Ameerika reaalsus

Madli Pesti

Reibas ringkäik New Yorgi avangardteatrites Küllap on kõik New Yorki külastanud ühel meelel, et tegemist on pöörase linnaga. Kindel kapitalismi kants. Maailmalinnale omaselt on seal ka pöörane kultuuripakkumine. Aasta alguses lühidalt, kuid intensiivselt külastatud mitu festivali ja mitukümmend nähtud lavastust annavad julgust üldistusteks. Üks üldistusi seob Ameerika kunsti Euroopaga: mitu nähtud kunstnikku on oma erialase hariduse saanud Euroopas või elavad-reisivad seal pikemalt. Seega võib mõnda esinejat juhtuda nägema meile lähemalgi. Jaanuaris võib New Yorgis sattuda vähemalt neljale nüüdisetenduskunstifestivalile. Avangardseim neist on alles kolmandat aastat toimuv „American Realness” („Ameerika reaalsus” – väikese huumori- ja irooniavarjundiga pealkiri, sest lavalt nähtud „reaalsus” on üpriski kiiksuga). Selle programmi vaatasin peaaegu tervenisti ära ja see oli ka paeluvaim. Et üldisemalt aimu saada, millise valikuga tegu, võib seda festivali võrrelda meie „Baltoscandali” või Augusti tantsufestivaliga, mõned esinejadki on samad. „American Realness’il” keskenduti Ameerika, peamiselt New Yorgi taustaga kunstnikele.  Nüüdisaegset teatrit, ka Euroopa külalisetendusi näitasid festivalid „Under the Radar” („Radari all”) ja „Coil” („Spiraal”). Ka need ei ole eriti eakad festivalid, vastavalt kaheteistkümnes ja seitsmes. Kõige uuemaid töid, sh pooleli protsessi nägi kolmepäevasel festivalil „Live Artery” („Elav arter”), mille korraldas organisatsioon New York Live Arts (NYLA). Peamiselt keha- ja liikumispõhist kunsti arendava NYLA eesmärk on peale oma majas etenduste näitamise toetada mitmete fondide ja programmide kaudu kunstnikke nii Ameerikas kui ka välismaal. Koostöö on eriti hea näiteks Lätiga (töötoad, residentuurid, külalisetendused), aga ka teiste riikidega. Uuenduslikuma kunsti otsijatel tasub tähele panna ka organisatsiooni Danspace Project, mille pakutud kavast nägin põnevaid mitmežanrilisi katsetusi.

Enamik nähtud lavastusi klassifitseerub žanrimääratluse „nüüdistants” alla, kuid kuna tegelikult domineeris multimeediumlikkus ning ainult liikumispõhised lavastused olid vähemuses, siis kõige täpsem oleks nähtut nimetada nüüdisaegseks etenduskunstiks.

Vaadanud järjest väga eriilmelisi lavastusi, suutis üks ühisjoon mind hämmastada: isiksused laval. Ei ole tingimata alati nii, et laval tegutsevat isikut on põnev jälgida puhtalt tema isiksusliku kiirguse tõttu või et vaataja aimaks kunstnikus tema isiksuslikku tausta. Pea eranditult võib üldistada, et New Yorgis nägin laval kunstnikke, kes teadsid väga täpselt, mida nad seal teevad, miks ja kellele nad midagi öelda tahavad. Selle taga on aimata väga palju tööd (nii oma füüsise, vokaalsete võimete, tekstiesituse kui ka dramaturgiaga), kuid esitus on kerge, sujuv, virtuoosnegi.

Võimalik, et enamik neist etendajatest Eesti teatri- ja tantsukoolidesse sisse ei saaks. Nad on selleks liiga originaalsed või veidrad, ei mahu süsteemi. Näiteks on laval viiekümnendates aastates korpulentne daam, kes liigub nagu noor jumal – Hillary Clark. Või noor kutt, kes on justkui astunud välja David Lynchi „Twin Peaksist” ning kellel on maailma pikimad käed ja jalad – Thibault Lac. Või lavastaja-etendaja, kes näeb välja nagu 16aastane kiriku kooripoiss, kuid kelle lavastused on nutikad, vaimukad ja intelligentsed käsitlused etenduskunsti olemusest. Tema on ka Eestis esinenud – Daniel Linehan. Või mustanahaline tantsija-näitleja-laulja, kes ilmselt mingi närvihaiguse tõttu nii enne etendust kui ka etenduse ajal väriseb. Mõtlen, äkki saab kohe närvivapustuse. Andekas multikunstnik – Trajal Harrell. Või androgüünne, valge naha, pikkade valgete lokkis juustega Paul Monaghan jõulises nelja mehe tantsulavastuses kiriku valgete võlvide all – koreograaf Tere O’Connori „Cover Boy” („Kaanepoiss”).

Võimalik, et need kunstnikud, kes on New Yorgis n-ö pildile saanud (ja enamik neist tuuritab ka Euroopas), ei saagi olla muud kui erakordselt originaalsed kunstnikud, sest kunstnikuks saada ja kunstnik olla on Ameerikas tunduvalt raskem kui Euroopas, kuna puudub riigitoetuste jm tugistruktuur.

Oluline aspekt, mis alati mõjutab publiku vastuvõttu, on ruum. Esimestel päevadel olin pidevalt ühelt etenduselt teisele tuhisedes eriti üllatunud ikka uute ja uute põnevate ruumide ja majade avastamisest. Vanadest tehastest moodsate pilvelõhkujateni. Mustad ja valged kastid. Madal betoonist seinte ja lagedega lava. Puiduga üle löödud lava. Ruumid, kus on tunda ajalugu. Lavastuse ja ruumi täpne sobivus. Näiteks üks väheseid puhtalt liikumismustritele üles ehitatud lavastusi, koreograaf Beth Gilli „Electric Midwife” („Elektriline ämmaemand”). Kuus noort tantsijannat liiguvad paaris peegelpildis, masinlikult, intiimses, samas külmas kivist tehaseruumis. Liikumine ja kujundid seostusid spordiga, ka värvilised dressilikud kostüümid. Teemaks on inimene kui masin. Etendus viieteistkümnele inimesele. Täpne, minimalistlik, abstraktne, visuaalne.

Sisulisest küljest tõusis festivalide lõpupoole teemana esile „isiklik versus ühiskondlik”. Märkasin ootamatult, et Euroopa etenduskunstides pigem reeglina avalik poliitilisus on newyorklaste puhul varjatum. Ükski lavastus polnud väga avalikult poliitiline, kuigi teatrisaalist väljaspool on Occupy Wall Street ja ülemaailmne finantskriis. Siiski, ühes lavastuses oli käsitletud kliima soojenemist – Cynthia Hopkinsi „This Clement World” („See armuline maailm”). Samuti tegeleti otseselt meid ümbritseva maailmaga ühes festivalide tipplavastuses: kritiseeriti inimeste brändi- ja trendiobsessiooni. Neli koreograafi (Ameerikast Trajal Harrell, Prantsusmaalt François Chaignaud, Argentinast Cecilia Bengolea ja Portugalist Marlene Monteiro Feritas) on loonud täiesti pöörase lavastuse „Mimosa” („Mimoos”), kus neli hämmastavat isiksust ühendavad etendusel vaimukalt liikumise, laulu, püstijalakomöödia. Alasti kehade, valju muusika ja jõuliste soolonumbritega hoitakse vaatajas pinget üleval ligi kaks tundi. Hiljem Manhattanil maailma tippbrändide tänaval ehk Viiendal avenüül jalutades nägin – „Mimosa” on selle maailma kõverpeegel. Lavastust mängiti eelmisel aastal ka näiteks Avignoni teatrifestivalil.

Huvitavat kahtepidi vaatamist võimaldas liikumisel põhinev Reggie Wilsoni lavastus „The Revisitation: the duet” („Taaskülastus: duett”), kus laval suur must mees ja väike valge naine. Poliitika (rassismi, allutamise, ahistamise jms) prillid võis vaataja endale ise ette panna, kuid samuti võis ta laval näha puhtalt ehedat visuaalsust ja isiklikku lugu. Küsimus, kuidas mina vaatan musta ja valget, ka laiemalt: kas kaks eri maailma omavahel haakuvad või mitte?

Enamik nähtud etendajatest tegelesid laval oma kehaliste ja vaimsete piiridega või siis performatiivse situatsiooniga, etenduskunsti olemusega üldisemalt. Metatasanditega mängimine tundus olevat teemaks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming