Akrobaatilised etüüdid toolide ookeanil

Pille-Riin Purje

12 tooli laval, aga ei mängita ei 100 ega elata 200 protsenti. „12 tooli”: Ippolit Vorobjaninov – Peeter Jakobi, Ostap Bender – Margus Grosnõi. RAKVERE TEATER

Alustan näiliselt kunstivälisel teemal, nimelt uuslavastuse (enese)reklaamist. Väljavõtteid teatri pressiteatest: „20. sajandi ühe kultusteose, Ilja Ilfi ja Jevgeni Petrovi romaani „12 tooli” värvikas ja julge teatritõlgendus… Kirev ja veider tegelaste galerii… Jõuline ja minimalistlik lavaruum… Maailm, kus mängida tuleb 100 ja elada 200 protsenti…” Mind painab viimasel ajal tunne, et mida enesekindlamalt teater veel sündimata lavastust kiidab, hinnanguid ette kirjutab, seda vähem usaldatakse vaataja vastuvõtutaju ja mõistmisvõimet. Enesemüümise kunst on aja märk, aga reeglina toodab enesekiitus tarbetuid eelarvamusi. Annab kriitikulegi relvad kätte, kui ambitsioonid ja tulemus ei kattu. Vägisi meenub Juhan Smuuli monoloog „Suvitajad”: „Kui inime nii palju reagib, et ta oo nõukogude ja ta oo inimene, siis ta oma usk peab selle koha pealt kõvaste kõikuma!”.

Nüüd asjast: noore koosseisulise lavastaja Jaanika Juhansoni debüüdist „12 tooli” Rakvere teatri suures saalis. Hakatuseks tunnistan, et minul on selle lavastuse vaatajana viga küljes. Olen sedavõrd vana, härrad vannutatud mehed, et põen kroonilist „dežavuud”! Tean täpselt ette, kuidas ja millal õhupallid lõhkevad. Ometi lootsin terve esietenduse vältel nagu laps, et nüüd-nüüd saan üllatatud…! Ent toolide lavaookeanil looviti üpris sürpriisivabalt. Lavastus koosnes siin-seal nähtud nippide mosaiigist. Või oligi eesmärgiks üksnes klišeede paroodia, à la nöörsaapakultuse pilamine?

Jään jänni hindamiskriteeriumidega. Kui tegu oleks noore lavastaja oskusi näitava koolitööga või ühekordse festivaliprojektiga, oleks kerge tulemus korralikuks tituleerida. Antud juhul tähendaks see aga lati liiga madalale laskmist.

Lavastust läbivas vormimängus on stiilitaju, rohkem või vähem vaimukaid etüüde vene (räme?)komöödia võtmes. Akrobaatilisi võimlemistrikke, millest iseäranis leidlik malesimultaan. Lavapilte moodustatakse liikuvate sirmidega: ökonoomne võte ahendab suure lava võimalusi, see aga korvatakse alasti lavaga viimse tooli saatuslikus pildis. 

Näitlejate vapper viisik „teistes osades” täidab rolliskeeme täpselt. Ollakse kuulekad malendid, mida lavastaja liigutab. Mängus puudub küll totaalne intensiivsus, mida kiirgavad tudengite lavastused või näiteks NO99 „Perikles”. Ent seda pole vist nõutudki? Laval ei mängita 100 ega elata 200 protsenti.

Žanrimääratlus „nahaalne komöödia” eksitab, kuna Jaanika Juhansoni režii on rajatud kultuursele võõritusele. Eelkõige puudutab see peaosaliste tandemit: Peeter Jakobi Ippolit Vorobjaninovi, aga eriti Margus Grosnõi Ostap Benderit. Distantseerumise arsenal jääb kahvatuks ega vallanda näitlejasära. Napib elustavaid ülesandeid, mis peaosalisi käivitaksid, pole päris avantürismi ega vilkaid ümberlülitusi. Põhivõte on loo pajatamine mikrofoni sisse. Suure kombinaatori roll koosneb saali suunatud fraasidest, mida Margus Grosnõi pillab sarmikalt, aga kammitsetult. Tõeline kergendus oli, kui Ippoliti prillid saali kukkusid ja Bender sööstis neid ära tooma – korraks sündis spontaanne, elus teater!

Lavastaja avab 16. aprilli Virumaa Teatajale antud intervjuus võimaliku tõlgenduse vana ja noore näitleja kohtumisest kui „12 tooli” teljest, mängust mängus. Kahjuks jääb kütkestav idee laval avamata, raamvihjed poolikuks. Peeter Jakobi põnev näitlejaindividuaalsus vääriks hoopis rikkamaid mänguvõimalusi.

Tundubki, et Jaanika Juhansonil jääb vajaka oskusest oma kujutlustes pulbitsevaid ideid realiseerida nii, et ka saalis oleks huvitav. Ilfi ja Petrovi teose puhul kujuneb vormi võimutsemine sisu üle küsitavaks, sest võõrituslaadi kiuste püütakse meile kaheteistkümne tooli ja varanduse lugu hästi korrektselt, kadudeta ümber jutustada. Mõistagi töötab see vastu totaalse mängu ideele. Ka rütmistamine on lavastuse nõrk koht, sest kuigi pidevalt rabeletakse ja lisaks mässatakse ruumilise heliga, puuduvad seejuures rütmikontrastid. Võimutseb loiuvõitu hõredus.

Lõbus hakkab saalis neil, kes naudivad vormiga nipitamist, igavaks läheb neil, kes otsivad materjalivalikule elementaarsetki sisulist põhjendust. Vastust, miks just see lugu just praegu lavastajat erutab, me lavalt ei saa.

Nii sarnaneb Jaanika Juhansoni debüüt Rakvere teatri afišil kõige silmatorkavamalt Marko Matvere groteskse lavastusega „Söögituba”. Siiski ühe olulise vahega: kui Matvere režii ülbelt ei haaku Gurney komöödia olemusega, siis Juhansoni käekirjas tajume intelligentset respekti Ilfi ja Petrovi suhtes. 

Tagasi tulles kirjatüki alguse juurde: minuealisel teatrivaatajal peaks juba jätkuma elutarkust olla kannatlik. Iga lavastajadebüüti ei maksa ju kohe võrrelda näiteks Lembit Petersoni omaga. Antagu muudkui aega atra seada, esimesed kümme aastat on rasked jne. Aga seda enam võiksid pressiteadete tootjad vahelduseks respekteerida luulerida: „Mis varjus ei valmi, on tühine.”

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming