks ära seedida. 

Kuidas ennast vormis hoiad? Nii vaimses kui füüsilises mõttes?

Igapäevane töö enesega käib näitleja töö juurde. Siia kuuluvad harjutused, lugemine, teatri ja filmi vaatamine, lahtiste silmadega maailmas ringi käimine. Oluline on avastada ennast üllatumas ja imetlemas teiste tehtut ning tunda rõõmu oma tööst.

Sa pigem väldid intervjuusid kui annad neid. Millest see tuleb: aukartus sõna ees?  Sõnadega ju iga päev näitlejana töötad.

Olen sõna suhtes tundlik. Mõni raamat teeb nii hellaks, et pean selle käest ära panema. Teeb haiget, sest kisub selliseid asju välja, et tunnen, ma ei tohi seda puutuda. Mõne näitemängu puhul, milles mängimist on pakutud, tunnen: minul selle jaoks väge pole, ükskõik millist tegelaskuju kehastades. Mõne filmistsenaariumi või näidendi puhul ei suuda ma sõna vastu võtta, mulle ei mahu need sõnad suhu. 

Kust sa näitlejana väge saad?

Vaata enda pilte. Hakka vaatama noorpõlvest peale. Näed, et kuskil 16–18 aastasena on piltidel sinu näos kõik kirjas. Kõik võimalused on olemas. Pärast 30. eluaastat hakkab säde kustuma. On neid, kelle puhul ilmub mingi muu särakas juurde. Need, kes on leidnud elus oma koha, jaatavad seda, mida teevad, ja neil ei tule tegeleda väe kogumisega, vaid nad saavad oma tegemistest energiat juurde. Heades näitemängudes  tekib teksti kaudu samasugune energiavahetus. Tõde võib väljenduda teksti ilus, ajahetkes, nagu oleks korraks aatomit näinud. Kui oled kord seda tajunud, tahad ju veel. Ja see võib olla ilus. Selle pärast tahaks teatrit teha.

Kuidas endas näitlejana seda sädet hoiad – füüsiliselt, vaimselt?

Muidugi, mingi aeg oli tunne, et võid kõike. Füüsiline töö, looduses käimine annavad kõva suraka, eriti kui sa ei lähe loodusesse midagi võtma, vaid lihtsalt oled. See hoiab. Sõbrad ja suhtlemine on oluline. Raamatud. Teater ise. Linnateatri „Talveöö unenäo” festival oli suurepärane. Martin Wuttke ja tema „Artaud meenutab Adolf Hitlerit ja Romanisches Cafed” – tipp, kuigi võõras. Kuigi Wuttke oli meeletult tehniline, tippnäitleja, kõiges professionaalne, detailides, viimase peal, oli mul raske seda vastu võtta. Ometigi, mida ma näen, on imetlusväärne. Või Alvis Hermanise lavastus „Sonja”. Algul tundub, et vaatajat hakatakse „koksima” kuidagi madalalt, ja lõpus saad aru: kuidas see puudutab! Või rootslase Jan Jönsoni lavastus „Tõelusehetked”: neli tundi on mees laval, vahepeal võis saalis igavgi hakata, aga see, millise kire ja huumoriga ta rääkis sellest, kuidas ta vangide, surmamõistetutega Beckettit lavastab … Linnateatri festivalile mõeldes tuli mulle meelde Rein Ruutsoo, kes meile omal ajal teatrikoolis filosoofia ajalugu õpetades oma rrr-i põristades ütles: „Mis  on teatris põhiline? Kirg, kirrrrrg!”. Pärast neid nelja festivalietendust sain aru – sellist teatritegemist seob kirg.

Mida näitlejana sellest saad, niisugust teatrit vaadates?

Mulle on need õppetunnid. Mind huvitavad tegutsemise motiivid, impulsid, millest sünnib looming. Mingil hetkel võivad need su tegemistesse talletuda. Täiesti tavaline, et kui tekstiga tegelen, tuleb midagi meelde teatrivaatamise  kogemustest. Ja head teatrit vaadates sünnib rõõm, tekib äratundmine, et mõned asjad on ikka väga head ja sellel on ikka mõte, mida teatris teeme.

Mis sind ennast motiveerib – peaaegu kolmkümmend aastat laval?

Võiks ju vastata naljaga, tsiteerida Gene Hackmanit, kellelt ühes intervjuus küsiti: mille järgi ta materjali valib? Hackman vastas: „Esiteks – materjal, seejärel – kes lavastab, ja  siis raha. Aga järjekord võib erineda.” Et olen niisuguses eas, nagu olen, siis on ju raske elukutset vahetada. Kuigi kahtlen palju, võib-olla rohkem, kui vaja.

Tiina Lokk avaldas just arvamust kultuuripoliitika teemal, öeldes: „Kultuuri rahaasjad enam halvemaks minna ei saa”. Milline on sinu soovitus uuel aastal kultuurirahvale?

Kultuuri rahaasjad saavad veel halvemaks minna küll. Aga mida soovida? Hoolimist ja tähelepanelikkust  üksteise suhtes. Kunagi ammu osalesin rahvusvahelise teatriinstituudi ITI konverentsil Bulgaarias ja toonane esimees ütles: „This is not our work, this is our homeland”. Kuidas seda eesti keelde tõlkidagi – see pole meie töö, see on meie kodupind. Väga ilusasti öeldud ju!

Küsinud Margot Visnap

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming