Armastusest ja armastusega California lavadel

Evelin Lagle

California publikule näidati mitmenädalasel turneel kolme eesti nüüdistantsulavastust. Neli tantsijat Eestist – Alexis Steeves, Helen Reitsnik, Rain Saukas ja Tiina Mölder – ning mina tantsu-uurija ja -kriitikuna maandusime 8. mai hommikul San Francisco lennuväljal, et teha kaasa turnee „From Estonia with Love” („Armastusega Eestist”), mille esinemispaikadeks olid Santa Cruz, San Francisco ja Los Angeles. Armastusest sellel ringreisil puudu ei tulnud, ei osalistel ega ka pealtvaatajail. Ettevõtmise ellukutsuja oli California koreograaf Cid Pearlman, kes töötas õppeaastal 2009–2010 Tallinna ülikoolis külalisõppejõuna. Et Eestis veedetud aeg läheks täie ette, ei päädinud Pearlmani tegevus üksnes õpetamisega. Huvitatud kultuurilistest erinevustest ja nende erinevuste väljendumisest tantsijate liikumises, valis ta välja kolm eesti tantsijat (Tiina Möldri, Helen Reitsniku ja Rain Saukase) ning kaks ameeriklast (Eestis elava Alexis Steevesi ning oma elukaaslase David Kingi). Koos toodi 2010. aasta kevadel lavale tantsulavastus „This is what we do in winter” („See, mida me talvel teeme”). Kuna kolm Eestis antud etendust, mida meie kultuuripoliitika ühele nüüdistantsulavastusele keskmiselt võimaldab, ei olnud piisavad, et lavastus jõudnuks küpseda ja meeskond jäänuks oma töö tulemusega tõepoolest rahule, siis polnud muud, kui tuli kutsuda tantsijad Californiasse ja jätkata lavastuse elulugu sealsetel lavadel. Et aga Euroopa Sotsiaalfond ja sihtasutus Archimedes otsustasid toetada Eesti tantsu-uurimise sfääri, sain DoRa programmi noorte teadlaste lähetuse raames tantsijatega kaasa ka mina.

Ringreisil näidati lisaks meie talvistest tegemistest pajatavale lavastusele Helen Reitsniku ja Tiina Möldri tantsulavastust „Facing Forest” („Metsaga vastamisi”) ning Alexis Steevesi ja Rain Saukase lavastust „How Quickly these Accidents” („Kui kiiresti need õnnetused”). Kõik kolm lavastust pälvisid California publiku sooja vastuvõtu. Inimesed, kellega õnnestus pärast etendusi kõnelda, jagasid lisaks kiidusõnadele (mis on sealsele kultuurile ja suhtlusstiilile üliomane) väga avatult ja põhjendatult oma arvamusi.

„Facing Forest” võlus publikut küpse, põhjalikult läbi töötatud liikumismaterjali ja loodustruu tunnetusega, millega tantsijad andsid edasi loomadele omaseid impulsse. „Mitte alati pole meil võimalust näha nii kõrgel tasemel liikumiskunsti,” ütles Santa Cruzi Cabrillo kolledži džässtantsu õppejõud vaimustunult. „Nende liikumine oli hästi artikuleeritud, impulsiivne ja detailselt täpne, just nagu loomadel looduses,” lisas kõrvalseisja. „Facing Forest” on imbunud läbi armastusest liikumise ja looduse vastu, ometi polnud tegu looduse jäljendamisega, vaid looduse teemast ammutatud väärtuste realiseerimisega. Ei saa märkimata jätta, et selline tulemus on kauaaegse koostöö ja teineteisetunnetuse vili. Liikumise pani elama vaikne huumor, mis tantsijate suhtlemisel – üksteisega vahetatud pilkudes või teineteist sõnatult mõistes pudenenud näoilmetes – liikumisse sugenes.

„How Quickly these Accidents” oli hoopis teist laadi tantsulavastus. California publik sai Steevesi ja Saukase terava huumorimeelega kergesti ühele lainele. Saukase sisenemine aluspesus, pluus ja püksid hoolikalt käe peale volditud ning õnnis naeratus näol, polnud ainuke kord, kui inimesed saalis oma kaasaelamist naeruga valjuhäälselt väljendasid. Vaatajad, kellega õnnestus hiljem mõtteid vahetada, tõdesid, et eriti võlus neid see, kui kergelt ja mänguliselt esitasid Steeves ja Saukas nii tõsist teemat – naise ja mehe võimusuhteid. „Milline intelligentne huumor,” oli kommentaar, mida kuulsin pärast etendust rohkem kui üks kord.

„This is what we do in winter” paigutus Californias hoopis uude kultuurikonteksti. Cid Pearlmani koreograafiline keel on liikumispõhine ja keskendatud tantsijate omavahelisele suhtlemisele. Kanuti gildi saalis antud etendustel jäi kohati tunne, et eesti publik ei ole harjunud sellist kineetilist infot vastu võtma ja kogema. Seda võib ka mõista, kuna Eestis puudub süsteemne nüüdisaegsete liikumispõhiste treeningsüsteemide traditsioon. 1990. aastate algul hakati meil nüüdistantsu sõna otseses mõttes leiutama ning süsteemsusest saab tasa ja targu hakata rääkima alles nüüd, 20 aastat hiljem. Seevastu saadab Ameerika Ühendriikide nüüdistantsu tugev modernse tantsu pärand. Isegi kui postmodernistide ja post-postmodernistide eksperimendid tõid lavale kõikvõimalikke katsetusi ja avardasid jõuliselt tantsukunsti ampluaad, eksisteerib liikumispõhine tantsulavastus loomuliku nähtusena sealse publiku teadvuses.

California publik avas selle lavastuse teema ka uue nurga alt. Eestis viis lavastus publiku tuttava talvise nostalgia maailma, ent Californias puudus see tugev eelhäälestus ning mõtted keskendati rohkem konkreetsete tantsijate ja lavastuse ümber – kuidas õppisid eri kultuurist pärit inimesed üksteist Eesti talvise hämaruse rüpes liikumise kaudu tundma. Üks ja kõige tähtsam, mis jäi lavastuses samaks ja võeti maailma mõlemas otsas ühtmoodi vastu, on inimlik lähedus. Sellest, kuidas tantsijad otsisid üksteisega hoolikalt kontakti, sõlmisid liikumise kaudu suhteid, lõid üksteist toetades kaasahaaravalt hooliva ja turvalise maailma, said aru vaatajad nii Eestis kui ka võõrsil.

26. mai hommikul istus kolm reisilist – Tiina Mölder, Helen Reitsnik ja siinkirjutaja – taas lennukisse, et sõita koju. Rain Saukas ja Alexis Steeves jäid Ameerika avarusi avastama, et leida võimalusi tantsida, luua lavastusi ja, kes teab, ehk jagada hangitud kogemusi ühel heal päeval taas ka Eesti tantsumaastikul.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming