Amputeeritud teater või ideaalne puhas vorm?

Keiu Virro

Festival „Monomaffia” näitas, et raske on leida monolavastusest nõudlikumat teatrivormi. Rahvusvaheline monolavastuste festival „Monomaffia” 16. – 18. augustini Pärnus. Kolmepäevasesse võistlusprogrammi kuulus kümme lavastust seitsmest riigist. Festival „Monomaffia” on „nišitoode”, seejuures selge kontseptsiooniga: monolavastus on vaatajale intiimne kogemus, laval on vaid üks näitleja (mõne erandiga, ent sellisel juhul on ülejäänud lavalolijad pigem inimkujulised rekvisiidid) ning, et süvendada veelgi läheduse-efekti, on ka mänguruum enamasti füüsiliselt väike. Monolavastusest nõudlikumat teatrivormi on raske leida: ei kujuta ette, et ükski näitleja oleks valmis minema üksinda lavale ja mitte andma endast kõike. Tahtmata laskuda liialdustesse, võib siiski öelda, et kaalul on palju. Kuidas täita üksinda kogu lava ja aeg? Kuidas valida materjali? Iga näitleja lausutud sõna, olgugi see enamasti näitekirjaniku kirja pandud, seostatakse näitleja isikliku pihtimusega. Monolavastusi võib pidada ambivalentseks ja sageli teatrikunsti piirialadel liikuvaks nähtuseks: ühtaegu avangardseks, eksklusiivseks ja konservatiivseks, ligitõmbavaks ja igavaks, amputeeritud teatriks ja ideaalseks puhtaks vormiks. Monolavastus eeldab sageli rohkem sisu, vähem vormi. Tavapärasest rohkem on näitleja rolliga seotud ka näitleja enda nägemus ja väärtushinnangud. Ka publik võtab sellise intiimse kahekõne situatsioonis tõenäoliselt lihtsamalt omaks näitleja esitatud tõdemused või vaatenurga. Näitleja vastutus on suurem, tema suhe publikuga on palju isiklikum.

Pihtimuslikumad lavastused toovad selgelt esile rolli „mina” kahetise loomuse: see on ühtaegu nii monoloogiline kui ka dialoogiline. Paralleele pihtimisega pole ilmselt raske leida: pihtimine on monoloogiline, ent seejuures – partneri olemasolu tõttu – ka dialoogiline. Vene semiootik ja kirjandusteadlane Mihhail Bahtin on tõdenud, et alles ennast väljapoole (praegusel juhul – publikule) avades on võimalik suhtuda iseendasse tõeliselt dialoogiliselt.

„Monomaffia” festival koosnes sellel aastal mitmest osast: põhiprogrammi kõrval leidsid aset off-programm Pärnu endises vanglas ja mononäidendite võistlus. Põhiprogrammi kuulusid lavastused „Kontrabass” (Prantsusmaa), „Lysistrata” (Saksamaa), „Magus” (Rootsi), „Kogu kupatus” (Norra), „Seela Sella stand-up” (Soome), „Lend” (Läti), „Kõik on täis” (Eesti Draamateater), „Rekvisiitori tähetund” (VAT-teater), „Eesti mees ja tema poeg” (Endla) ning „Lilled Algernonile” (Rakvere teater).

Mõned tähelepanekud. Silma-kõrva jäid n-ö väikeste inimeste lood. Eesti näitlejatest esitasid neid näiteks kaks Laurit: Saatpalu ühemehekabarees „Rekvisiitori tähetund” ja Kaldoja lavastuses „Lilled Algernonile”. Prantslane Thierry Rémi mängis Patrick Süskindi näidendit „Kontrabass”. Viimase peategelane on veider pillimees, kes joob õlut, kuulab muusikat ning räägib muusikast ja oma elust, millest ei saa kontrabassi kuidagi lahutada. Saatpalu mängib ära jäänud etenduse tõttu publikuga vastastikku jäänud rekvisiitorit, kes hakkab avama oma unistusi. Lauri Kaldoja kehastub tehasetööliseks Charlie’ks, kelle väga madalat IQd eksperimendi käigus mitmekordistatakse. Väikeste inimeste lugudel ja nende ümber loodud väikestel maailmadel on vähemalt nende näidete puhul ühine omadus: need mõjuvad mitmesuguste ühiskondlike protsesside suurema üldistusena. Ühe inimese sisemaailm näitlikustab inimgruppide siseilma, ühe inimese probleemid ühiskonda sulandumisel avavad sotsiaalseid probleeme laiemalt jne.

Pihtimuslikele lavastustele vastandusid Alexej Borise „Lysistrata” ja Taavi Teplenkovi „Kõik on täis”. Mõlemad lavastused rõhuvad pigem meelelahutuslikkusele: näitlejad mängisid paljusid erilaadseid rolle, mis kokkuvõttes äratas austust kui tõhus trenn ja mõjuv tehniline sooritus.

Etenduspaikade osas oli väga huvitav leid off-programmi toimumiskoht, endine Pärnu vangla. Sealses kultuurimaja (?) pisikeses saalis olid laval amatöörnäitlejad (see sõna kõlab vististi eesti keeles küll hoopis halvemini, kui peaks) Hedvig Tõnisson, Eliis Vaiksaar, Sander Stroom ja Barbara Lehtna. Lavastuste kõikuv kvaliteet meenutas selgelt kooli- ja tudengiteatrite festivalidel nähtut: nii nauditavaid hetki kui ka nagu „võinoaga veenide kallal”-momente. On ju sealgi nii, et kunagi ei tea päris täpselt, mida saad: kui on halb, siis tihtilugu ikka nii, et on suisa piinlik, ja kui hea, siis võib kogemus olla kirkam kui professionaalses teatris. Nii ka nüüd. Nägin etendustel veenvust nii sisus kui ka vormis, klišeedesse uppunud originaalsuse püüdlust, huvitavat kontseptsiooni, mis läks kaduma näitleja ebakindluse tõttu. Teadmatuses, mida saad, on midagi võluvat. Seda enam, et võib (saalis istumisega) katsetada küll, etendused ei ole, khm, reeglina kuigi pikad …

Festival lõpetati auhindade väljaandmisega: Suur Kirss ehk grand prix läks Charlotte Engelkesele lavastuse „Magus” eest, Väikse Kirsi pälvisid Alexej Borise „Lysistrata” ja Lauri Saatpalu „Rekvisiitori tähetund” (nimetan siin lavastusega ühes selles mänginud näitleja nime). Viimasele läks ka publikuauhind, mille andis välja anonüümseks jäänud 11 erisuguse taustaga teatrikülastajast koosnev publikužürii.

Pean tunnistama, et selle festivali puhul näib mulle lavastuste auhindamine pigem ebavajalik. Põhiprogrammi lavastused on festivalile valitud: võiks ju oletada, et kunstiline juht Indrek Taalmaa ühes festivali korraldusmeeskonnaga ei ole teinud juhuslikku valikut, vaid kutsunud lavastused, mis on nende meelest seda väärt. Mitte et hindamine oleks võimatu ja kunstis ei saaks sporti teha – natuke ikka saab. Küllap leiab palju subjektiivseid ja nii mõnegi enam-vähem objektiivse kriteeriumi, mille alusel seda teha. Aga kas ikka peab? Monolavastus asetab näitleja õlule väga suure koorma, ta on sunnitud andma enesest kõik. Ma ei ütle, et tulemit peaks lihtsalt selle asjaolu tõttu pimesi kummardama nagu püha lehma, ent ehk võiks näitleja vähemalt sellise mõnusa atmosfääriga festivali raames olla vaba kohustusest kellegagi võidu joosta. Ja ehk mõistab ta oma väärtust paremini publiku reaktsioonist ega vaja selleks eraldi paberit ja medalit?

Küll aga pean võistlusmomenti oluliseks mononäidendite võistluse puhul, kus žüriil on sama roll, mis festivali programmi kokkupanekul kunstilisel juhil: eristada ja ära märkida tasemel tööd. Ühtlasi tõi „Monomaffia” festivali ja Eesti Teatri Agentuuri koostöös korraldatud võistlus olulist täiendust draamavormi, mida ei ole Eestis just ülearu palju viljeldud, ning võimaldas autoritel vormi erisuguselt mõtestada. Mononäidend ei pea ju olema vaid pikaks venitatud monoloog. Võistlusel kerkisid üles ka inimesed, keda on seni hoopis teistsuguste žanridega seostatud, näiteks võib tuua Kristel Leesmendi ja Tõnu Õnnepalu.

Festivalil oli näha ka mõneti mõistetavat, ent veidrat tendentsi: peaaegu kõik omamaised lavastused müüdi välja, välismaistele oli kohti aga veel viimase hetkeni. Võiks ju oletada, et huvi äratavad just etendused, mida ei ole võimalik Eestis rohkem näha. Ei?

*

„Monomaffia ” auhinnad

Peaauhinna ehk Suure Kirsi koos Kihnu tekiga otsustas žürii anda rootslanna Charlotte Engelkesele näitlejatöö eest lavastuses „Magus”.

Väikesed Kirsid läksid Alexej Borisele Saksamaalt („Lysistrata”) ja Lauri Saatpalule VAT- teatrist („Rekvisiitori tähetund”). Viimane pälvis ka publikuauhinna.

Festivali žüriisse kuulusid Sirkku Peltola (Soome), Janus Johansons (Läti), Boris Tuch, Andres Noormets ja Carmen Mikiver.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming