August tantsu- ja etenduskunstide piirimail

Marie Pullerits

XIV Augusti tantsufestival 21. – 31. Augustini Tallinnas.

Seekordse Augusti tantsufestivali kava eessõnas on öeldud, et kuigi festivali nimetus justkui tõstab esile tantsu, pole korraldusmeeskonnal etenduskunstis eelistatud vorme, stiile ega liike – olulisem on, et kunstnike looming kõnetaks vaatajaid ja nüüdisaega. Programmiski tõusid esile performatiivsemad ja laiemas mõttes etenduskunstide vahenditega eksperimenteerivad lavastused. Keskendun mõningaile teiste seast esile tõusnud välisartistidele ning nende lavastuste ühisjoontest tekkinud teemaringile, uurides nüüdisaegseile etenduskunstnikele praegu olulisi küsimusi.
Tantsukunsti selle levinumas, tavapäraselt mõistetavas tähenduses oli programmis senisest tõesti tublisti vähem. Keha kui kinesteetilise tajuvõimega meediumi keskseks seadvaid lavastusi leidus minimaalselt ning see mõjus eelmise aasta programmiga kõrvutatuna lausa kontrastselt. Öeldu ei ole kindlasti mõeldud etteheitena ja kategoriseerimine pole mõistagi olulisim, ent publiku parema orienteerumisvõime huvides ei oleks festivali ümbernimetamine etenduskunstide festivaliks sugugi halb mõte. Selle kõrval vääriks siinsel kultuuriväljal oma kohta ka kitsamas plaanis tantsukunstile keskenduv festival.
Sellegipoolest tuleb lugu pidada Augusti tantsufestivali kunstilise meeskonna valikuvabadusest ja ka kriitikaks ei ole põhjust. Otse vastupidi: kunstnike palett oli kirev, tõstatatud teemad aktuaalsed ja põhjendatud ning vahendid, millega neid edasi anti, mitmekülgsed ja leidlikud.
Kunstiline meeskond tõstis seekord kontseptuaalses plaanis teadlikult esikohale üksikisiku teema: indiviidi otsused, mis mõjutavad teisi inimesi, sotsiaalseid ringkondi või ühiskonnakihte. Oli lavastusi, kus käsitleti indiviidi kui teistest eraldatu iseolemise ja üksinduse teemat, ning neid, kus rõhk asetatud avaramatele sotsiaalsete protsessidele, uuritud seda, kuidas üksikisiku otsused käivitavad põhjuslikke ahelreaktsioone. Samuti tõusis esile enesemääratlemine sotsiaalse, loomingulise ja isikliku identiteedi tasandil, eriti kunsti ja elu piiride hägustumise kontekstis. Selle teema puhul esineb küll alati oht jääda isoleeritult oma „mina” uurimise tasemele ning nõnda teiste tähendusväljadega suhestumata. Nüüdiskunstile omaselt leidus programmis ka lavastusi, kus uuritakse kunstilisi vormimänge, -reegleid ja vahendeid, lahatakse vormi ennast või vaadeldakse seda metatasandilt, valikute tagamaade seisukohast.
Eraldatud üksikisiku teemad tõi lisaks tugevale kontseptuaalsele taustale ka väga esteetiliselt ja tehniliselt esile belgia koreograaf Louise Vanneste, kelle töödest võis näha videoinstallatsiooni „Going West” („Läände minek”) koostöös Stéphane Brociga ning tantsulavastust „Home” („Kodu”). Vanneste’i käekirjas tõusevad selgelt esile eriline keha-ruumi-poeetika ja peen minimalism, milles on tajutav põhjalik liikumistöö ning lavameediumide meisterlik põimimine terviklikuks kunstiliseks tajukogemuseks. Kujund „puhas tajukogemus” suudab end kunstis harva õigustada, aga Vanneste’i puhul ei jää see sõnakõlksuks. Koreograafiliste figuuride filigraansed teineteisele üleminekud on tehniliselt täpsed ja justkui sulavad ruumiga ühte. Meisterlikud valguslahendused ja heliruum toetavad identiteedikao ideed. Ka videoinstallatsioon „Going West“ mõjub puhtuse esteetikaga, eriline kadreering ning operaatoritöö loovad animeeritud efekte, mis toetavad alasti naise üksioleku ja rännaku iseärasust – see on habras ja õrnalt sensuaalne, ometi tugev ja otsusekindel.
Teist laadi üksinduse ja isiklikkusega tegeles argentiina juurtega koreograaf Ayelen Parolin, esitades lavastusega „25.06.76” publikule tantsulis-teatraalse mosaiigi oma elu sündmustest ja tähenduskildudest, mis on kujundanud tema identiteeti. Paraku jäi teostus kontseptuaalsele tasandile alla, liialt nähtud võtted ei mõjunud üllatavalt ega pakkunud ka „tuntud kujundi” äratundmisrõõmu. Vaatajana tekkis hetkiti küsimus, kas enda elukäigu kildhaaval lahtivõtmine üldse vajab vaataja kohalolu või jääbki see etendussituatsioonis esitatud psühhoteraapiaks. Ehk nõudnuks teema vormi osas sügavamat katsetamist.
Identiteediküsimused seati fookusesse Sloveenia filmiga „My name is Janez Janša” („Minu nimi on Janez Janša”). Filmi raamib tõsieluline seik: 2007. aastal muutsid kolm sloveenia kunstnikku oma nime Janez Janšaks ning astusid Sloveenia Demokraatliku Partei liikmeks. Sama nime kandis ka toonane, poliitiliselt vastuolulise taustaga parteijuhist Sloveenia peaminister. Filmis käsitletakse identiteediküsimusi laiemas kontekstis – milline on nime sotsiaalne roll, kas sellel on identiteediga sama roll jne – ning sellel olnuks potentsiaali kunsti ja elu piiride hägustumise sotsiaalseks analüüsiks, ent jäi siiski pigem ühe põneva näite esituseks. Kunstnike otsus kahtlemata mõjutas poliitilist sfääri, kuid nende enda taotlus jääb filmis pisut ebaselgeks. Igal juhul osutab film huvitava näite kaudu identiteedi, selle sotsiaal­se mõju ning teineteist pidevalt mõjutavate info- ja tähendusväljade teemale.
Üks tähelepanuväärsemaid lavastusi, mille puhul ei saa nii selgelt osutada fookusesse tõstetud teemadele, vaid mis toob esile omapärase etendaja oma vahenditerikkuses, oli Antonia Baehri „Abecedarium Bestiarium”. Baehr esitab seeria mitmekülgse stiili ja laadiga miniatuure, kultuuriloost ja eraelust ainest ammutavaid assamblaaže, mille vormiliseks teemaks on väljasurnud loomad ning kompositsioon on tellitud Baehri sõpradelt. Pole selge, kas keskne mõjuefekt tuleneb selle lavastuse puhul vormimängudest, mis peegeldavad ka inimeste suhteid Baehriga, etendaja meisterlikust ümberkehastumisvõimest, tema identiteedist, mis hägustab piire soolisuse, lavamina ja tegelikkuse vahel, ühiskondlike konventsioonide piiride ületamisest, etendaja lavalisest energiast … Loetelu võib jätkata lõputult. Mitmed hetked panid vaataja taluvuse proovile, väljudes maitseküsimuse kategooriast, ning Baehr teab seda: „Me kõik oleme siin hullud. Mina olen hull. Teie olete hullud. Muidu poleks te siia tulnud.” Antonia Baehr on oma ebatavalisusega parimas tähenduses Etendaja suure algustähega, rikka vahenditepagasiga üksikisik laval.
Festivali viimased lavastused seadsid küsimuse alla kunsti ülesanded. Bulgaaria koreograaf ja etenduskunstik Ivo Dimchev, keda peetakse Euroopas performance’i-kunsti täheks, paljastab soololavastuses „Som Faves” nüüdisteatri klassikalised sisu- ja vormivõtted, mille läbinähtavus võib ohustada kunsti eneseõigustust. Millega kunst end välja vabandab, kui tema võtted on paljastatud (etendus kui täiesti ebaökoloogiline sündmus) ning publik näeb õngekonksu, mille otsa on satutud? Dimchev läheneb teemale talle omaste vahenditega: käiku lähevad parukas, etendaja erakordne kontratenor, lahtirebitud riided ja enda verele lõikumine, kuid kõik on täpselt väljamõõdetud, publikuga ilmaaegu ei flirdita.
Lõppsõlme sidus seekord lavastajate ja kuraatorite koostööprojekt, Tea Tupajići ja Petra Zanki „The Curators’ Piece (A trial against art)” („Kuraatorite lavastus. Kunst kohtu all”). Selles küsitakse, kas ja kuidas suudab kunst ühiskonda mõjutada ning kas kunst on maailma päästmises luhtunud. See on kuraatoritevaheline mäng, kus kaitstakse kunsti positsiooni, aga ka iseennast kui selle vahendajat. Raske öelda, kas teema suhtes loodi ka uusi vaatenurki, kuid igal juhul on tegemist kultuurile olemuslike põhiküsimustega, mille juurde tasub korduvalt tagasi tulla. Mänguline lavastus on selleks kahtlemata tabav viis, mõjudes meeldejäävamalt ja mõtet ergutavamalt kui tavapärane seminar, mille ettekannete sisu vajub nende rohkuse tõttu peatselt unustusse.
Kuigi Augusti tantsufestivalil uuriti seekord pigem etenduskunstide varamut, võib publik olla žanrimääratlustest hoolimata tänulik võimaluse üle saada osa loomingust mille autorid on aktiivsed kunstnikud, keda huvitab nüüdisajaga suhestumine ning selles elava inimese suhe oma aja ja keskkonnaga. Väärt kunstnikud loovad väärt kunsti žanrist ja vahendeist hoolimata.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming