Amatöörteatrite kirju kompott Sønderborgis

Barbara Lehtna

Amatöörteater võib liigutada ja mõtlema panna. NEATA rahvusvaheline teatrifestival 31. VII – 5. VIII Taanis Sønderborgis. 2017. aasta Euroopa kultuuripealinnaks pürgiv Taani linn Sønderborg ei sarnane Tallinnaga mitte millegi poolest. Teatreid on väikeses kivikülas Saksamaa piiri lähistel vaid kaks, muuseume üks ning kultuuriinimestele vaimset asüüli pakkuvad linnaosad nagu Kopli või Kalamaja puuduvad sootuks. Seega näikse üsna uskumatu, et just sellises vaikses ja sumedalt tukkuvas kuurortlinnakeses võiks mõnel lämbel suvekuul sündida teatriimesid. Pärast NEATA (North European Amateur Theatre Alliance – Põhja-Euroopa Amatöörteatrite Liit) festivali külastamist ei tundu aga enam miski võimatu. Kui eesti keeles on sõnal „amatöör” pigem halvustav alatoon, siis pärast NEATA teatrifestivali külastamist olen üsna kindel, et amatöörlus võib vähemalt teatri kontekstis olla vahel isegi värskendavam ja huvitavam kui professionaalsus. Tehnilisi oskusi, jah, võib alati kõrgelt hinnata, ent sellist mängulusti ning julgust laval tõeliselt tunda ja tunnetada ei näe professionaalses teatris just tihti. Kaheksa Skandinaavia ja Balti riigi (Norra, Rootsi, Soome, Islandi, Taani, viimase koosseisu kuuluvate Fääri saarte, Leedu, Läti ja Eesti) amatöörteatreid ühendav organisatsioon NEATA loodi 1998. aastal ning siis otsustatigi hakata iga kahe aasta takka pidama teatrifestivali, et anda ligi nädala jagu etendusi ja üksteiselt võimalikult palju õppida. Nüüdseks ongi juba seitse korda kohtutud, peaaegu kõigis osalevates riikides, nende seas ka Eestis – 2004. aastal Viljandis. Tänavu võttis teatrisõpru vastu Taani, tegi seda avasüli, ja on isegi üsna uskumatu, et kuulsa vene külalislahkuse kõrval ei räägita midagi taanlaste soojusest ja avatusest. Tõenäoliselt ei ole ühtki teist festivali, mis oma publikut ja osalejaid niimoodi hellitaks.

Eri keeli kõnelevate truppide esituses sai lavalaudadel näha väga erilaadset teatritraditsiooni, mis tänavu varieerus näiteks Rootsi jutuvestmiskultuurist kuni leedukate tsirkust meenutava klounaadini. Kui lisada sekka veel Islandi musikaalsus, soomlaste tantsulisus ja miks mitte ka eestlaste kultuuriline mitmekesisus (Eestit esindanud Jõelähtme Lavagrupp mängis Tšehhovi „Abieluettepanekut”, mis rahvusvahelisele seltskonnale tundus üsna eestlaslikuna), siis võib kokku saada päris huvitava kompoti, mida kogeda on puhas rõõm.

Küllap erines kuuepäevane teatripidu omasugustest ka selle poolest, et mingisugust dubleerimist või etenduste tõlkimist ei tehtud, seega oli kehaline mäng märksa olulisem kui sõnad, mis muidu kipuvad teatrile sisu andma. Seepärast on ka loogiline, et lavastused, mis rõhusid pigem füüsilisele ja ekspressiivsele mängulaadile, olid ka publiku seas populaarsemad. Nii jäi kindlasti meelde Islandi Hugleikuri teatri piibliaineline lavastus „Kadunud”, mis võlus üsna keerulisele loole vaatamata lihtsa mängulisuse ja nutikate lavastuslike lahendustega, ületades igasuguse kultuurilise ja keelelise piiri. Taanlaste Landsbyteatri lavastus „Kogu kurbuse ja rõõmu juures” jäi aga puhtalt klassikaliseks sõnateatriks, mis ei leidnud heast tehnilisest teostusest hoolimata publiku seas sellist poolehoidu, nagu oleks võinud.

Olulised olid NEATA festivali osalejatele pakutud arenemisvõimalused: näiteks sai käia töötubades, mida juhatasid tuntud teatripedagoogid Bo Madvig ja Inge Dinesen, aga ka paljud teised. Osalejad olid varmad neid võimalusi kasutama, seega võrsus ka töötubadest väikeseid esinemisi, mis panid Sønderborgi tänavad mõneks ajaks elama. Oma osa teatrirahva harimisel oli ka igaõhtustel kollokviumidel, kus professionaalid nähtud etendusi arutasid ja omapoolseid soovitusi jagasid. Kuigi vestlusõhtud on paljude festivalide pärisosaks, lubasid just Taanis tekkinud häälekad debatid ja arutelud uskuda näitlejate ja lavastajate põletavasse soovi teatrit teha. Inglise lavastaja Alex Byrne kommenteeris viimasel kollokviumiõhtul, et enne festivali ei olnud ta kindel, kas ta näeb nende päevade jooksul väärt või piinlikku teatrit, aga tema (ja publiku) õnneks oli seda esimest siiski tublisti rohkem.

Tõenäoliselt kõige huvitavamaks lisaettevõtmiseks oli NEATA noorteprogrammi nädalane töötuba, mis tõi kokku 22 noort teatritegijat kõikidest osalejariikidest. Taani lavastaja Moqi Simon Trollini juhendamisel pandi kokku tunniajane lavastus, mis ei jäänud ei sisu ega ka tehnilise teostuse poolest alla ühelegi teisele trupile. Sellist koostööd võiks ka Eesti pinnal rohkem olla, sest võib loota, et noorte kohtumistest sünnib uut ja põnevat koostegemist.

See, mida üks teatrifestivalide sarikülastaja Taanis igatsema võis jääda, olid uued ideed. Peamiselt kasutati siiski vana ja tuntud lavastuskeelt ning hästi sissetöötatud lahendusi. Vastupidise näitena võib välja tuua vaid Taani trupi Arrièregarden, mis koosneb kahest taanlannast ja ühest noorukesest läti neiust. Noorte naiste lavastus „Eikellegi kodu” liigutas vaatajatest vähemalt poolt pisarateni. Sealjuures on märkimisväärne see, et kuigi küüditamisteemaline lavastus oli tund aega pikk, ei juhtunud laval peaaegu midagi. Vahelduseks kõigele ekspressiivsele oli väga huvitav näha, kuidas just vaikuse ja kandvate pausidega loodi osavalt kurbust ja meeleheidet.

Kindlasti on eestlastel ja üldse Balti riikidel NEATA festivalilt üht-teist õppida. Oluline on mõista, et tänapäeval ei pea amatöörteater olema enam „vana hea”, lõkke äärest tuntud külamonoloogide virvarr. Amatöörteater võib olla liigutav, mõtlemapanev ning professionaalse teatriga igati võrdväärne.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming