Algupärand kodusaarest – meie Hindi ainetel

Pille-Riin Purje

Kuressaare Linnateatri „Oma saares” räägitakse saareigatsusest sõnaselgelt, ent kujundlikult. Kuressaare Linnateatri „Oma saar”, autor Urmas Lennuk (Aadu Hindi samanimelise jutustuse ainetel), lavastaja Raivo Trass, kunstnik Toomas Hõrak ja muusikaline kujundaja Felix Kütt (Pärnu Endla). Mängivad Piret Rauk, Peeter Tammearu, Andres Raag (Tallinna Linnateater), Janek Sarapson, Gerlin Kruuser, Airike Vipp. Esietendus 26. X Kuressaare Linnateatris. Näidendi „Oma saar” kirjutas Urmas Lennuk Kuressaare Linnateatrile. Aadu Hindi jutustusest „Oma saar” alapealkirjaga „Paadelaid” on Lennuk võtnud tegelaste piiblinimed, samuti perekonnanime Rähk ja mõnevõrra ka elusaatused. Lennuki algupärandi tegevusaeg on aga liikunud läinud sajandi(te)st otse tänasesse päeva, alal on hoitud ja edasi arendatud Hindi teose koduigatsuse ja isakodu mahajätmise teemat. Ajas ja ajaloos on muutunud põgenemise ja kojujäämise tähendus. Tekib küsimus: kes on siis nüüdsed „karistussalklased”? Kelle eest tuleks praegu pageda oma kodusaarelt – kuhu ja miks?

Nagu pealkirigi ütleb, määrab näitemängu päris tähenduse kohavaim, nii oleks „Oma saart” üpris raske ette kujutada mõne mandriteatri repertuaaris. Koos Lennuki eelmiste näidenditega „Igavene kapten” (lavastaja Kalju Komissarov, 2009) ja „Vares” (Jüri Tuuliku romaani põhjal, lavastaja Raivo Trass, 2009) moodustab „Oma saar” Kuressaare Linnateatris omanäolise meretaguse triloogia. Hingesugulus „Varesega” on eriti tajutav.

Leidsin Aadu Hindi „Oma saare” raamaturiiulist: kirjastus Eesti Raamat, 1977, Evald Okase illustratsioonid, Hindi autogrammgi sees. Küllap olin seda kord ikka lugenud, aga päris ammu, sest ei mäletanud midagi. Kui etendus algab, näeme üht tegelast, Aaronit (Andres Raag) koduõues lugemas Hindi „Oma saart”. See lavakaader loob rahustava suvise meeleolu. Mõtlesin kohe, et pole midagi kenamat kui lugeda päikselisel suvepäeval Saaremaal vanaisa talus emakeelset raamatut. Lennuki tekstis iseloomustatakse meie Hinti ja meie Smuuli lakooniliselt, ausalt ja argumenteeritult: miks need kirjanikud on just „meie”, mitte „minu” ega „nende”. Karedalt südamlik äratundmine ja vajalik meeldetuletus.

Eks sedamoodi otsekohene ja ilustamata tõetundest kantud ole kogu lavastuse atmosfäär. Raivo Trassi režii konarliku naivismi ja peenema distantseerituse sulam loob head eeldused tragikomöödiaks, mida nii oma hingepõhjas kui ka oma suguvõsaga suheldes kogenud küllap iga eestlane, mitte üksnes saarlased. Ent iseäranis liigutavat samastumist saab Kuressaare Linnteatri saalis tunda just minusugune „poolsaarlane”, kel kodu Tallinnas ja oma Saaremaa igatsus südames. Laval räägitakse saareigatsusest sõnaselgelt, ent kujundlikult, eriti Aaroni monoloogis sellest, kuidas seal Tallinnas elades siinset Saaremaad endas alal hoida.

Toomas Hõraku sümpaatses lavakujunduses sätendab taamal meri, plingib majakas. Aga see ese, mis külili näib koduse mälestustekirstuna, osutub püsti asendis kõledaks külmkapiks, kuhu annab sisse laadida ohtrasti õlut. Seda laadi kontraste, sentimendi minemapühkimist kohtab laval alailma: näiteks kas või seesama idülliline raamatulugemine, mis osutub tundmatu naabrimehe jälgimise kattevarjuks.

Rähkid, kaks venda ja üks õde, on otsustanud oma kodutalu maha müüa. Miks? Rahast veelgi olulisem näikse olevat vihuti enesesisendus kui paratamatuse mantra: „tuleb purustada see, mis kallis”. Tõdemus „kui armastad, siis hoia eemale” on sööbinud mällu juba Lennuki varasemast näidendist „Boob teab”, mida „Oma saarega” ühendab laste ja vanemate suhete pinge, katkiste perekondade kibe teema. See lähedaste sugulaste „armastus – vihkamiseni” mängitakse laval usutavaks, valusaks ja natuke naljakaks ühekorraga. Ja ometi hingitseb kogu lavaloo vältel lootus, et ehk ikka ei müüda ega minda.

Kirjandus kui hingepide, enesekaitse ja eneseksjäämise mõõt on Lennuki teksti üks läbivaid olulisi motiive. Kooliõpetaja Aaron kogub eestikeelsete teoste esmatrükke. Kunstnik Elias, kes elanud vahepeal Rootsis, pihib, kuidas ta „emigraatorina” mere kaldal eesti luulet luges – peast. Ja kui Elias loeb luuletust, kordab Aaron luuleridu hääletult kaasa. Finaalis aga loeb Aaron katkendeid Hindi (või siiski Lennuki?!) „Oma saarest” justkui pühakirjast, mille kaante vahel varuks mõtlemapanevad vastused eluküsimustele.

Kõige olulisemaks tegelaseks kujunebki Aaron, kelle näiline künism, „kibestumus” ja terav keel varjab siirust ja südamevalu. Andres Raagi näitlejanatuuris on seda usaldusväärsust, rahulikku vahenditust, mis äratab poolehoidu ja paneb tema lavaelu iga väikest nüanssi teravdatud tähelepanuga jälgima. Samasuguse minimalismi, ehkki kraad muhedama elukavalusega mängib vastu Peeter Tammearu – oma saladuse ja minevikuga naabrimees Elias.

Kui Aaron mainib õele, et see „lärmab ja veiderdab”, viitab too repliik teadagi ühele Ingmar Bergmani pealkirjale, kust omakorda aimub urgitsemisi ja õiendamisi lähisuhetes. Piret Rauk (Ruth) ja Janek Sarapson (Jaagup) mängivadki terake lärmav-veiderdavas stiilis, mõni kraad tugevama komöödiakallakuga kui Raag ja Tammearu. Samas kannab Piret Rauk otsustaval hetkel välja naise vitaalsuse ja kestmise eluproosas: Ruthi monoloogis vendadele, meenutades lapsepõlve ja ema äraminekut (taas üks Hindi teose motiivi ülekanne).

Koolitüdruk Silla (esietendusel Gerlin Kruuser) kannab tähendusrikast nime ja meresinine lokk tüdruku laubal peibutab kui undiinil. Noorukeses Sillas on maise ja poeetilise ühtsust, kaitsevaimu salaväge. See tegelaskuju sisendab vaikselt lootust. Silla ehe saaremaa keel mõjub südamlikult: ülejäänud ju suhtlevad „ontlikult” mandrirahva kombel, vaid ühel hetkel lasevad vennad ja õde kerge rõõmsa eneseirooniaga kölada mönusal saare keelel, mis ju igal sündinud saarlasel oma kodusaarel ikka alles.

Mõtlesin „Oma saart” vaadates, et Urmas Lennuk oleks nagu ise ka sündinud saarlane – kuis muidu saab võimalikuks nii tugev ja aval empaatia Saaremaa suhtes. Aga eks ole Lennuk end sama osavõtlikult sisse mõelnud-kirjutanud Tammsaare tegelaste või Koidula hingeellu.

„Oma saare” esietendus 26. oktoobril pühendati Kuressaare Eesti Seltsi 125. aastapäevale. Ja sada aastat tagasi, oktoobris 1911, oli seltsimaja, praeguse teatrimaja õnnistamispidu. Kui mõelda seltsi ja seltsimaja järjepidevuse katkemise ja taastamise ajaloole ning üleelatud keerulistele aegadele, võimendub uues „Oma saares” ohudraama varjund. Koos usuga kestmajäämisesse, sest hetkiti õige lohutu ja sarkastilise olevikupeegeldusega lavastus lõpeb ometigi lootusrikkalt.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming