Alliksaare ja Ashilevi „Õhtute kollane tolm”

Luule T. Vile

Luulešõu toob Alliksaare teksti turvalisse, eksootiliste elementide ja tantsuga maitsestatud popkultuuri. Luuletuse, tiheda kujundirohke kirjaliku teksti lavaletoomine ei ole igapäevane ettevõte; eriti raske näib olevat kuulmismulje kaudu pärale viia kõlakujundeid ja tähendusvälju pillutavat Alliksaart. Jim Ashilevi on võtnud endale ambitsioonika ülesande lavastada selle luuletaja üks säravaim teos, täis üllatavaid sisu ja keele põimumisi ning lummavaid kordamisi. Võttes arvesse teksti, andekat näitlejat-lavastajat ja Von Krahli teatri lavastuse tutvustuses kõlanud lubadust „vajutada kunstipedaal põhja”, ootasin elitaarset lavastust, kus Kunst, alliksaarelikult mööndusteta, kihutab täistuuridel. Vaatamise järel tuleb öelda, et lavastuses serveeriti kunsti „söödaval kujul” neile inimestele, kellel pole liialt kalduvust kunstile anduda ega sellest aru saada. Luulelugemise küündimatust suutsid ainult osaliselt varjata glamuurne lavastajatöö ja lavakujundus, millega välditi lavastuse kehvast tasemest tulenevat nurgataguse kultuurimaja õhkkonda. Alliksaare luule, lõpuni ambivalentne ja igasugusesse pragmaatikasse valusalt lõikuv, siinpoolse loogika kujunditesse tõlkimatu, on teatri tarvis kohandatud tänapäeva inimestele ja „noortele” (loe: muudest inimestest eristatud vaimselt ebaküpsed olendid, olenemata bioloogilisest vanusest) tuttavate kujundite kaudu: kehamaalingud ja valgusefektid, moodsast tantsust pärit kehaliigutused, mõttesügavusele osutavad pimeduse- ja vaikusehetked, peeglid ja popmuusika. Kõik, mis nagu kuuluks Kunsti juurde.

Kultuuriruumis ringleb hulk käepäraseid, oma olemuse tõttu mitmetähenduslikkusele ja sügavusele osutavaid kujundeid, tulgu see siis eseme/nähtuse füüsilistest omadustest või kultuurikontekstist, milles nimetatud ese/nähtus on osalenud, ning loomulikult mõlema liitumistest (nt peegel). Kuna kunsti iseloomustab mitmemõõtmelisus, kus pealispinna all eksisteerivad teised pinnad ja tähenduskihid, siis on kunstile pretendeerivas ettevõtmises alati tark kasutada mingit hulka sääraseid sümboleid. Loojad teevad seda osaliselt teadlikult, osalt intuitiivselt, kuid kas kasutatud osiste põimumisest sünnib ka tegelikult Kunst kui olemise tasandeid säratav telg, see sõltub määratlematust faktorist, mis omakorda seostub võimega kajastada sedasama määratlematust.

Lavastuses on olemas vastav taotlus: mitu tugeva sümbolitähendusega stiihiat nagu liiv, peeglid, poolalasti inimkeha ja luuletekst. See, et nende koostoimest ei sünni siiski uut eredat reaalsust, tuleneb lavastuse kui terviku nõrkusest ja luulelugemise küündimatusest. Teatriõhtu esimene pool pole kehvasti lavastatud: pimedusest avanev lava näeb välja paljutõotav, teksti toetavad oma tagasihoidlikkuse ja mõõtmelisuse poolest sobivad vahendid nagu liiva alla mattunud keha ja selle aeglane liikumine. Siiski, kaunilt maalitud täiuslik keha on pealispind, mis ei asenda hinge ja hääle sisendusjõudu. Lavastust arvustanud Andres Maimiku järgi tundub oluline näitleja nahavärv,1 ent lähtugem siiski tegelikust muljest: etendusel näidati maalitud keha enamasti kollases, kuid ka muudes toonides lavavalguses, kus taandus selle tegelik värv. Tahtmata kedagi kellegagi võrrelda, tabasin end siiski hetkiti kujutluselt, et liivas lamab Juhan Viiding (Maimiku mõõtkava järgi ilmselt valge rassi kehaliselt küündimatu esindaja), kelle hääle kõla elustab kollase valguse, mis nüüd aga ühtlase ükskõikse voona ümbritses Jim Ashilevi siledat poissnuku kuju. Lavastus tõmbas tähelepanu füüsilise maailma pealispinnale, kuid Alliksaare luuletuse tabamatu, õhtuid läbistav kollane tolm manifesteerub teistsuguste omadustega aegruumis, kuhu teatris ei jõutud. See kollane tolm on pigem nähtamatu täheaine, millest me kõik koosneme, mille puhul ei ole vahet hingel ja kehal (ammugi mitte atleetlikul mustal ja püknilisel valgel) ning mille kaudu võiksime ehk olla osa maailma vaimsest printsiibist.

Näitleja oli läbi mõelnud paar tämbrimuutust, nt kähedalt esitatud „Kiiresti, kiiresti, kiiresti!” koos paari järgneva reaga, ent üldiselt kasutas ta häält küllalt ühekülgselt, varjundivaeselt, kusjuures tunnetuse ja lugemise tipphetked näisid küündivat luuletuse isiklike tagamaadeni, mitte aga tõelise, kujundikeele kollase tolmuni. Lavastuse sisukas osa lõppes koos luuletusega, järgnev oli piinlikuvõitu, pooleldi nartsissistlik enesedemonstratsioon, osalt publiku, osalt peeglite ees. Lavastuse kaks poolt ehk siis veidi pealiskaudses maneeris loetud luuletus ja sellele järgnev tantsuosa olid nõrgalt seotud. Jäi mulje, et luuletuse kohta küllalt pikk tekst oli terviklikuks teatriõhtuks liiga lühike, mistõttu lõppu lisati sisuliselt põhjendamatuid liigutusi. Koreograafia oli Jim Ashilevi võimete ja kalduvustega ilmselt heas kooskõlas, noormehe intellektuaalsele potentsiaalile aga vihjasid luuletuse valik ja mõned lavastuse elemendid. Kaunis oli etenduse lõpp laest langeva liivaga, ehkki tekitas taas küsimuse, kuivõrd see on originaalne idee ja kuivõrd trendikas klišee, sest sama kujund esineb näiteks Uku Uusbergi lavastuse „Karjäär” lõpus (esietendus aprillis Tartu Sadamateatris).

Niisiis, Von Krahli teatri luulešõu toob Alliksaare teksti turvalisse, eksootiliste elementide ja tantsuga maitsestatud popkultuuri. See on üks moesuundi, sest samu jõujooni pidi liigub näiteks pärimusmuusika, liites kohaliku põliskultuuri, popmuusika ja eksootiliste loodusrahvaste kultuuride elemente. Lavastuse kooskõla teatud osa publiku ootustega kinnitavad new age’iga seostuvad väljendusvahendid nii teatritegijate kui ka arvustaja poolelt. Maimik kasutab oma arvamuses väljendeid „šamanistlik”, „meditatsioonilaks” tõsimeeli positiivsete hinnangutena, näitlejat kirjeldab „rituaalselt uslemas”. Loodusrahvaste usundites kasutatavate vahendite pealispindne jäljendamine ja vastav retoorika (šamanistlik, rituaalne jms) puudutab valdkonda, mis tänapäeva inimese maailmas täidab religiooni nõrkusest ja eksootikaihalusest tekkinud lünga ehk korvab osalt pühaduse puudumist. Ka lavastus „Õhtute kollane tolm” pürgis selles kontekstis rituaali aseaineks: toimus erilises kuldse auraga väikeses ruumis end eelreklaami tõttu väljavalituna tunda võivale seltskonnale. Ja nii nagu vanasti usuti, et suured nõiad ja võlud elavad kaugemal, nii sobis ka eksootilisust rõhutava välimusega tumedasilmne noormees täitma võimsa võõra rolli.

Eraldi küsimusi tekitas Andres Maimiku arvustuse suhe lavastusse. Eeldatavasti vaimsesse valdkonda kuuluva teose arvustamisel lõid läbi materiaalsed ja kehalised vaatenurgad, rassiline ja pealinlik alaväärsus … Miks muidu pilada valget inimest ja Tartu vaimsust, mis üheskoos on andnud geniaalse luuleteksti ehk vaadeldava lavastuse keskse väärtuse, mille tasemeni/sügavuseni, kahjuks, kogu ümbritsev soust ega esitaja ei küündinud. Arvustajale tundus vist madala mateeriana tolm, millele „metafüüsilisema” mõõtme andis kõrbeliiva kujund. Samuti oli talle esmane kujutlus veidrast boheemlikust kirjanikust, kelle tekstid muutis ägedaks alles tumedavereline noormees. Kui Maimiku arvates on Alliksaar „vanunud tegelane, teate küll, selle totaka Tartu vaimuga seotud müüt”, kuid „siin (Von Krahli teatri lavastuses – toim) väga aktuaalne, tõsiselt filosoofiline”, siis need vaated saavad tulla kas puudulikust haridusest või – sellele viitab semulik pöördumine „teate küll” – ka soovist müüa, s.t võimaldada eeldataval harimatul lugejal end kirjutajaga samastada. Sooviksin siinkohal, riskides olla vähem huvitav ja massipärane, pöörata eesti kultuur teistsugusesse perspektiivi, kus esmane on Alliksaare filosoofiline tekst ning sekundaarsed selle tõlgendused.

Küllap hakkasingi kirjutama ebamäärasest kohusetundest Kunsti ees, mis see ka poleks. Kultuuris võib olla kohta väga paljudele nähtustele, ent võiks jääda nurgake, kus asju nimetatakse kokkuleppeliste nimedega (võib-olla mitte õigete nimedega – sest me ei tea, mis on õige). Selles nurgakeses suhtlevad inimesed, kes ärkavad mis tahes ajal ja tajuvad maailma piirini, kus tõetunnetamise ning selle sõnadeks vormimise rõõm ületab muud kaalutlused, kahtlused.

Von Krahli teatris lavastatud Alliksaare tekst on tänapäevases teatrivormis luule „noortele”, midagi selletaolist nagu omal ajal Prokofjevi sümfooniline poeem „Petja ja hunt”, mõeldud süvamuusika vahendite tutvustamiseks neile, kes täisväärtuslikku kultuuri ei talu. Või nagu muinasjuttude lasteväljaanne, kus sügav, sootsiumi ja inimpsüühika alateadlikke tagamaid puudutav mitmetähenduslik tekst on välja antud koos rõõmsate värviliste piltide ja otsa kleebitud õnneliku lõpuga. Sinna juurde räägib hea onu Maimik hirmulugusid päris kunstist, mida võib leida müütilises paigas nimega Tartu. Liitun selle müüdiga usus ja lootuses, et too paik on veel alles ja seal luuakse tekste, mille kujundite ja tähenduste püramiidi alumisi, kergemini kättesaadavaid astmeid huviliste hulgad innukalt täidavad. Ja et on ka astanguid, mida – kas või soomeugriliku – süvenemisvõime, lugemisharjumuse ja hariduse abiga on võimalik tajuda.

1 Andres Maimik, Neeger tõuseb kuldsest liivast. – Postimees 19. X.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming