Amet kohustab

Sandra Peetso

Lastele ei tohi teha hinnaalandust. „Avatud ring”, Open Circle (Leedu). 5X RAIT AVESTIK

Festivali noorimale publikule, 1,5–5aastastele suunatud Prantsuse teatritrupi Association 16 rue de Plaisance’i etendus „Võimaluste aed” andis interaktiivse teatrikogemuse ja pani nii lapsed kui täiskasvanud küsima, millal algab etendus ja kas see ongi teater. Küsimuste esitamine on hea märk. Laps on saanud uue kogemuse ja püüab seda mõtestada. Papist kuuskede ja karvaste loomakostüümidega „traditsioonilise lasteteatri” kõrval peaks olema lausa kohustuslik väikesele inimesele näidata performance’i piiril teatrikunsti. Hea ja kurja võitlus ning moraalilugemine teatris on tore ja õpetlik kuigi lavastaja Finn Poulseni arvates on halvim lasteteater „kasulik” teater. Sellega peab ta silmas laste teatrisse toomist eelkõige selleks, et neile midagi õpetada. Õhtustel etenduste arut­eludel rõhutas Poulsen, et teatritegijate tähtsaim ülesanne ja ühtlasi ka privileeg, mida nad teha saavad (ja sealjuures ka lastele), on teha kunsti.

Aruteludest jäi kõlama tugeva dramaturgia puudumine lasteteatris. Narratiiviga loo puudumisest lastelavastustes on festivalil kogetu põhjal saamas pigem reegel kui erand. Kuid probleem pole lavastuste fragmentaarsuses. Laste fantaasia suudab luua seoseid ja jõuda sõnumini, pigem on probleemiks näitlejate vähene käsitööoskus, mis tõmbab alla lavastuse kunstilise taseme. Etüüdidele rajatud lastelavastus eeldab meisterlikku mängu, nagu võis näha Rootsi teatri TRE etendusel „Sailor & Pekka”, kus näitlejate üle vindi keeratud ekspressiivsus ja kohatine groteski kaldumine mõjus marginaalse lavakujunduse taustal stiilipuhta kergusena. Lapsed on tänuväärt publik, kes indikaatorina annab selgelt märku heast ja halvast teatrist. Kui see, mis laval toimub, (noort) publikut  ei köida, annab kommipaberite krõbin saalist selge märgi kui lakmuspaber.

„Sailori ja Pekka” mängulaadis täpne ning fantaasiarikas oli VAT-teatri „Misantroop”, mis leidis tunnustamist ka festivali noortežüriilt). Kui rootslaste etendus oli suunatud eelkõige mudilastele, siis „Misantroop” oli festivali kavas kui noortelavastus, mis aga ei välista täiskasvanud publikut. Aegumatu  Molière’i näidend ei ole oma teemakohasust kaotanud ka tänapäeval ning VATi järjekordne koostöö šveitsi lavastaja Markus Zohneriga (2003. aastal cool-eepos „Kalevipoeg”) on saanud viljakas. „Misantroop” ei ole (õnneks) lavastus, mida õpetaja võiks viia klassi sundkorras ühiskülastusena vaatama, et lapsed pääseksid Molière’i mahuka näidendi lugemisest. Ehkki lavastuse tarbeks on kärpeid tehtud minimaalselt, mahub etendus pooleteisetunnise ajaraami sisse. Sellest tulenevalt on tempo esimesest hetkest peale kihutav ning aleksandriini mõistmiseks jätavad pause vaid hetked, mil näitlejad kriidiga dekoratsiooni semiootilist ülestähendust loovad. Lavalt on eemaldatud kogu üleliigne atribuutika ja värv kostüümidel ning (olematul) dekoratsioonil on maha keeratud. Domineerima pääseb hallus oma võluvas mitmekesisuses.

„Misantroobi” jätkuvat  teemakohasust tänases päevas on raske kahtluse alla seada,  küll aga tekkis küsimus pärast Taani teatri Batida etendust „Maria Bonita”. Inglise lavastaja ja teatrijuht Paul Harman pani imeks, miks on Brasiilia kangelasest Lampiaost jutustav lugu oluline tänapäeva Taani noortele. Taas kerkis esile see, mida teatritegijad endilt küsida unustavad – kas ja miks on lavastustes käsitletud teemad olulised noorele publikule? Kui vaatajal ei ole võimalik suhestuda laval toimuvaga, jääb elavast muusikast, tantsust, nukkudest ja projektsioonist väheks. Noor publik näib otsivat iseenda peegeldust või vähemalt mingit oma olemuse transformatsiooni.

Festivali noortežürii üheks lemmikuks kujunenud Leedu teatrilabori Open Circle noorte näitlejate  loodud etendus „Avatud ring” tõi oma ausa avameelsusega publiku ette tõestisündinud lood, mälestused ja hetked näitlejate enda lapsepõlvest ja murdeeast, andes seeläbi publikule võimaluse otsida iseennast. Ehkki lavastuse kontseptsioonis ei olnud midagi uudset ega ennenägematut, oli kohmetu siirus ja aus mäng see, mis publiku heatahtlikult (nostalgiliselt) naeratama pani. „Avatud ring” on tehtud noortelt noortele ja mõlemad pooled mõistavad ilma pingutusteta üksteise keelt. Kui publik leiab ühisosa laval toimuvaga (olgu lavaks kas või mentaalne ruum nägija ja tegija vahel), on protsess vilja kandnud.

Vastutuse tõttu noore vaataja esmase teatrikogemuse ja hilisema väärtuse kujundamise eest ei saa lubada mingit hinnaalandust täiskasvanutele suunatud kunstiga võrreldes. Festival andis oma publikule viie päevaga mõista, et lastele ja noortele mõeldud teater ei pea tegema kunstilisi mööndusi või olema sisult kergekaalulisem kui nn päris teater. Lasteteater EI TOHI seda olla! Amet kohustab.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming