Alastiolek

Tõnu Õnnepalu

(Teatri)reisikiri VI

3. I. „Tuvi”*
Jaanuaris on aasta alles alasti. Ja inimene kuidagi ka. Pühad on peetud ja kuigi see otsast algamine on ju vaid kujutlus, ikkagi. Jälle oleks nagu tühi leht ette antud, ja see teeb hirmu. See tühi leht on su enda paljas hing. Sõnad peavad saama talle riideks selga. Nii see kunst käib. Alastuse varjamine. Et tekitada lugejas huvi. Või vaatajas. Huvi piiluda sinna taha, näha tõelist. Nagu oleks keha tõelisem kui riided, nägu tõelisem kui mask. Pole ju. Aga nad on elavad. Ennem kui tõelist, otsime kunstist vist ikka elavat. Teist ja ennast.
Andri Luubi kirjutatud ja Maria Petersoni lavastatud „Tuvis” on keskne dramaatiline sündmus see, et Hermese teatri vana teeneline näitleja (Aleksander Eelmaa) peab enda laval alasti võtma. Teate isegi, moodsa teatri värk: püksid maha ja valmis. Miks? Noh, et rabaks. Noori paljaid on laval küll juba nähtud, vana paljast veel pole. Äkki mõjuks? Umbes selline on noore radikaalse lavastaja (Nero Urke) arutluskäik. Milleni situatsioon areneb, seda ma siin ära rääkima muidugi ei hakka, aga igatahes nalja saab. Ja kurb on see lugu muidugi ka.
Tänapäeva haritud teatripublik muidugi ei hakka totakalt kihistama, kui keegi lava peal püksid maha ajab. Me teame, et see on vaid kunstiline võte, et see pole päris keha. Vahel mõtlen, et millega üldse veel moodsat vaatajat šokeerida annaks. Ehk sellega, kui üks näitleja laval päriselt ära tappa? Aga seegi pole kindel. Valgustatud teatripublik kindlasti ei tõttaks talle appi, ei hakkaks mõjuvat stseeni ära rikkuma. Ja järgmine kord mõjuks see juba kulunud võttena. Ah, jälle tapeti üks ära. Nad võiksid juba midagi uut välja mõelda. Ei mõju.
Nii selle mõjumise pedaaliga on. Paar korda vajutad ja ongi põhjas. Mõjuvusest saab kiiresti igavus. Ei tea, kust see kujutlus üldse tulnud on, et teater või üldse kunst peab šokeerima ­– eesti keeles öeldes rabama, lööma, põrutama? Seni kui kunst jääb kunstiks, seega ikkagi teatud konventsioonide piiresse, ei suuda ta meid ju iial rabada sellise jõuga kui elu. Vastu hambaid saada on ikka suurem šokk kui vaadata, kuidas keegi (justkui päriselt) vastu hambaid saab.
„Tuvis” on selle asja kurbkoomilisus päris lõbusalt lahti võetud. Asi on ju selles, et noorel lavastajal tegelikult pole ideed, ta ei tea õieti, mida ta teha tahab. Ja kui ideed pole, mis siis ikka muud üle jääb kui otsida mõjuvaid nõkse. Ma ei ole veel juhtunud nägema ühtegi lavastust, kus paljastamine oleks sisuliselt päris mõttekas olnud. Kuidagi see alati küll mõjub, aga kas mul on vaja sellist mõju? Esiteks ma ei taha, et minust tehakse piiluja, vuajerist, kes turvaliselt pimedas saalis istudes pealt vaatab, kuidas keegi ennast laval prožektorite valguses paljaks koorib. Teiseks ma ei taha, et mul oleks näitlejast kahju. Näitlejast kui inimesest. Vanas Kreekas oli näitlejal õigus maskile. Õigus mingilegi kostüümile, mille saab pärast etendust garderoobi jätta, võiks näitlejale jääda ka tänapäeval. Kuigi tõsi ta on, et kunsti abil saab ka alasti keha kostüümiks muuta.
Ja tõsi on ka see, et me tegelikult ju lähemegi teatrisse alasti inimest otsima. Meie salasoov ongi teda näha sellisena, nagu ta on. Ilma kateteta, ilma rollita, ilma kostüümita, otse. Nii, nagu me elus kunagi kedagi ei näe. Salajas me ootame kunstilt seda, mida me elus iial ei julge. See, mis meid kunstis sel mugaval lõpuajal üldse veel köidab, on tõesti isiklikkus. Inimene ise, vahetult, ilma milletagi meie ees laval!
Paraku see ongi kõige suurem kunst üldse. See vahetu isiklikkuse, täieliku loomulikkuse illusiooni saavutamine. Jaa, see nõuab ka suurt julgust. Aga laval riiete seljast äravõtmine on vaid selle julgustüki markeerimine. Julge küll, aga enamasti mõttetu. Tegelikult mind ei huvita, mis on tal seal riiete all. Mind isegi ei huvita, mis on tal seal hinge taga. Mind huvitab ta ise, nii nagu ta on. Aga mismoodi ta on? Mismoodi ma olen? Kas saab loota midagi absurdsemat, kui et teatris, kus kogu situatsioon (publik, lava, garderoob, puhvet) on läbinisti võlts ja kunstlik, oleks inimene laval nagu ta on? Ometi on see absurd ainus, mida teatrist uskuda ja loota tasub. Kogu see kunstlik kaadervärk ainult selle nimel üles ehitatud ongi, et võimaldada inimesel meie ette astuda just nii nagu ta on! Nagu ma ise olen. Tõehetk teatris on see, kui näed laval ennast, tunned kaasa endale, naerad enda üle, nutad enda pärast. Näitleja ei mängi laval mitte ennast, vaid sind. Mitte ennast ei tarvitse tal paljaks võtta. Hea, kui ta võtab sinu, kes sa saad seda pimedas saalis endaga ohutult sündida lasta. Aga alati teeb ta seda siiski kuidagi enda arvelt. See on see näitekunsti traagika ja suurus. Ja lõbusus ka.
„Tuvi”, nagu lugeja juba on mõistnud, on teatritükk teatrist. Komöödia, lausa farss. Naerda saab. Näitlejad suudavad näitlejaid mängides saavutada kunstilise isiklikkuse määra, mis tõesti mõjub. Kui näitleja mängib laval näitlejat (lisaks Aleksander Eelmaale Liina Olmaru ja Indrek Sammuli hingeminevad rollid), siis ta ju nagu mängiks ennast. Konks ongi selles, et mängib ja ei mängi ka. Tegelikult ei mängi üldse. Ennast, ma mõtlen.
Aga muidu küll. „Tuvi” on tehtud niisuguse mängulustiga, mis ka vähemad osad (Kaspar Velbergi lavapoiss, Aarne Soro teatridirektor, Mare Petersoni daam publikust jt) mängu kaasa haarab ja sellega suureks teeb. Farss, mis mõjub isikliku pihtimusena. Aga mitte igaühe, vaid hoopis teatri enda pihtimusena. Sellepärast seda tükki polekski saanud teha kuskil kindlas teatris. Konkreetses teatris oleks see mõjunud kohe konkreetse teatri „ebakohtade” paljastamisena.
Aga tegelikult pole ju asi mitte paljastamises, asi pole selles, kas keegi võetakse laval alasti või jäetakse talle riided selga. „Tuvi” peaküsimus – ja teatri peaküsimus – on ikka see, kas tuvikene lendab või ei lenda, kas vaim lehvib või ei lehvi. Kui lehvib, siis juhtub meiega kõiksugu asju. Aga kui ta lehvima ei lähe, siis käi või käte peal, pane või ennast põlema – isegi kui mõjub, eriti ikka ei mõju. Mõjul peab mõte ka olema. Ja mõttel lend. Kas või väikene.

* MTÜ Arhipelaag lavastus, etendus antakse Tallinna Kinomaja kohvikus Sinilind.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming