Alasti kehad, kilekotimehikesed ja krokodill

Anneli Saro

Helsingis näidati teiste seas Sasha Waltzi ja Frank Castorfi lavastust. Helsingi pidunädalad (Helsingin juhlaviikot) 16. VIII – 1. IX.

Helsingi seekordsete pidunädalate populaarseim ettevõtmine oli kesklinnas Muusikamaja kõrval korraldatud filmipiknik, mis meenutab pisut augustikuist Tartu Raekoja platsi „Tartuffi”, kuid Helsingis istuvad inimesed murul ning võivad samal ajal ka söödavat-joodavat tarvitada. Sõltuvalt filmist ja ilmast oli vaatajaid 800–1300 vahel. Teine, juba klassikaks kujunenud sündmus oli muidugi kunstide öö. Mäletan ennast 1990. aastatel mitmelgi korral kunstide öös muuseumist kontserdipaika või mujale kondamas, nii et tänavu üllatas, et kella kümneks-üheteistkümneks olid kõik ettevõtmised enam-vähem juba läbi. Keegi arvas, et ilmselt püütakse vältida suuremat öörahu rikkuvat joomapillerkaari.
Tasulises programmis andsid tooni kontserdid. Näiteks Philip Glassi klaverikontsert oli üks esimesi, mis välja müüdi. Elevust tekitas ka 80aastase Yoko Ono, kitarrist Thurston Moore’i ja trummar Tomi Leppäse avangardmuusika show, kus Ono näitas häälega heliinstallatsioonide loomise ja improviseerimise oskusi.

Kehaarhitektuur. Helsingisse oli toodud ka peenemaid teatritükke Euroopast, rõhuga tantsu- ja visuaalsel teatril. Sasha Waltzi tantsulavastuse „Keha” („Körper”) lähtepunktideks on olnud kehaarhitektuur, meditsiin ja sotsiaalne keha, tulemuseks on saadud hulk visuaalselt lummavaid stseene.
Keset musta lava seisab must sein, kus on heledam süvend justkui aken. Aeglaselt hakkavad alasti inimesed seinte vahelt sellesse süvendisse liikuma: mõned vasakult, mõned paremalt, mõned ülalt. Mõned tulevad, mõned lähevad. Ruumi on vähe, nagu Maa peal üldiselt, nii et olemiseks ja edasiliikumiseks tuleb sobitada end teiste kehadega, otsida oma ihuliikmetele sobiv nišš. Need kehad on ilusad ja huvitavad, aga mingil määral ka jäledad nagu vaglad kastis. Äkki tekib ühe mehe suu ümber kummaline udu-halo. Äkki valgub üks mees mööda nähtamatut seina, mida ka klaasiks nimetatakse, alla. Selge, inimesed on seina ja klaasi vahel umbes 20sentimeetrises ruumis. Aegluse-ettevaatlikkuse ja koostöö-rühmakeha maagia naelutab vaatajad liikumatuks.
Kehaarhitektuuri esindab ka nn kentauride stseen, kus ühe pika kleidi sees on kahest inimesest kokku pandud üks. Kehaarhitekt on lähenenud inimesele kui liigile loovalt ning katsetanud, mida olemasolevast materjalist ehitada saab ja kuidas see siis liigub. Mis juhtub, kui pöörata inimese ülakeha 180 kraadi? Aga mis siis, kui inimesel oleks üldse kaks ülakeha? Võimalusi on palju.
Lavastuses on palju eri stiilis ja võtmes stseene, mõned abstraktsemad, mõned konkreetsemad – kõik avamaks meie kehalist olemist maailmas. „Keha” on ühtlaselt tugev ja paeluv algusest lõpuni, saalis on meeleolu nagu võluri vastuvõtul. Lavastuse lõpul kehadevaheline disharmoonia justkui taandub: moodustatakse ühtse energiaga liikuvaid rühmi, harmoonilisi paare, lamavatest kehadest inimkette ja neljakorruselisi riitu, pead-jalad kohakuti. Inimriitade ebatavalisus ja seejuures äärmine korrastatus, harmoonia tõi meelde natsistlikud surmalaagrid. Noomisin ennast mõttes selle eest, et ei suuda vastu võtta abstraktseid kujundeid, et omistan neile automaatselt sotsiaalselt kinnistunud kuvandeid ja tähendusi, aga hiljem kuulsin Waltzilt, et lavastus põhinebki osaliselt Berliini holokaustimuuseumis tehtud uurimistööl. Niisiis, „Kehas” ei ekspluateeritud küll soolistatud kehade vangla teemat, nagu seda väga tihti tantsuteatris tehakse, kuid ilma holokaustita ikka hakkama ei saadud. Efektselt olid lahendatud ka organiäri ja ilukirurgia ning tervise ja haiguse teemad.
Lavastus on valminud tegelikult juba 2000. aastal, kuigi seda fakti kuskil eriti ei afišeeritud. Ühelt poolt tegi see teatriuurija muidugi kurvaks, et kõik jõuab meile kui kultuurilisse perifeeriasse aastakümnend hiljem, teiselt poolt ergutas fantaasiat teadmine, et 12 liikmega trupis on selle aja jooksul vahetunud vaid üks inimene, lavastus on küpsenud koos tantsijatega. Tänapäevases projektipõhises maailmas on selline püsivus üsna harukordne. Etendusejärgsel kohtumisel mainis Waltz, et kuigi tema trupil ei ole püsivat etendamiskohta, püüab ta hoida elus oma repertuaari. Repertuaariteater ilma oma majata on Eestis veel läbi proovimata.

Uus tsirkus. Suurema osa eestlaste ja idaeurooplaste teadvuses seostub tsirkus Venemaa, klounide ja karudega. Popkultuuri austajad oskavad ilmselt nimetada mitmel korral Eestitki väisanud maailmakuulsat Kanada truppi Cirque du Soleil’d ehk Päikesetsirkust, mille etendused meenutavad kabareed. Etenduskunstide otsingulisemast poolest huvitunud on aga uue (nn kontseptuaalse) tsirkusega ilmselt kokku puutunud teatrifestivalidel või mujal. Soomes on juba 1976. aastast tegutsenud nn traditsioonilist tsirkust esindav Sirkus Finlandia, mis praegu kannab Soome rahvustsirkuse nime. XXI sajandil on tekkinud selle kõrvale aga mitmeid uue tsirkuse truppe, suuresti tänu avatud tsirkusekoolile, mis, muide, tegutseb Helsingis Eesti Maja lähinaabruses. Kõigest sellest tulenevalt on huvi tsirkusekunsti vastu vähemalt Helsingis üsna suur ning kõhklemisi julgen isegi väita, et sellest on saanud osa soome rahvuskultuurist.
Pidunädalatele oli lisaks kodumaistele tsirkusekunstnikele kutsutud ka prantsuse trupp Cie Non Nova, mille asutas Phia Ménard 1998. aastal. Vastupidiselt sellele, mida väidab trupi nimi, otsitakse etenduskunstide uusi väljendusvahendeid. On see ikka veel võimalik? Helsingis mängiti kahte Ménard’i tuule ehk õhuvoogudega katsetavat lavastust: lastele „Fööni pärastlõunat” („Après-midi d’un foehn”) ja täiskasvanutele „Keerist” („Vortex”). Viimasest nüüd pisut lähemalt.
Ventilaatoritest ümbritsetud ringis istub valge maski ja musta ülikonnaga paks mees, vist kloun. Mees hakkab neist poolläbipaistvatest kilekottidest, mida poes pakkimiseks kasutatakse, teibi abil mehikesi meisterdama. Ta avab kotisuu ja viskab mehikese keskpõrandale. Ventilaatoritest tulev tuul puhub kilekoti täis, tõstab ta õhku ja paneb tantsima. Mõne aja pärast lendleb-tantsib laval Debussy muusika taktis palju erivärvilisi kilekotiinimesi. Publik on lapselikult rõõmus, kuigi ilm on täis kilet, meenutades kõrvalepõikena meie igapäevast looduse vastu patustamist. Seesugune foto reklaamib ka lastele mõeldud „Fööni pärastlõunat”.
Kilekotimehikeste ringtants, mida hilisema taustal võib mõtestada nii muretute laste kui ka elujanuliste spermatosoididena, ei kesta siiski kaua. Maskiga mees kisub ülikonna põuest välja suure prügikottidest inimesesarnase olevuse, kes võtab tuule alla ning hakkab meie mehega maadlema, nii et viimase liikumismuster ja olemuse hakkavad meenutama lumeinimese oma. Ivan Rousseli sisendusjõuline muusikaline kompositsioon muutis kõik dramaatilised stseenid väga elavaks. Siis tõmbab mees riietest välja pika kiletoru, millest saab tuule jõul draakon või paha vaim, kes asub kohe peategelast ahistama. Mees ise aga koorub ülikonnast ning näitab oma sootut, embrüonaalset tuuma. Pärast veel üht kilega stseeni, mis tekitas assotsiatsioone emaüsaga, rebib esineja katki ka tema keha katva nailonist võrgu ning temast saab keskealine punapäine naine Phia Ménard. Nagu mainisin, võis etendust nautida puhtalt meeleliselt (ahh!) või lasta end tehnilistel lahendustel üllatada (ohoo!) või püüda nähtut ka kuidagi tõlgendada ja mõista (ahaa!). Seda viimast on võimalik teha vähemalt kahel tasandil: inimese bioloogilise eksistentsi või identiteedi arenguloona, keerisena.

Sakslaste nägemus venelastest ja kapitalismist. Sõnateatri suurmeestest oli Helsingisse kutsutud sakslane Frank Castorf Volksbühnes tehtud lavastusega „Mängur” („Der Spieler”, 2011). See põhineb Fjodor Dostojevski autobiograafilisel romaanil „Mängur” (1866) põimituna motiiviga jutustusest „Krokodill” (1885). Nii romaanis kui ka äärmiselt nüüdisaegsena mõjuvas lavastuses räägitakse rahast, mängusõltuvusest, armastusest, aga ka üldisemalt majandusest, mis kõik eelneva näib tingivat. Peategelane Aleksei Ivanovitš (Alexander Scheer) on hasartmängusõltlane, kes püüab raha abil võita oma südamedaami, võlgades sipleva Polina (Kathrin Angerer) südant. Aga nagu vaesed inimesed teavad: raha õnne ei too ja armastust osta ei saa. Kindral Sagorjanski (Hendrik Arnst) ootab oma rikka tädi surma, et abielluda uue noore naisega, kes näeb välja nagu vene prostituudi stereotüüp. Ootamatult saabub sellesse Saksa suvituslinna Roulettenburgi aga elujõus vanatädi ise (Sophie Rois) ja mängib ruletilauas kogu oma raha maha. Pingelise tegevuse taustal lamab laval aga suur sümbol krokodill, kelle kõhus elab üks vene mees. Kellelgi pole plaanis allaneelatud meest päästma minna, sest majanduslikult mõeldes on selline krokodill palju tulusam kui elus inimene ning pealegi tuleb välismaiseid investeeringuid (vene meest saksa krokodilli kõhus) kaitsta.
Lavastus algab segaselt ja provotseerivalt nagu performance (nt kilpkonnakilpi pugenud mees astub vahekorda prostituudi moodi naisega). Pärast esimest kahte tundi olen veendunud, et tegemist on labasevõitu ja ülemängitud vene klassikalavastusega, milletaolisi olen elus juba palju näinud. Tõmban paralleele Tšehhovi „Kosjade” ja Gogoli „Naisevõtu” piinlike esitustega. Pärast vaheaega omandab aga kogu igapäevane liha- ja rahahimu sügavama eksistentsiaalse ning majanduspoliitilise tähenduse. Mul hakkab kahju, et tean nii vähe majandusteadusest, et ma ei ole reflekteerinud kapitalistlike loodusseaduste üle, sest kohale jõuab arusaamine, et just nende järgi me elame ning majandus­õpikust võib leida kriisijärgse ühiskonna olulisi elutunnetuslikke metafoore. Neli ja pool tundi kestnud etenduse, nüüdisaegse ühiskonna kujundliku ja nõudliku analüüsi järel olen täiesti kurnatud, aga mõtlen, millist õnnetunnet võiksid kogeda praegu intellektuaalse teatri taganõudlejad.
Muide, Dostojevski ise võiks vabalt esindada postmodernset elutunnetust. Romaan „Mängur” sündis ühest kihlveost kirjastaja Stellowskiga, kellele rahahädas Dostojevski lubas kirjutada uue romaani vähem kui viie kuuga. Tagatiseks olid kõigi tema uute ja vanade teoste kirjastamisõigused. Seejärel mängis mängusõltlasest Dostojevski maha kogu raha, kirjutas uue romaani vähem kui kuuga ning abiellus seejärel oma kiirkirjutajaga. Ühiskonna areng on võrreldav spiraali ehk keerisega.
Helsingi pidunädalad võib kokku võtta järgmise kõnekäänuga: sõin ja jõin seal minagi, suhu ei saand midagi, silmapõhja sedagi. Selles, et eestlased ei käi Soomes ainult leiba teenimas, veendusin taas kord publiku seas eestikeelset juttu kuuldes.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming