Autori surm, peied ja võitlus päranduse eest

Veiko Märka

„Autori surmas” on Raimond Valgre Ivar Põllule abinõu, mitte eesmärk. Tartu Uue teatri „Autori surm”, autor ja lavastaja Ivar Põllu, kunstnik Kristiina Põllu. Mängivad Ardo Ran Varres, Helgur Rosenthal ja Mart Aas. Esietendus 6. III Tartu Uues teatris. Helilooja-komposiitori Raimond Valgre 100. sünniaastapäevale pühendatud näidendi „Autori surm” pealkiri ja ülesehitus on inspireeritud Roland Barthes’i samanimelise essee (1967) kokkuvõtvast lausest: „Lugeja sünni hinnaks on Autori surm”. Lugu käivitavaks ja edasiviivaks jõuks on see väide võimas mootor, ehkki ilma kontekstita mõjub üsna ebausutavalt. Tõsi, tegelikult võib vist kõigile Kanti-järgsetele filosoofilistele lendlausetele vastu seada vastandsisuga lause, mis on sama tõepärane. Nii võib sama hästi öelda, et lugeja sünd on hoopis autori (või vähemalt tema kaksikvenna) sünd. Paha pole ka „lugeja surma hinnaks on autori sünd”. See seletaks kõikvõimalike eluloo-, fänni- ning muude, üksnes lugeja tapmiseks mõeldud raamatute menu. Praegusel juhul on aga kõige õigem hoopis väita, et autori (Raimond Valgre) surma hinnaks on vaataja („Autori surma” publiku) sünd. Mingeid olulisi tõsielulisi seiku näidend ei sisalda, tegu on autori-lavastaja vaba fantaasia viljaga. Seetõttu ei saa seda võrrelda varasemate Valgre-aineliste filmide ja lavastusega („Igavesti Teie”, „Valge tee kutse”, „Need vanad armastuskirjad”). Valgre on Ivar Põllule abinõu, mitte eesmärk. Eesmärk, mis saab efektselt ja igakülgselt täidetud, autorsuse ja loomingu vahekord üdini lahatud. Ent lisaks sellele, et tegu on Autori ja tema loomingu saatuse variantide looga, on „Autori surm” ka üks tõsine Eesti lugu. Sest kõik hüpoteetilised arengusuunad põhinevad ju 1940. aastail ja hiljemgi eesti rahva ette seatud valikuvõimalustel (pahatihti ka valikuvõimatustel). „Aga oleks võinud minna ka teisiti” – lavastuse juhtmõte, mis kõiki hüpoteese sisse ja välja juhatab, on ju ka kõigi Eesti lähiajaloo uurijate maiuspala (pahatihti koguni ainus toit). Kui paralleele tõmmata, siis „Autori surma” kõige lähem sugulane on hoopis Tartu Uue teatri varasem „Raudmees”. Paljud asjad, mis juhtuvad laval Valgrega, oleksid võinud ju juhtuda ka Gunnar Grapsiga („Kuna sa elad, ei huvita su muusika mitte kedagi”, „Ma sain nii noorelt vanaks, et hiljem ei olnud enam aega vananeda”). Eriti muidugi probleem: mis oleks mõlemaga juhtunud, kui nad oleksid kirjutanud veel umbes 200 laulu ja 40 aastat kolkalavadel tuuritanud.

Lavastuse idee on maitsekalt kokku sulatatud lühikese, ent lööva tekstiga ning nappide, ent jõuliste mitteverbaalsete kujunditega. Kas või kilekotid, millest Valgre/Autor esialgu võtab välja sületäite kaupa medaleid, aukirju ja karikaid, ühes järgmises lõigus aga tassib tühje pudeleid. Nii antakse edasi tema võimaliku saatuse maksimaalselt avar diapasoon. Või vana transistorraadio kasutamine mitmel mittesihtotstarbelisel eesmärgil: plaskust malekellani. Mis, tõsi küll, Valgre saatusega ei haakunud.

Tore on seegi, et ükski rohketest versioonidest, mille näidend Valgre hüpoteetilise elu sisustamiseks välja pakub, ei ole raasugi tõepärasem ega võimatum kui teised. Kõik on võrdselt mängulised, absurdihõngulised ja huvitavad. Kõige kaasahaaravam mõttemäng oli mulle hoopis see, et kui Saksamaa oleks võitnud Teise maailmasõja, oleksid biitlid olnud tühised klounid tõeliste aarialaste lõbustamiseks.

Sisulise tasakaalu huvides oli hädavajalik ka see, et ükski kolmest Valgret kehastavast näitlejast ei sarnaneks temaga teistest rohkem. Või pigem küll Sulev Luige („Valge tee kutse”) ja Rain Simmuli („Need vanad armastuskirjad”) loodud Valgre kuvandiga, sest ma ei usu, et isegi Valter Ojakäär mäletaks nii pika ajalise distantsi pealt objektiivselt, milline Valgre välja nägi ja mida tegi. Õnneks see tasakaal ka toimis. Ardo Ran Varres oli liiga uje, rahulik ja põhjamaine, et kujutada teadaolevalt üpris kirglikku ja tundelist Valgret. Mart Aas, vastupidi, liiga temperamentne, rahutu ja lõunamaine. Helgur Rosenthal omakorda on küll suurepärane ja hoogsalt arenev karakternäitleja – tema kehastatud rumal ja õnnetu prantsuse tantsija, kes üritab Valgre konkursi teise vooru pääseda, oli omaette pärl –, aga geniaalset või lihtsalt andekat inimest (kes Valgre kahtlemata oli) ta küll ei meenutanud. Nii olid kõik kolm laval eelkõige Autorid (või nende enamasti raiskuläinud pojad), mitte Valgred. Eesti teatri kontekstis uudne ja huvitav trio suutis väga hästi kokku mängida, eriti arvestades rollide rohkust ja mitte eriti suurt abivahendite hulka.

Tõnis Kahu osutab näidendi kavalehel nii ilmsele Valgret puudutavale tõsiasjale, et sellest on kerge mööda vaadata: „Kui tema laule esitatakse, siis ikka ja alati truult ja hardunult – kerges, lugupidavalt džässilikus võtmes”. Rosenthali tantsunumber „Läbi saju” saatel on selles kontekstis väga novaatorlik etteaste. Sest kui järele mõelda, siis näiteks „Saaremaa valss” on samuti üsna kerglane, isegi frivoolne lugu. Seda ei pea ju alati esitama nii nagu „Nendes vanades armastuskirjades” – surmahaige helilooja luigelauluna tühjas kõledas küüditamisjärgses maarahvamajas. „Autori surm” tekitab võimsa paradoksi: kuigi see peaks formaalselt lisama veel mitu müüti niigi müüdistatud helilooja eluloole, siis tänu oma mängulis-absurdsele sisule tegelikult hoopis demütologiseerib Valgre. Pärast oma surma kuldtärniga nooruke sõjamees siiski püüab oma linalakk neiu.

„Autori surma” mõttemängud jõuavad välja nüüdisaega, taasiseseisvunud Eestisse. Stseen, kus komisjon arutab, kas anda umbes 80-90aastasele raugastunud Valgrele juba elutööpreemia või veab ta veel ühe aasta välja („Einoh, kui ta on suremas, siis me peaksime ikka andma”), elavdas oma sotsiaalse satiiriga näidendit üksjagu. Leidub ka igihaljaid autori ja loomingu suhestamise alaseid ideekäike. Näiteks see, et kui kirikumuusika on muidu püha ja harras žanr, siis juhul, kui helilooja ostab endale kiriku, et seal vastavasse žanri paremini sisse elada, muutub see juba naeruväärseks. Nii on „Autori surmal” ajaloolisega võrdväärselt ka nüüdisaegne dimensioon.

Siiski pole head halvata. Kuivõrd näidend on väga kõrge tinglikkuseastmega, on kõiki üleminekuid ja vihjeid raske jälgida. Kui mõnes lauses või misanstseenis vähegi midagi kahe kõrva või silma vahele jääb, läheb midagi olulist kohe kaduma. Üht-teist paratamatult ka läks: kas või sekka saksa, vene ja inglise keelele üleminekute tõttu, mille käigus puht inertsist („vanas” keeles mõtlemine) jäid esimesed fraasid tavaliselt tabamata. Ka ei olnud Varrese diktsioon kõige parem ja Aas rääkis esietendusel kohati liiga puiselt. Näiteks sain ma küll aru, kes on Eugen ja Gennadi, aga Herbertiga tekkis juba raskusi (von Karajan?).

Lavalisele särale ja sisukusele lisaks väärib tunnustust ka näidendi kavaleht. Tavaliselt on meie teatrikavad kas sisukad ja kenasti kujundatud üllitised, mis on siiski vaid abivahendid näidendi telgitaguste avamiseks, või pisikesed ilmetud paberitükid ainult suveniiri funktsioonis. „Autori surma” kava on, seevastu, omaette huvitav dokument, millest arusaamine nõuab vaid vähest eelteadmist lavastuse sisust. Pealiskaudsele lugejale olgu siiski vihjatud, et Berk Vaheri loo puänt jääb tabamatuks, kui ei tuletata meelde Valgre perekonnanime enne eestistamist.

Lõpetuseks: kas „Autori surma” vaataja sünd on Ivar Põllu surm? Elame, näeme.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming