Armud ja hirmud Bergmaniga

Patoloogilist naisteviha Bergman ei ilmuta, tema analüüsib mehe-naise suhet, kus mõlemal oma süü ja süüdimatus. Talle pole naine saatanast nagu Strindbergil.

MARIS JOHANNES

Pikk Mari MTÜ „Pärast proovi“, autor Ingmar Bergman, tõlkija Ülev Aaloe, lavastaja Madis Kalmet, kunstnik Ivi Piho, valguskunstnik Priidu Adlas, muusikaline kujundaja Peeter Konovalov. Mängivad Guido Kangur, Riina Maidre ja Anne Veesaar. Esietendus 4. VII Tallinnas filmimuuseumis.

On see tung kuulsuse tagatuppa või pildikesi teatrielust? On see mehe-naise omavaheline piirisõda või põlvkonnakonflikt? On see kuulsa rootsi režissööri egotripp või eesti näitlejate meistriklass? Kõike on. Guido Kanguri tegelane, elukogenud lavastaja, kohtub unes ja ilmsi kahe näitlejannaga, ise mitmendat-setmendat korda Strindbergi „Unenäomängu“ lavastades. Selline on sisu.

Bergmanil on Strindbergiga oma salasuhe, „Unenäomäng“ pole juhuslikult mängu võetud. Bergman on seda näidendit tsiteerinud oma filmides, on seda lavastanud teatris. Üks Bergmani omaaegse „Unenäomängu“ versioon on isegi You Tube’is täies pikkuses vaadata. Kahtlemata on Strindberg oma kuulsat kaasmaalast mõjutanud. Mõlemad teavad, et pole midagi inetumat kui mees ja naine, kes teineteist vihkavad. Aga patoloogilist naisteviha Bergman ei ilmuta, tema analüüsib mehe-naise suhet, kus mõlemal oma süü ja süüdimatus. Talle pole naine saatanast nagu Strindbergil. Rohkem vaevab teda vananemise teema.

Sündmuse käivitab noor naine, kes tuleb vanameest torkima pärast proovi. Vana on vihane, teeb kurja häält. Mängu­kordadega on sellesse algusstseeni tõredust juurde tulnud. Kui istud nina vastu lina, siis kõige köitvam on passida Riina Maidre rolli. Kohati bravuurne, kohati nutu äärel, aga sihikindel tegelane on tema Anna. Mängitud nappide vahenditega, täpselt ja sõnadeta selge, mida tüdruk tunneb või mõtleb stseenist stseeni. Ta ehitab oma karjääri südikalt ja kavalalt. Tolle Bergmani tegelase puhul sattusin segadusse: kuidas võis juhtuda, et selline tüdruk üldse valis näitleja tee. Kui oled lapsest saati näinud ameti pahupoolt oma ema pealt, võiks jamast ju eemale hoida, ütleb loogika. Äkki ikka on Bergmanis peidus annus seda Strindbergi ussi, kui ta Anna rolli kirjutas. Paneb tüdruku mehkeldama isa sõbra ja ema armukesega. Ja karistuseks kuulama lõputuid teatritiraade. Ei tea, kui palju seda sorti loenguid Bergman ise noortele näitlejatele pidas. Õpetussõnad tulevad tuttavad ette, tundub, et olen seda teatrijuttu kuulnud raadioarhiivis Panso suust. Siis kui Panso resigneerunud häälega oma (50?) juubelisünnipäeva aegu mõtiskles. Guido Kangur ei tee Pansot järele, aga ju tekst ise sünnitab kuulaja kõrvale mingi tuttava intonatsiooni. Kui olin noor nagu Riina Maidre Anna, kuulasin sellist juttu suure aukartusega. Kui olen vananeva naisnäitleja eakaaslane, sooviksin neid õpetussõnu kärpida. Tõsi, Pansoga võrreldes on pateetikat vähem, aga oma siiruses on Bergman (ja tema tekst) ikka väga teatraalne!

Vogler (Guido Kangur) üritab oma elukogemusega tüdrukut õpetada, aga Anna (Riina Maidre) segab kaarte. Tuleb välja, et tüdruk on kavalam, karmim ja kalkuleerivam, kui vana oskab arvata.

Jan Lepamaa

Ühel hetkel näib vanamees väsivat oma targast jutust ja noorest tüdrukust. Ta lihtsalt suigatab korraks. Ja kohtub Raheliga. Oma minevikuga. Miks noore naisega silmitsi meenub vanale lavastajale tüdruku ema? On see tüdruku enda jutt ja olemine, mis mineviku ette keerab? Või tema uljas kuklakrunn? Pane juuksed üles, nii meeldid mulle rohkem, ütleb mees Annale. Ja siis ilmub Rahel täpselt sama soenguga.

Teatrilootunni vahetab välja vananeva naise halin ja raev. Kõik kõduneb, kaob – ilust ja andest on järel vaid tablettide najal tuksuv keha ja seegi kannatab ainult osade kaupa eksponeerimist. Veel on ilusad jalad, kena rinnapartii, aga hambad lagunevad ja mõistus on sassis. Ainus, mida Rahel tahab, on teha teatrit. Ja kui rolli ei anta, võiks kas või seksida – seegi elu märk.

Kui Riina Maidre lavaminimalismi on hea lähedalt uurida, siis Anne Veesaar mängib Rahelit rohkem tagumistele ridadele ja tugeva pintslilöögiga. Näitleja võtab jutuks ka oma vanuse. Esietendusega tähistas Veesaar 60 aasta juubelit. Mõjus hästi. Roll oli hapram, Veesaar ehk närvis ja sedakaudu Raheli ebakindlus ilmne. Teistkordsel vaatamisel oli osatäitja vanusenumber muutunud, näitlejanna oma rollis lärmakam ja üheülbalisem hull, tulistas puusalt pausideta. Aga kuldaväärt füüsilises vormis – kümme punkti kadestavalt naisvaatajalt!

Bergman on julm, kui näitleja elu kurbloolisust kirjeldab: oled olnud tipus, kuulsuses ja aupaistes, nüüd kerjad rolle, mängid kolmandajärgulisi tegelasi. Näitleja on kui vana pulstunud tukaga nukk, mis mänguhoos (lavastaja käes?) katki läinud ja siis tarbetuna kõrvale heidetakse.

Rahel peatab aja, ta on hoiatussireen, mis vanamehe korrale kutsub. See, kes enne dotseeris, on toolil kössi vajunud. Mis selle vaimu välja kutsus? Kas noore näitlejanna sarnasus oma emaga, edujanu ja väikesed valed suure mängu ootuses?

Et nii halvasti mängida, peab väga andekas olema, ütleb lavastaja Vogler näitleja Annale pärast proovi. Teksti on Kanguri tegelasel terve ookean. Ingmar Bergmani enda alter ego istub tal turjal nagu kuri päkapikk. Kangur on oma olekult malbe, sooja huumoriga näitleja, mitte mingi süstik või suslik. Kanguril ei ole olnud lavastajaambitsiooni, see-eest aga rikas näitlejakogemus kõiksugu suleliste-karvaste lavastavate kunstimeistritega. Lavastaja Voglerisse näikse ta suhtuvat eluterve skepsisega, võiks isegi veidi küünilisem olla. Kanguri mängu ilusamad hetked saabuvad siis, kui Veesaare Rahel on haihtunud ja Maidre noor Anna tagasi tuleb. Kui mälestused lõpevad ning algab taas lavastaja ja näitleja dialoog pärast proovi. Kui alguses oli rollijaotus kategoorias õpetaja ja õpilane, siis nüüd läheb lahti mehe ja naise duell. On draamat, on nalja, on ähvardust. Asi on seda ilusam, et mõlemad partnerid on mängus sees, mitte nii, et üks kuulutab jumala positsioonilt tõde ning teine kui lambuke vaatab talle suhu ja räägib siis, kui kana pissib. Kuidas Bergmanil on jätkunud argumente mõlemale partnerile, kuidas Kangur ja Maidre selle on üles korjanud – see on suur asi. Kangur, kes enne on saanud olla kuri, isalik, patroneeriv, süttib nüüd, aga ta näitleja­paletile omane malbus säilib. Selles on kurbust ja julgust endalt küsida, kas ikka tasub uuele ringile minna, kui kõik on juba olnud. Oma elukogemusega üritab Vogler tüdrukut õpetada, aga Anna segab kaarte. Tuleb välja, et tüdruk on kavalam, karmim ja kalkuleerivam, kui vana oskab arvata. Ohoo, Bergman julgeb tunnistada, et tema vanamees ei olegi kõige targem ja läbinägelikum! Kui Kangur loo alguse ilmatarga lavastaja rollis oli formaalsem, siis lõppmängus on värvi ja vaimu.

Lavastaja Madis Kalmet on olnud professionaalne näitejuht. Ei tea, kui palju teatrinalju nad omavahel proovis rääkisid? Vananemise teema võib mõtted ka melodraamani viia. Mis siin naljakat on, kui kõik laguneb-kõduneb ja hambad kukuvad suust. Kõige melodramaatilisema aktsendiga olid muusikasutsud. Kujundus oma prožektori­varjude, kostüümistange ja laialipillutatud mööblitükkidega mõjus kargelt ja toetavalt. Ju see prooviruum selline on.

Taas kord võib Bergmani näidendit vaadates rõõmsalt tõdeda, et Skandinaavia ängi sellest lavastusest ei õhku. Kõik need hingevaenamised ei tapa, pigem lõbustavad. Kas see on nüüd vaataja ealine iseärasus või on morne põhjamaalasi meie teatris teistmoodi lugema hakatud … Ilus leid on näidata meile filmimuuseumi uut saali – miks mitte seda sisse hõigata suure filmimehe Ingmar Bergmani teatritekstiga.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming