Anne Türnpu sahmerdab sugrilastega Põhuteatris

Eva-Liisa Linder

Põhuteatris esietendub täna „Sugrierror.com”, kus osaleb 12 näitlejat: lisaks eestlastele handid, mansid, marid, udmurt ja seto.        Anne Türnpu, sel lavastusel on olnud pikk ettevalmistusperiood. Mida olete selle aja jooksul teinud?  See on olnud kahe suve töö. Tegelikult algas kõik veel aasta varem, kui käisime Eva Klemetsiga nende rahvaste juures selle ettevõtmise tarvis  inimesi otsimas. Tahtsime kutsuda inimesi, kes pole oma olukorraga päris rahul. Enamik neist on teatriharidusega inimesed. Neid, kellel on nende venemeelses rahvusteatris hea olla, me ei puutunud. Otsisime neid, kellel on seal ebamugav, kelle ukse taga on käinud error kella laskmas. Näiteks udmurt Miša (Mihhail Begišev – toim), kes oli Udmurdi vene teatris näitleja, otsis meid ise üles. Hea ja ilus poiss, tal oli seal peaosi ja au ja kuulsust, aga ühel hetkel ta mõistis, et ei taha seda enam teha. Talle küll öeldi, et kuhu sa lähed, sul on siin suured osad ja oma publik, anname sulle veel suuri rolle. Aga ta läks ära, nüüd püüab teha lastega teistsugust, ausamat ja ilusamat teatrit. Või üks handi naine, kes ütles, et ta annab tihtipeale etendusi ilma kultuurita inimestele, keda hüütakse venelasteks. Mängib lastelavastuses seent, ise mõtleb, et pagan, mängin inimestele, kes homme minu  tütrele selle eest tänaval tappa annavad, et ta on hant. Ma ei taha niimoodi mängida, tahan mängida oma rahvale. Või oled näiteks Moskvas trollijuht, sul on pere ja lapsed käivad vene koolis. Käid iga päev tööl ja õhtul libistad meestega õlut. Ühel päeval hakkab järsku üks mutt trollis kummalises keeles kisama ja siis tuleb sulle meelde: pagan, ma olen hant või mari või eestlane. Siis jätad oma trollijuhiameti ja lähed koju, vaatad, mis  seal toimub ja kuidas sa sinna klapid. Ja kuidas klapivad su lapsed.     

Mis eesmärgil te selle töö ette võtsite?       

Ühelt poolt on see olnud algusest peale koolitusprojekt, tahame, et sellest osa võtvad sugrilased oleksid pärast võimelised ise teatrit tegema. Niisugust teatrit, mis sobiks nende meelelaadiga, kõneleks nende rahvaga. Tahame neile näidata, millised võimalused on mujal, kui lihtsalt on võimalik asju teha. Kui kergelt, kui vaevata, kui teistmoodi, võrreldes vene kultuuris tehtavaga. Julgustame neid ise  kompileerima, sest nemad ju kogevad oma kultuuri kõige täpsemalt. Maru nõme, kui lavastust manside elust, nende narratiivi teeb lavastaja Moskvast. Ta ei taju seda kultuuri ja tulemus on kehvavõitu, see ei lähe mansidele korda. Korda võib see minna moskvalastele, aga kui lähed sellega mansi külla, siis mansi memmed ei võta seda vastu, see on neile kultuuritabude rikkumine. Sugride teatrikeel on praegu üldistatult  vene teatri keel. Kui marid hakkavad karjuma, et see ei ole professionaalne, siis nad mõtlevad selle all, et see ei sobi vene teatri stiiliga. Nad on Stanislavski süsteemi kuulutanud teatrikeeleks a priori ega tule selle pealegi, et on muidki teatrikeeli. Aga enamikule sugridest vene teatri keel ei sobi, ei kultuuriliselt ega mentaalselt, neil on vaja enese väljendamiseks teistsugust teatrikeelt. Venemaal on sugrilaste rahvusteater olnud  alati ideoloogiline tööriist ja sellepärast alati ühetähenduslik. Eesti teater on aga vähemalt 1970. aastate teatriuuendusest peale olnud mitmemõõtmeline: sissepoole ja väljapoole. Praegu on laval korraga nii palju mõtestamistasandeid, et mõnikord on tunne – tähendust polegi. Aga see on omaette teema. Möödunud aastal tegelesime peamiselt koolitusega. Andsime neile võimaluse saada osa võimalikult paljudest kohtumistest ja eripalgeliste õppejõudude tööst, et nad kogeksid eri teatriarusaamu ja vaataksid, mis neile sellest sobib ja millest nad ise saaksid midagi kokku panna. Kaie Mihkelson tegi grupi moodustamise improvisatsioone ja mänge, Jüri Nael tegeles liikumisega, Tõnu Tepandi ja mina treenisime häält, Maret Mursa tegi Alexanderi tehnikat. Nad nägid eesti lavastajaid Mart Kolditsat ja Eva Klemetsit, käisime kohtumas Jaan Toominga ja Tarmo Tagametsaga. Andres Heinapuu  pidas neile loengu. Mare Kõiva rääkis nõidadest. Pikalt olime külas Õie Sarve juures, elasime natuke aega Setomaal, tegime tööd ja vaatasime, kuidas seto elu käib. Vaatasime väiketeatreid ja seda, kuidas neid üles ehitatakse: millise struktuuriga, millise rahastusega. Palju tegime etüüde.       

Mis teemadel etüüde tegite?         

Väga erisugustel: suurtest stiihiatest, tugevatest emotsioonidest, tähenduste muutumisest, oleme teinud identiteedist, error’ist. Iga lavastaja isemoodi. Projektis osalejad pidid kaasa võtma pärimuslikke rituaalitekste, laule,  pillilugusid, muinasjutte. Neist tehti etüüde. See, mida mina otsin, on kultuuri ja realiteedi sobimatus. Tähendus ei ole see, mida mina lavastajana mõtlen või mida näitleja mõtleb, vaid see, mis tekib publiku peas hoopis muude asjade tagajärjel. Sinna püüan ma tähendust taha aidata, püüan seda seal üles ehitada. Suund on ju publikust edasi.       

Praegu elate ja teete proove Esna mõisas, esietenduseni on jäänud kaks nädalat (intervjuu tehti kaks nädalat tagasi Esna mõisas – toim). Kas nüüd on aeg välja sõeluda etüüdid, mis lähevad lavastusse?       

Jah, nüüd tuleb neid natuke töödelda ja vormistada,  et neid oleks lihtne teha, need peavad olema – kaasaskantavad, vahetatavad, täpsed. See võtab aega. Edasi tuleb valida, milline kontekst neile ümber panna. Kas kõige lähem, natuke kaugem, veel kaugem? Oleneb, mitu konteksti need välja kannavad. See on etüüdide puhul määrav. Kuna me ei tea, milline tähendus neile külge tuleb, siis valime välja etüüdid, millel on kõige suurem potentsiaal võtta omaks eri konteksti.       

Lavastusega sama nime kandval kodulehel ütlete, et „Sugrierror.com” lavastab end ise, ehitab end igal etendusel uuesti üles. Kuidas see välja näeb?       

Mõtestamise tasandil, mida publik kogeb, on juhusel oma osa. Näitlejate esitatud katketele lisaks on lavastuses video, muusika, loosungid ja subtiitrid. Loosungid on näiteks sellised: marid teevad etüüdi ja üleval jookseb kiri, et 1937. aastal tapeti kõik mari kirjanikud ühe öö jooksul ära. See peaks andma juurde natuke laiema tähenduse. Muusikat kujundab Maike Lond. Esmalt  tegime download’i: kõik tõid oma riistad, millega nad muusikat kuulavad – iPodid, mp3-d – tema kätte ja laadisid maha oma lemmiklood. Mida Maike nendega teeb, kuuleme edaspidi. Lisaks on enamik inimesi laval väga head pillimehed, marilane Sergei (Danilov – toim) on ühtlasi pillimeister. Handi ja mansi kandlemängijad, handi suupillimängijad, udmurdi vilemängija, mari torupillimängija, mari vilemängija. Muidugi oskavad kõik omakeelseid  laule, tantse ja lugusid. Nii müüdistikku kui ka lugusid sellest, kuidas nemad on kasvanud mansideks, marideks, udmurtideks, setodeks, hantideks.   

Milliseid teemasid lavastuses käsitletakse?     

Praegu tegeleme eestlastega. Milline on eestlase identiteet ja milline sugrilase oma? Mis tunne on olla sugrilane ja mis tunne eestlane? Milles väljendub sugri error? Võtsin täiesti teadlikult identiteedi lavastuse üheks teemaks, sest sugri loomeinimene peaks ju teadma, kes ja kus ta on. Kus on tema ja vene kultuuri piir ning milliseid identiteedivõimalusi pakub praegu Venemaa. Nendest ta ei pääse. Tarvis on need korraks läbi naerda, et ta liiguks neis  vabalt ja teaks – need on mänguasjad. Mulle on sugri identiteediga inimene selline inimene, kellel tegelikult ei ole identiteeti. Õigemini, ta on võimeline neid väga lihtsalt vahetama, sest ta teab, kes ta on. Identiteet on teiste rahvaste häda ja mure, meil ei ole sellega tegelikult mingit asja. Me teame väga hästi, et lepp on lepp ja kask on kask ja inimene on inimene ja jänes on jänes. Me teame väga hästi, et lepp ei ole parem kui  kask ja jänes ei ole parem kui lepp. Igaks asjaks on oma aeg. Kui sa tahad suitsukala teha, siis lepp on selleks kõige parem puu, paned natuke nõgest ka juurde. Kui tahad tuba soojaks saada, siis on kask parim. Sugrilane on inimene, kellel see probleem puudub, aga me peame seda teemat valdama, et saada hakkama rahvastega meie ümber. Nõuka-ajal kleebiti Venemaal sugrilastele külge identiteet, et nad on asotsiaalid, pätid, kes ei viitsi korralikult vene keelt ära õppida, ei taha omaks võtta tasuta haridust, lugeda Puškinit ja käia teatris. Nad kannavad räpaseid riideid ja elavad räpastes onnides, selle asemel et kolida keskküttega korteritesse. Nagu tšuktši anekdootides. Mingil ajal tekkis identiteet, et sugrid on venelaste surnud esivanemad – venelastel on nüüd ka šamaanid välja ilmunud. Väga paljud sugrid naudivad romantilist identiteeti, et sugri on sünnist peale ökoloogiline olend,  kes avab suu ja hakkab filosoofilisi kuldmune munema. Ükskõik mida ta ka ei räägi, kõigel on sügav kosmiline tähendus, ning ta elab kooskõlas kosmose ja loodusega. Aga sugrid tahavad lihtsalt elada, ei taha olla ei filosoofid, asotsiaalid ega kellegi surnud esivanemad. Eestlased on elanud samas kohas tuhandeid aastaid ja järelikult on nad selle kohaga väga seotud. Seda kohta nad „loevad”, see annab neile tugevuse ja nad oskavad seda  kohta mõista. Nad on kohalikud, mitte kohatud. Muidugi on ka võimalus muutuda kohtlaseks, aga püüame olla kohased. Mul on tunne, et sugrilastel on üks ruumi kogev meel rohkem kui muudel rahvastel, selle pikaajalisuse, pikaealisuse ja paiksuse tõttu. Seda ma tahtsingi näha, kuidas handid, eestlased, mansid ja marid tunnetuslikult üksteisest erinevad. Kui neil on samad tööriistad käes, siis nad teevad erisuguseid asju. Nad on mentaalselt  väga erilaadsed rahvad. Hant mõtleb absoluutselt teistmoodi, ta keha käitub teistmoodi. Marilase keha mõtleb teistmoodi. Mansist, udmurdist, setost ja eestlasest kõnelemata. Kui panna nad kokku ühte ruumi, siis seal tekib kummalisi asju. Seda on ilus vaadata.   

Aga mis on meil ühine?   

Hantidel on pärimuslikku maailma kõige rohkem alles ja meil on see kõige rohkem ära kadunud. Aga täiesti erisugused asjad võivad järsku anda väga sarnase maailmasuhtumise. Handid võivad pilada absoluutselt kõike, ka ennast. Samamoodi on eestlastega. Eestlase – või veel täpsemalt näiteks hiidlase – ja handi huumor on väga sarnane, absurdimaiguline. Marid ei saa aga üldse aru, mis toimub, nendel  on teistsugune huumor. Välja on tulnud ka see, et kõik sugrilased arvavad, et nad on väga kavalad ja osavad, petavad kõik ära. Tihtipeale selgub, et nad on hoopis iseennast ära petnud, tõmmanud endale suure kavalusega nööri kaela, mis nad mingil hetkel ära poob. Näiteks levinud arusaam, et mängime natuke aega venelasi, siis nad lähevad ära ja meie hakkame omaette elama.   

Eelmisel suvel sündis sugriprojekti kõrval Veljo Tormise sünnitalu õuel lavastus „Pariisi linnas Londonis”. Kas ja kuidas mõjutas sugri teema kontsertlavastust?   

Kui eelmise aasta juulis sugrilastega lõpetasime, läksime kohe Eva Klemetsiga Kõrveaeda lavastama. Kõrveaia lavastus kujuneski paljus hantide räägitud isiklike lugude taustal. Hakkasin sügavamalt tajuma eestlaste ja maarahva kultuuri erilaadsust, nägin erinevused ära. Tormise lavastus oli küll valdavalt varem välja  mõeldud, aga ilma sugrilasteta poleks see niisuguseks vormistunud. Kõrveaia lavastuse puhul mõtlesin, et uuem rahvalaul on mulle täiesti arusaamatu. Kuidas on võimalik, et järsku on tekkinud laulu selline, teistsuguse sisemise struktuuri ja sisuga kihistus. Uues rahvalaulus käsitletakse enamasti meeste-naiste omavahelise keemia ja paaritumise teemasid. Kuidas on võimalik, et müütilise pikaajalise kosmoloogilise laulu asemel tuli tõeline tilu-lilu, mis eelmise nagu niuhti välja vahetas. Kuhu jäi runolaul ja mis juhtus maarahvaga? Kuidas on võimalik, et paari põlvkonna jooksul kadus kogu kultuur ja pärast seda ei ole runolaul meile enam mõistetav. Nagu Andres Heinapuu oma loengus ütles, võib-olla on see seotud sellega, et 154 aastat tagasi mõeldi välja eesti rahvas. See oli saksa kultuuri mõjuline, saksa kultuuriga võrdlusesse tükkiv asi, mis ehitati üles saksa kultuuri  reeglite järgi. Taagepera ütleb, et maarahvas sooritas kollektiivse enesetapu – eesti rahvaks. Neid kahte asja ma enda meelest „Pariisi linnas Londonis” vastandasingi. Ühelt poolt püüdlus „meil peab olema nii nagu Pariisis”, varietee ja kõik. Ja teine natuke tumemeelne, natuke ropp. Need valikud on meil kunagi olnud ja meie eest on need valikud kunagi tehtud. Võib-olla kavalusest. Aga tore on neid meelde tuletada. Vahetevahel ärkab meis üles taju, et  see 154 aastat on nii õhuke koor, selle kraabib iga mats küünega maha ja siis hakkab alt tühjus paistma. Siis hakkab mõnikord õudne. Ega meie ei tea ka vastust, mida selle kummalise tühjusega hinges peale hakata. Mõnikord aitab, et tajud, see ei ole ainuüksi sinu probleem. Selleks, et üldse ennast inimesena tunda, peab eestlane sahmerdama sugrilastega, rippuma kellapommina selle küljes, mis nendel on alles jäänud ja mille meie laiali jagasime, ära  kinkisime. Suurest ihalusest sakslasteks saada. Aga sakslased meid ei tahtnud. Ja venelasteks saada ei tahtnud jälle meie. Meil ei maksa luua endale illusiooni, nagu oleks meil sugrilastele midagi anda või õpetada. Me ei ole neist paremad ega halvemad. Lepp on lepp ja kask on kask. Meil on sealt õppida. Ma ise praegu õpin. Ja eesti näitlejad õpivad. Nad on seni arvanud, et nende näitlemistehnika on midagi absoluutset ja üldinimlikku, aga nüüd tuleb välja,  et päris nii see ei ole. 

Suve alguses kaitsesid doktoritöö „Trikster loomas maailma ja iseennast”. Milline roll on triksteril selles lavastuses?   

Pärimuslik trikster on mõistetav lääne kultuurile  error’i esteetika kaudu.   

Mis on error’i esteetika?     

Vea esteetika. Trikster on viga. Trikster on see viga, mis sünnib inimese üles ehitatud maailma ja pärisreaalsuse kokkusobimatusest. Raudselt on see triksteri üks tasand. Lääne inimesele söödavaks tehtud trikster on error. Meil ei ole võimalik teha teist error’it kui sugri error’it. Leida üles oma viga, nihe meie maailma ja realiteedi vahel. See on see, millega  tegeleme.   

Aga doktoritöös võrdlesid triksterit lavastajaga?     

Eurooplasele on trikster viga. Aga traditsiooniliselt mõtlevale inimesele kaasneb triksteri tegutsemisega alati maailma sünd, uue teke. Nii saamegi teda võrrelda lavastajaga.     

Kuidas doktoritöö ja lavastus veel seotud on?     

Väga hästi. Minu keha kaudu. Ja pealkirja kaudu. Temaatika kaudu. Trikster on mulle loomeseisund, mänguline seisund. Loomulikult püüan seda tekitada, äratada ja hoida. Kuna olen vahepeal aru saanud, kuidas seda pärimuslikes kultuurides tehakse, siis seda teengi.     

Kui palju „Sugrierror.comi” mängite?     

  Põhuteatris antakse järjest viis etendust. Esietendusest teeb Soome Eesti Maja otseülekande Helsingisse. Pakkusime välja, et „Eesti vaba – 20” tähistamist selle lavastusega võiks  mõtestada nii, et Eesti vabadus on selleks, et toetada sugrilasi nii, nagu kunagi soomlased aitasid meid. Plaan on mängida lavastust ka kõigis neis paikades, kust näitlejad on pärit. Kui õnnestub, siis ka Taanis Odini teatris ISTA (International School of Theatre Anthropology ehk Rahvusvaheline Teatriantropoloogia Kool – toim) raames, et sugrilased saaksid ISTAga isikliku kontakti. Ehk kulub ära.     

Küsinud Eva-Liisa Linder

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming