Arvud ja arvamused
Teatrikülastaja vaade doktoritööle täismängudest Rakvere teatris. Ott Karulin, Rakvere teater „täismängude” otsinguil aastail 1985–2009. Tartu Ülikool. Doktoritöö. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2013. Ott Karulini Tartu ülikoolis värskelt kaitstud doktoritöö „Rakvere teater „täismängude” otsinguil aastail 1985–2009” on vaieldamatult oluline panus eesti teatriteadusesse ning seejuures ka huvitav lugemismaterjal teatrihuvilisele.
Kuna töö autor on olnud aastatel 2004–2007 ametis Rakvere teatri reklaami- ja müügiosakonna juhina, on ta valinud uurimuse objektiks oma endise koduteatri. Valik rõõmustab, sest lisaks Bourdieu’ väljateooria teatriteaduslikul edasiarendusel põhinevale teatri täismängude analüüsile on kaante vahele saanud tubli tükk põhjalikult läbi kirjutatud Rakvere teatri aja- ja arengulugu. Seda sisukat ülevaadet ühe maakonnakeskuse teatrist võib käsitleda üldistava näitena Eesti kultuuriasutuste üleminekuprotsessist nõukogude ajast turumajanduslikku maailma, muutustega hakkamasaamisest. Ajavahemikku 1985–2009 jäävad suured ühiskondlik-poliitilised muutused, riigikorra, raha- ja juhtkonnavahetused, teatrimaja lootusetuna tundunud lagunemine ja edukalt lõpule viidud renoveerimine – tõusud, langused ja tasakaalustumine. Teatri kui majandusliku ja loomingulise institutsiooni toimimist mõjutanud tegurite koostoimes on vaadeldud ja analüüsitud teatri repertuaaripoliitikat peanäitejuhtidest lähtuvate perioodide kaupa. Analüüs tipneb nn täismängude väljaselgitamisega ehk püüdega teatri edukat hakkamasaamist majandusliku ja kunstilise kompromissina teatriteoorias modelleerida ja põhjendada.
Eesti riiklike teatrite rahastamissüsteem on üles ehitatud suuresti publiku hulgale (lk 37). Seetõttu on ka doktoritöö suunatud eelkõige teatrivälja statistiliselt mõõdetavate näitajate analüüsile. Arvustaja või teatrilavastuse kajastaja ehk kriitiku või ajakirjaniku arvamus peaks olema teatrivälja neutraalne tagasiside, „mis võib sisaldada ka publiku tervikkogemuse peegeldust” (lk 32, viidatud Van Maanen), olles seega autori hinnangul aluseks erapooletule analüüsile. Täismängu üheks kriteeriumiks on seatud rohkem kui kolm meediakajastust trükiajakirjanduses, kusjuures tegemist ei pea olema teatriasjatundja arvustustega, piisab arvamusavaldustest päeva- või kohalikus lehes.
Kui aluseks on väide, et täismänguks klassifitseerub lavastus, mis on taganud märkimisväärselt suure publiku ja etenduste arvu, mille puhul on leitud omamoodi tasakaalukas kompromiss kunstiliste ja sisuliste ning majanduslike näitajate vahel ning mis on ületanud vähemalt kolmel korral ajakirjandusliku uudisekünnise ehk on õnnestunud „väljaväline tuntus konverteerida väljasiseseks tunnustuseks” (lk 36), siis siit tuleneb minu arvates töö suurim küsitavus. Miks on autor oma teatrialases doktoritöös kõrvale jätnud publikuvälja tunnustusel põhineva arvamuse ja teinud panuse eelkõige publiku arvule, mitte arvamusele?
Ühelt poolt võib valikut küll mõista, sest teatriteadlasena on autori uurimisteema riiklike finantseerimissüsteemide mõju teatri kunstilistele valikutele, samuti teatrikriitika valdkond. Siiski juhin tähelepanu asjaolule, et mitte ainult teatrikriitika teaduslikule uurijale, vaid ka igale asjast huvitatule, kes on süsteemsemalt jälginud päevalehtede kultuurikülgi, Sirpi ja ajakirja Teater. Muusika. Kino (TMK), on üldteada olukord mitte kõige rõõmustavamate suundumuste kohta teatriarvustuste osas. Lavastuste ja mängupaikade külluses ei jätku aega süvenemiseks, „põhjalik ja asjalik kriitika enam päevalehtedesse ei mahu” (Aaloe, TMK 2008, nr 12, lk 38), „teatriarvustuse valdkonnas on rohkem teatrižurnalistikat (ka väga vajalik) kui päris teatriarvustust” („Vastab Lea Tormis”, TMK 1992, nr 12). Tormise sõnul tuleb teatrikriitikat vaadata ka sellest aspektist, „kui palju see peegeldab ja jäädvustab praegust teatripilti. Teatrikriitika läheb ju sujuvalt ajalooks üle, sest objekt ise ei säili” (samas). Samal aastal on Linnar Priimägi teatriankeedile (TMK 1992, nr 1) vastates öelnud, et „etenduse jälgimine nõuab samuti keskendumust, see on kriitiku professionaalne oskus, mida publik valdab paremini kui arvustajaskond. […] Nõndasamuti nagu meie päevapoliitikas rahvasaadikud tegelikult ei esinda enam oma kunagist valijaskonda ning on sellest irdunud, ei esinda ka kriitikud enam mitte publikut, vaid iseennast. Aastakümnete pärast on sajandilõpu eesti teatriuurijate ees auk, sest teatriloo jäädvustuste asemel leitakse vaid ajakirjandusloo jäädvustusi”. Käesoleva doktoritöö allikaid vaadates on juba 1992. aastal ennustatud probleemi ees minu arvates ka Ott Karulin.
Nii nagu Lea Tormise arvates jääks ühekülgseks, kui teatrist kirjutavad ainult noored ning teistsuguse kogemuse ja võrdlustaustaga vanemate tegijate arvamus ei ole esindatud, jääb minu meelest mõnevõrra küsitavaks või vähepõhjendatuks toetumine vaid trükiajakirjanduses ilmunud teatrikajastustele ning publiku arvu kui fakti eelistamine vaatajate arvamuse uurimisele. Publikuküsitlus võiks olla võrdluseks teatriarvustustele: kas ja kuidas sisaldub teatrikriitiku arvamuses publiku arvamus, nagu eeldab töö teoreetilises osas viidatud Van Maaten. Seda enam, et publik on teatriväljal samaaegselt nii osaline kui ka põhieesmärk ehk suuresti teatri olemasolu põhjendus üldse. (Täis)mäng teatris käib publiku peale.
Publiku-uuringuna on töös peaaegu ainukese allikana kasutatud kultuuriministeeriumi läbi viidud Eesti elanikkonna üldist kultuuritarbimise uuringut aastast 2006. Seejuures on mulle kui teatrivaatajale kummastav, et autor ei ole varem, teatri müügiosakonna juhina ega ka teatriteadlasena oma doktoritöö tarbeks algatanud või läbi viinud ühtegi põhjalikumat publikuküsitlust. Selgub, et teatrite publiku-uuringuid ei olegi Eestis tehtud, seetõttu piirdutakse vaid külastusstatistika abil saavutatud kaudse pildiga (lk 32). Jääb üle vaid tunnustada meie teatritegijaid oskuse eest teha päevast päeva pädevaid otsuseid ning avaldada imestust teatri tugipersonali ja teatriteadlaste üle, kes ei ole leidnud võimalusi oma kolleege publikusse puutuva sisulise info kogumise ja analüüsimisega toetada. Uuringud võimaldavad saada teada midagi uut või kinnitada seda, mis juba teada. Tõepoolest, kui vaadata eespool mainitud 2006. aasta uuringu tulemusi ja Rakvere teatri juhtide kogemuspõhiselt kujundatud hästi toimivat teatri mängukava mudelit, siis langevad need suurel määral kokku. Publiku huvi komöödiate (86%), nüüdisaegse ja klassikalise näidendi vastu (mõlemad 84%) ongi enam-vähem võrdne.
Täismänguks kujunenud, nii publiku kui kriitikute seas hästi vastu võetud lavastused peavad olema ka hästi lavastatud, kujundatud ja mängitud. Küsimus ei ole mitte ainult repertuaaris, vaid teatri igipõlises küsimuses „kuidas?” ja eriti „kes?”, mis saab kinnitust ka 1990. aastal tehtud sotsioloogilises uurimuses
(lk 65, viidatud Parijõgi). Publik eeldab kvaliteeti, vaatama tullakse konkreetset näitlejat või näitlejaid. Hinnatakse sedagi, kuidas neil seekord etendus õnnestub: kas on märgata arengut või peab leppima harjumuspärase stampesitusega, kindla peale minekuga. Võtmeküsimus on, kuidas õnnestub lavastuse kaudu midagi olulist öelda ka vaatajale – soovitavalt võimalikult paljudele ja ühekorraga. Eesmärk on ikka täismäng!
Teatrivaatajana tahan esile tuua Rakvere teatri viimase aastakümne kaks väga olulist ja väärtuslikku lavastust ehk mõjukit: „Majahoidja” ja „Johannese passiooni”, mis hoolimata väljasisesest tuntusest ja tunnustusest ei klassifitseerunud käesolevas uurimuses täismänguks, põhjuseks keskmisest väiksem publiku arv. Peanäitejuhi ja näitleja Üllar Saaremäe sõnul on „need etendused hoidnud meid ja meie neid” (lk 191). On märkimisväärne, et neid lavastusi on õnnestunud mängida ja vaadata mitmel hooajal ning „Johannese passiooni” lugu on ka raamatuna teatriajaloo tarvis jäädvustatud.
Ajakirja TMK (2001, nr 12, lk 44) teatriankeedile vastanud 26 teatriuurijast ja teatrist kirjutajast on seitse (Kapstas, Kolk, Kordemets, Kruuspere, Kulli, Purje, Tormis) nimetanud „Majahoidjat” hooaja parimaks lavastuseks. Hooaja parimate meesosatäitjatena on välja toodud nii Üllar Saaremäe (Allik, Epner, Kolk, Kordemets, Kruuspere, Kulli, Paaver) kui ka Toomas Suuman (Karja, Kolk, Saro). Samuti on esile toodud kogu näitlejate kolmik: tollal lisaks Saaremäele ja Suumanile ka Ardo Ran Varres (Kapstas, Purje, Tormis). Samal hooajal pälvis Mati Unt ka lavastajaauhinna. Seega on tegemist teatriväljal märkimisväärse tunnustuse saanud lavastusega, mis küll paraku igal eelmainitud juhul ei ole vormistunud kriitiku ilmunud arvustuseks.
Kõnealust ankeeti vaadates hakkab silma, et nii „Majahoidja” kui ka teiste selle hooaja suvelavastuste puhul on välja toodud õnnestunud kohavalik, etendust toetav keskkond. „Majahoidjat” kõigis tema kolmes Rakvere mängupaigas (Pikk tn 29, teatri väike saal ja kolakamber) ning kahes osatäitmiste versioonis (Varrese asemel Erni Kask) näinuna väidan, et etenduspaik on kindlasti oluline ja lisaväärtusi pakkuv, ent mitte peamine. Tähtsam on see, kuidas elab, hingab ja areneb lavastus koos osatäitjate ja koostoimes vaatajatega. Lisaks kõigele või just eeltoodut arvestades on Mati Undil lavastajana õnnestunud aidata kaasa Üllar Saaremäe tema tavapärasest heatasemelisest mängust väga erineva ja erilise, siiani ühe tipprolli Astoni sünnile. Hea meel on tõdeda, et lavastusest saavad ikka ja veelgi osa aina uued teatrivaatajad, kuigi ajapikku on tegijad ise muutunud veidi skeptiliseks, pidades vähese külastajaskonnaga lavastust kulukaks ja (publiku)kasvatuslikust aspektist väheoluliseks (Saaremäe intervjuus Heili Sibritsale, „Üllar Saaremäe – missiooniga mees”, Postimees 2. VI 2013).
Nõustun, et viimati jutuks olnud lavastuste mõjukust nagu ka taset ja väärtusi laiemalt on üsna keeruline selgelt ja üheselt mõõdetavate näitajatega kindlaks teha, kuid see ei tee olematuks nende tähendust vaatajaskonnale ja tegijatele endile. Kindlasti on nende kahe lavastuse repertuaarisolek toeks näitlejaile jaksamaks vaimuerksalt mängida ka täismänge suurtele täissaalidele. Kui kvaliteet langeb ja lavastus laguneb, pole võimalik saavutada ka täismänguks klassifitseeruvat publiku hulka. Paraku võib lavastuse üldine mõju ja tähendus selguda, eriti mõne noore vaataja puhul, kunagi tulevikus. Kasvatuse viljad ei selgu peaaegu mitte kunagi siin ja praegu, erinevalt täismängude nähtavatest ja käegakatsutavatest täistabamustest. Me ei pruugi sellest aga kunagi teada saada, kui keegi ei võta vaevaks küsida. Mulle on eri paigus seda lavastust vaadates olnud oluline korduv teatrielamus, etenduste kvaliteedi püsimine läbi aastate. Loodetavasti on algavalgi hooajal „Majahoidja” mõnel harval korral mängukavas. Teema kokkuvõtteks sobib hästi tõdemus: „Mõistan, et teatrihõrgutiste tootmine nii väikeses kultuuriareaalis nagu Eesti on omamoodi luksus, kuid see tõstab siiski paljude inimeste elukvaliteeti” (Soro, TMK 2001, nr 12, lk 39).
Teatriteaduse- ja ajaloo talletamise tarvis tuleks teatrivaataja arvamus siiski jäädvustada ja püüda seda mõista. Tagasisideks on saadaval saalitäied publikut nii teatrites kui ka väljasõiduetendustel, rääkimata tänapäevastest interneti- ja ühismeedia võrgustikest. Teatriteadlasi ja -tegijaid võiks või peaks lisaks majanduslikele näitajatele huvitama seegi, mida need pileti ostnud ja statistiliselt kokku loetud teatrikülastajad asjast arvavad. On nad etendusele paremal juhul kaasa elanud või vähemasti kaasa mõelnud? Mispärast nad on tulnud ja kas nad kavatsevad taas tulla? Mille või kelle pärast? Kas ja miks on nad nõus andma oma panuse (nii rahalise kui ka ajalise ressursi) taas ühisesse teatriüritusse? Võib-olla tahaks enamus oma piletiraha hoopistükkis tagasi küsida? Kas nad peavad ennast kultuuritarbijateks, -toetajateks või kultuuri taasloomise protsessis osalejateks?
Igal vaatajal on oma arvamus, mis võib põhineda nii pikema kui ka lühema aja jooksul välja kujunenud külastuskogemusel. Erinevalt paljudest teatrikriitikutest (vt korduma kippuvad vastused TMK teatriankeetidele) on saalisolijad lavastusi ometigi vaatama jõudnud! Kui kriitik pole lavastust näinud, ei saa ta ka arvustust kirjutada, et mõjutada sellega avalikku arvamust ja potentsiaalset teatri külastatavust oma eksperthinnanguga.
Karulini uurimuses on küsitav Rakvere teatri otseste raamatupidamislike andmete alusel koostatud sihtrühmade klassifikatsioonist lähtuv andmekäsitlus (kohalik, maapiirkondade, teatrilinnade ja suveetenduste publik). Need märksõnad võivad raamatupidamise „ridadel” rahavoogude üle arvepidamiseks ju sobida ja toimida, kuid teatrialases uurimistöös oodanuks andmete sisulisemat analüüsi. Teatrilinna etendused – arusaadav. Ent on kummaline, et maapiirkonnana lähevad arvesse niihästi väljasõiduetendused Raplasse ja Haapsallu kui ka Tabiverre ja Mäetagusele. Samuti on minu meelest matemaatilisest korrektsusest hoolimata küsitavad tehted Rakvere linna elanike arvuga kohaliku publiku hulga hindamiseks (lk 65). Rakvere on olnud ja on ka tänapäeval ümbruskonna tagamaade (tõmbe)keskus. Kohaliku elanikuna arvan, et ka suuremate lähikonna asumipiirkondade maapublik (näiteks Sõmeru, Kadrina, Haljala, Vinni, Pajusti, Roela, Viru-Nigula, Väike-Maarja) ja osaliselt ka linnade (Kunda, Tapa) elanikkond moodustab Rakvere teatri kohaliku ehk omapubliku. Täpsemaks teadasaamiseks tuleb muidugi põhjalikumalt uurida. Kasutades samaaegselt Rakverest pärit ja kohalikke olusid tundva Meelis Kapstase kasutatud omapubliku terminit, tekibki Karulinil sihtrühmade mõistetes mõningane ebaühtlus, eriti kohaliku/omapubliku ja maapubliku määratluses. Peanäitejuht Saaremäegi tõdeb, et tegelikult on sihtrühmade pilt tunduvalt keerulisem (intervjuus Heili Sibritsale, Postimees 2. VI 2013).
Möönan, et ümbruskonnast pärit omapubliku hulk võib eri aegadel kõikuda. Kui nõukogude ajal käidi teatris ühismajandite bussidega ühiskülastuse korras, siis nüüd on inimesed autoomanikena palju liikuvamad ja iseseisvamad. Tänapäeval on võimalik kasutada mobiilpositsioneerimise võimalusi: Tartu ülikooli teadurite vastava metoodikaga tehtud uurimus „Rakvere linnaregioon ja seosed teiste piirkondadega” (Silm, Ahas, 2009) on ka veebis kättesaadav. Sellegi uuringu põhjal võib kaudselt aimata, aga muidugi mitte kindlalt väita, et Rakvere teatri omapubliku piirkond võib olla palju laiem kui linn oma halduslikes piires – selleni jõuab teemaarenduse käigus ka Karulin.
Teatri panuseks statsionaari etenduste külastamise soodustamisel saab muidugi pidada renoveeritud teatrimaja ning teatri turundusosakonna panustamist süstemaatilisse töösse soodsate piletikampaaniate väljapakkumisel oma maja etendustele. Kuid pileteid Rakvere teatrimaja etendustele võivad ju hõlpsalt osta ka Tallinnas või Tartus või mis tahes muus paigas elavad inimesed või Rakvere linna konverentsiturismi raames ja kultuuripaketiga saabunud külalised. Tegelikult oleks tõesti huvitav ja teatritegijatele vajalik teada saada, kes siis ikkagi moodustavad Rakvere teatri statsionaari- või omapubliku. Omaette teema on ka suvepubliku koosseis ja päritolu.
Kokkuvõtteks tahan oma arvamusavaldusega teha kuuldavaks ja nähtavaks ka Rakvere teatri kohaliku teatrivaataja ehk omapubliku vaatenurga, mis on publikuvälja tõlgenduse osas põgusaks täienduseks Ott Karulini doktoritöös välja toodud teatrivälja käsitlusele. Loodan, et edaspidi omistavad nii teatritegijad, teatriteadust tudeerivad üliõpilased kui ka neid juhendavad õppejõud publiku-uuringuile rohkem tähelepanu niihästi teatritega koostöös toimuvas praktikas kui teatriteoreetilistes edasiarendustes.
Kohtumiseni teatris, Rakvere teatris!
Kasutatud (aja)kirjandus
O. Kirss. Rakvere ajalugu kõige varasemast ajast kuni 1944. aastani. SA Virumaa Muuseumid ja Tänapäev, Rakvere 2003.
Teater. Muusika. Kino. Teatriankeet.1992, nr 1; 2001, nr 12; 2008, nr 12.
Vastab Lea Tormis, intervjuu. – Teater. Muusika. Kino 1992, nr 12.
H. Sibrits, Üllar Saaremäe – missiooniga mees. – Postimees 2. VI 2013.
S. Silm, R. Ahas, Rakvere linnaregioon ja seosed teiste piirkondadega. Tartu Ülikooli inimgeograafia ja regionaalplaneerimise õppetool, 2009.
Värsked artiklid
Uudised
Leia veel huvitavat lugemist
