Avameelselt Peterburi teatrielust

Inga Koppel

Teater-laboratooriumi ON juht Milena Avimskaja: „Peterburis on palju muuseume ja sealset repertuaariteatrit võib vabalt nimetada üheks nende alaliigiks.” Detsembri keskel käisid eesti vabakutselised näitlejad ja lavastajad Peterburis õpireisil, mille korraldas sihtasutus Vaba Lava, täpsemalt selle juhatuse liige Kristiina Reidolv ja välissuhete juht Inga Koppel. Vaba Lava on uus teatrikeskus, mille eesmärk on koondada väiketeatreid, vabatruppe ja vabakutselisi näitlejaid, pakkuda neile mängu- ja enesetäiendusvõimalusi. Reisiseltskonda kuulusid vabakutselised näitlejad Lauri Lagle, Karin Rask, Rita Rätsepp, Jekaterina Novosjolova, Terje Pennie, Liina Tennosaar ja Toomas Lõhmuste. Reisi eesmärk oli saada Peterburi praegusest teatrielust võimalikult lai ja mitmekesine ülevaade: vaadati nii klassikalist kui ka eksperimentaalteatrit, nii vene kui ka lääne autorite lavatõlgendusi, nii täiskasvanutele mõeldud kui ka lastelavastusi. Programmi kuulusid: Aleksandra teatri „Ksenia – armastuse lugu” (Levanov-Fokin), teater-laboratooriumi ON „Likbez” (Sigarev-Kritskaja), Väikese Draamateatri „Madrid, Madrid” (Millan-Erenburg), Lensoveti teatri „Macbeth-Kino” (Shake­speare-Butussov), Balti Majas Anatoli Praudini eksperimentaallava „Maja Puhhi salu serval” (Milne-Praudin) ja Andrei Mogutši Formaalse teatri festival „TRAM 12”. Reisi käigus õnnestus intervjueerida Venemaa suurima ja prestiižseima teatriajakirja Peterburgski Teatralnõi Žurnal peatoimetajat Marina Dmitrijevskajat ning teater-laboratooriumi ON noort ja energilist juhti Milena Avimskajat, kelle juhitav teater on noorte, midagi uut korda saata tahtvate teatraalide kasvulava. Kuidas teile tundus Peterburi teatriaasta 2012, oli see teatrile hea?Marina Dmitrijevskaja, teatriajakirja Peterburgski Teatralnõi Žurnal peatoimetaja: 2012. aasta oli mulle kui teatriinimesele kurnav ja raske. Lahendust ootavad probleemid on olnud õhus juba aastaid ja ka 2012 ei toonud läbimurret. Põhiprobleem on selles, et Peterburis puudub täiesti selgepiiriline ja läbimõeldud teatripoliitika, laiemas plaanis ka kultuuripoliitika. Linna juhivad inimesed, kes pole kohalikud, ei tunne konteksti ega Piiteri spetsiifikat. Nad ei näi eriti teadvat, mida kultuurivaldkonnas peale hakata, ning mulle tundub, et seetõttu on kultuuri finantseerimine pigem juhuslik. Juba mitu aastat on olnud arutluse all teema, et teatrit ei saa teha ilma sobivate saalideta. Meie linnas on teatritegemiseks napid võimalused, mistõttu noored teatraalid lahkuvad – neil pole kohta, kus katsetada ja tegutseda. Poolteist aastat tagasi loodi Milena Avimskaja initsiatiivil teater-laboratoorium ON, mis tegutseb kitsastes oludes keldrikorrusel, noored lavastajad-näitlejad on seal nagu kilud karbis.Kultuuridiskussioonides on tõstatatud küsimus, kas meie linnal oleks tarvis spetsiaal­set kunstnike kvartalit. Minu seisukoht on, et sellist linnaosa oleks kindlasti vaja, aga see ei tohiks olla äärelinnas, kuskil kõrvalises kohas. Kui noor andekas inimene tuleks oma silmapaistva lavastusega välja kuskil magalarajoonis, oleks see võrreldav Siberisse asumisele saatmisega. Ausalt öelda saadaksin keskselt positsioonilt ära nii mõnegi staažika kunstimeistri. Ma ei arutleks siin kunstilise kvaliteedi üle, sest paljude meie armastatud kunstimeistrite austajad läheksid oma iidoli järel kas või maailma otsa.

Ütlesite, et Peterburis puudub laiem kul­tuuri­­poliitika. Mida see täpsemalt tähendab?
Väidan tõesti, et Peterburis puudub kultuuripoliitika. Kultuurikomitee juht oli Dmitri Mešijev, kes oli sunnitud finantsmahhinatsioonide tõttu ametist loobuma. Nüüd on kultuurikomitee juba pool aastat ilma juhita. Peterburi linnavalitsuse asekuberner kultuuri alal Vassili Kitšedži ei tunne valdkonda ja on end ümbritsenud vaieldava reputatsiooniga nõunikega. Toon näite: Peterburi kuberner on kuulutanud välja festivali egiidi all „Usume”, mis sisuliselt on õigeuskliku suunitlusega festival, kuigi teater iseenesest peaks ju olema pigem otsiv ning vaidlustama dogmaatilist suhtumist. See kõik võiks ju nii olla, kui valdkonna rahastamine oleks korras, ent kasina eelarve tingimustes, kui puudub raha uuteks mängupaikadeks, hästi sisse töötatud festivalide finantseerimiseks ja teatrite subsideerimiseks, tundub põhjendamatu kutsuda ellu veel üks kulukas festival.
Veel üks näide: Peterburis antakse välja suhteliselt mõttetut ajalehte Peterburgski Dnevnik. See päevik neelab aastas kultuurieelarvest 200 miljonit rubla. Teatrid vaevlevad seejuures aga suures rahapuuduses – selle raha eest võiks aastas välja tuua 60 lavastust! Esimest korda minu töise karjääri jooksul tekkis olukord, et mina kui Venemaa suurima ja prestiižikaima teatriajakirja peatoimetaja palusin trükikomitee juhilt Aleksandr Lobkovilt audientsi, kuid mind lihtsalt ei võetud vastu. See näitab ühelt poolt ebaviisakust ja mõningast põlgust kultuuriinimeste vastu ning teiselt poolt sisulist huvipuudust juhitava valdkonna vastu.
Meie humanitaarsfäär elab piltlikult väljendudes piiramisseisukorras, blokaadi tingimustes. Peterburi teatriakadeemia professorina olen eriti mures meie õppeasutuse tuleviku pärast: Vene föderatsiooni kultuuri- ja teadusministeeriumi korraldatud kõrgkoolide monitooring avastas meie vanima teatrikooli tegevuses „tõsiseid ebaefektiivsuse märke”, mille tulemusel võime kaotada iseseisva kõrgkooli staatuse. Sellest ajendatuna pöördusid kultuuri- ja kunstitegelased teatriakadeemia kaitseks märgukirjaga otse president Putini poole. Peterburgski Teatralnõi Žurnali kodulehel on see petitsioon praegu kõigile toetusallkirjade andmiseks avatud.
Järgmine strateegiline käik oli see, et löögi alla sattus teatriajakiri ise. Olen alati olnud poliitiliselt neutraalne ja seetõttu on tsensuuri etteheited ajakirja poliitilise kallutatuse osas absurdsed. Meie ajakiri asutati 20 aastat tagasi kui vaba sõna platvorm, väljund vabaks professionaalseks mõttevahetuseks. Nüüd, kus meie kirjutisi uuritakse otsekui mikroskoobi all ja püütakse leida poliitilist allteksti, osutub ajakirja väljaandmine peagi võimatuks. Olen kõik need aastad võidelnud meie ajakirja ellujäämise nimel, ent nüüd tunnen, et enam ei jaksa. See, et meie ajakirja tekste tsenseeritakse, on vastuvõetamatu.

Mida kultuuriinimesed plaanivad ette võtta?
Oleme kolleegidega teatritest ja teatriakadeemiast sunnitud minema barrikaadidele kultuuri kaitsma. On tõsine oht, et kultuurist võivad järele jääda vaid riismed. Ametnike võtmesõnaks on kujunenud „efektiivsus”. Kultuuriasutused peavad tõstma palgad keskmisele tasemele olukorras, kus palgafond ei kasva. Näiteks mina teatriakadeemia professorina saaksin töötada vaid koormusega 0,8, et saada sama palka, mis enne. Teatritele on pandud kohustus, et saalide täitumus peab olema vähemalt 80%. Sellises olukorras saavad teatrid lubada vaid kerget meelelahutuslikku repertuaari ning peavad rangelt kalkuleerima, mida üldse saab lavastada. Näitlejad teenivad sandikopikaid. Rääkisin hiljuti Lensoveti teatri noore näitlejaga, kes mängib kuus 23 etendusel ja teenib vaid 15 000 rubla (370 eurot). Selleks, et tema palka tõsta, oleks vaja pensionile saata 15 staažikat näitlejat. Meie riigis voolab ojadena nafta ja gaas, kuid raamatukogude finantseerimine kahaneb järgmisel aastal neli korda. Kultuurilises plaanis on minu arvates tegemist riikliku katastroofiga.
Sellises olukorras kunsti järjepidevalt teha ei saa, saab olla vaid protestikunst. Põhimõtteliseks muutub ka küsimus, kuidas säilitada kriitiku elukutset ja kuidas harida üliõpilasi olukorras, kui kultuuriajakirjandusel, sealhulgas professionaalsel teatrikriitikal, puudub väljund. Erinevalt Moskvast ei kajasta Peterburi ajalehed kultuuri. Kibe tõde, aga kahjuks on meie linn ilma kultuuriprogrammi, kultuuriportaalide, kultuuripoliitika ja kultuurisündmusteta. 2012. aasta seondubki mulle ärevuse, mure ja frustratsiooniga.

Olukord tundub keeruline, ent kas kõigest hoolimata on Peterburi teatrielus olnud sellel aastal ka helgemaid momente?
2012. aasta teatrisündmusena tõstan eraldi esile Juri Butussovi „Macbeth-Kino” Lensoveti teatris. Lensoveti „Macbeth” on väga intrigeeriv, minul kui teatrikriitikul puuduvad selle analüüsimiseks tööriistad.
Tundub, et väljaspool suuri repertuaariteatreid toimub siiski mingi liikumine, rahutus, uue otsimine. Tekkinud on mitmeid noorteteatreid, sealjuures pole mitte igal teatritrupil oma teatrimaja – umbes 20 on oma koduta. Eraldi tahan välja tuua teatri Töötuba, mis loodi 2010. aastal, ja Etüüditeatri, kus lavastab põnev isiksus Dmitri Jegorov. Teatri nimi tuleneb sellest, et nad armastavad väga etüüdimeetodit. Etüüditeatri ja teater-laboratooriumi ON koostöös valmis Jevgeni Safonovi lavastus „Kaks vaest rumeenlast, kes räägivad poola keeles”, mis festivalil „Läbimurre” pälvis kolm auhinda: parima lavastaja, parima mees- ja parima naisnäitleja auhinna. Teater-laboratooriumi ON lõid Dmitri Jegorov ja Milena Avimskaja  koos, kuid kummalgi kujunes siiski oma teatrikontseptsioon: Avimskaja tegutseb praegu teatris ON, Jegorov pole aga enam püsivalt Peterburis, vaid lavastab kogu Venemaal.
Veel tuleb nimetada 2011. aastal loodud teatrit Post, mis ühendab parimaid Peterburi ja Moskva noori näitlejaid ning lööb juba praegu laineid kogu Venemaal. See teater keskendub eranditult nüüdisautorite loomingule. Väga huvitavad on näiteks vene näitekirjanik Ivan Võrõpajev ning valgevene dramaturg ja stsenarist Pavel Prjažko.

Olete Peterburi teatrielu suhtes üsna kriitiline. Kas samasuguseid suundumusi võib märgata kogu Venemaal?
Üleüldisest teatrikriisist Venemaa kontekstis küll rääkida ei saa, on palju väärt teatreid ja huvitavaid festivale. Näiteks Siberis on praegu teatri tegemiseks väga head tingimused, mis kajastuvad ka loomingus. Huvitavad lavastused tulevad Novosibirski ja Omski teatritest. Vene teatris on väga huvitav nähtus teater-laboratooriumide suund, mille üheksa aastat tagasi algatas vene teatraal Oleg Lojevski.

Tallinnas avatakse 2013. aasta novembris uus teater Vaba Lava, mille tööpõhimõte on Eesti oludes uudne: pole püsitruppi, vaid tegutsetakse kuraatoriprogrammi alusel. Kaks kuraatorit, üks Eestist ja teine välisriigist, valivad välja lavastused, mida hakatakse seal etendama. Vaba Lava esimene välismaine kuraator on just Oleg Lojevski. Tutvustage lühidalt tema positsiooni vene teatrielus.
Üheksa aastat tagasi rajas Lojevski oma koduteatris Jekaterinburgis teater-laboratooriumi „Noored lavastajad professionaalses teatris”. See tegutsemisviis võeti hiljem omaks paljudes Venemaa teatrites. See, mida ta on teinud, on minu arvates väga kasulik. Süsteem näeb välja nii: teater kutsub üheks nädalaks kohale seitse-kaheksa lavastajat, kes valivad välja katkendid näidenditest ning lavastavad need siis selle teatri näitlejatega. Seega on näitlejad kohalikud, lavastajad aga väljastpoolt. Sellele järgneb valminud eskiiside ühine arutelu ja analüüs. Arutelul osalevad kogu selle regiooni teatrite kunstilised juhid. Lisaväärtuseks on nende potentsiaalsete lavastuste showcase. Laboratooriumi eesmärk on see, et teatrijuhid näeksid, millistel lavastustel oleks nende repertuaaris potentsiaali. Minu arvates on see väga kasulik meetod, see võimaldab teatritel tutvuda korraga paljude lavastajatega.
Lojevski on kahtlemata autoriteet, tal on Venemaa teatrimaastikust tõesti väga hea ülevaade. Lojevskil on õnnestunud luua selliste laboratooriumide ülevenemaaline võrgustik, nüüd ei vii ta neid enam üksinda läbi, vaid seda teevad juba tema mõttekaaslased. Tal on nii näidendite kui ka lavastajate hea andmebaas ning ta tõesti valdab informatsiooni. Võib öelda, Lojevski on ühemeheteatriagentuur.

Tean, et te pole põline piiterlane. Kuidas sattusite Peterburi?
Milena Avimskaja, teater-laboratooriumi ON juht: Tulin Peterburi neli aastat tagasi, lõpetasin Moskvas produtsendina GITISe. Mõnes mõttes pole ma Peterburis praeguseni kodunenud, ometi tahan selles linnas mõningaid hoiakuid muuta. Tuleb kahetsusega tõdeda, et Peterburi teatrielu on sisuliselt stagneerunud: seda kuulsa ajalooga linna võib kutsuda juba teater-muuseumiks. Meil on, teadagi, palju muuseume ja meie repertuaariteatrit võib täiesti vabalt nimetada üheks nende alaliigiks. Inimesed käivad palju teatris, pileteid on raske saada, ent midagi tõesti nüüdisaegset ja huvitavat siin ei toimu. Ometi on siin noored ja originaalsed lavastajad täiesti olemas, ent teatripildis jäävad nad märkamatuks.

Mis on teater-laboratoorium ON ja kuidas see eristub Peterburi teatrimaastikul?
Kõik sai alguse sellest, kui mina, Lensoveti tolleaegne kunstiline juht Garold Strelkov ning lavastaja Dmitri Jegorov tulime mõttele luua 2008. aastal rajatud noorte kino- ja teatrikeskuse MIG juurde teatrifestival „Teater-laboratoorium ON”. „ON” tähendab „sisselülitatust”, seega elusat teatrit. Sõnalühend ON märgib ka ingliskeelseid sõnu open ja new, see on „avatud” ja „uus”. Kuigi algselt oli tegu festivaliga, jäi see ka meie teatri nimeks. Teater-laboratoorium ON on ainuke koht Peterburis, kus noored ja tundmatud lavastajad saavad ennast realiseerida. Meie teatris on nn vaba teisipäev, kui ükskõik milline kuni 35aastane looja võib meie poole pöörduda ning välja pakkuda oma uue lavastuse. Teatril puudub kunstiline juht, noortest lavastajatest koosnev loomenõukogu valib välja ONi programmi sobivad lavastused. Sealjuures võivad need olla žanriliselt ja stilistiliselt väga erisugused, ainuke valikuprintsiip on see, et lavastus peab kunstilistelt lahendustelt huvi pakkuma ning leidma meie kaasajas kõlapinda. Oleme eksisteerinud üle aasta, kuid teeme kõvasti tööd selle nimel, et ONi kuvand seostuks publikule kvaliteediga. Loomulikult ei saa me pakkuda oma lava absoluutselt kõigile noorlavastajatele, mis põhjustab pingeid ja solvumusi, ent see on paratamatu.

Miks just laboratoorium ja mitte teater?
Mõistel „laboratoorium” on mulle sügavam tähendus: see on koht püsivateks ja jätkuvateks eksperimentideks, katseteks ja uue teatrimõtte kristalliseerumiseks. Seetõttu tahan seda initsiatiivi seostada just laboratooriumi ja mitte teatri nimetusega. Laboratoorium on mänguline, teatritegemine on aga juba seotud vastutusega kindla kvaliteedi osas.

Rääkige juba mainitud festivalist. Milline on valikuprintsiip ja kes moodustavad žürii?
Esimene festival toimus 2009. aastal. Eelduseks on see, et lavastajad kasutavad näidendeid, mis on kirjutatud viimase kümne aasta jooksul ja pole varem kunagi lavale jõudnud. Pärast 20 proovi esitavad noored lavastajad konkursile oma eskiisid, mille põhjal kujuneb konkursiprogramm. Lavastajad valivad ise näitlejad ning vastutavad ka kostüümide ja dekoratsioonide eest, meie pakume omalt poolt proovisaale ja mängimisvõimalust. Festivali žürii koosneb tunnustatud teatriekspertidest nagu näiteks Peterburi teatriajakirja peatoimetaja Marina Dmitrijevskaja ning Vaba Lava tänavuaastane kuraator Oleg Lojevski, kes on olnud meie iga-aastane nõustaja. Muide, minu arvates on see üpris tavatu, et kriitikute ja lavastajate vahel on tekkinud niivõrd hea loominguline kontakt – tavaliselt on ikka nii, et loojad ja tõlgendajad on piltlikult väljendades teine teisel pool rindejoont.
Meie festivali fookuses on alati just nüüdisaegne probleemiasetus, tänapäeva inimese vaatenurk.

Niisiis, praegune keldriteater aadressil Žukovski 18, mis avati 2011. aastal, kasvas välja just sellest festivalist?
Täpselt nii. 19 lavastuse seas, mis olid meil 2009. aasta festivaliprogrammis, oli kuus täiesti professionaalset, kunstiliselt küpset tööd. Nende puhul sai kohe öelda, et neid lavastusi peaks edasi mängima. Siis sai selgeks, et ainult festivalist ei piisa ning tuleb luua lava, kus noortel näitlejatel ja lavastajatel oleks pidevalt võimalus üles astuda. Saime oma lava 2011. aastal, kuid enne seda mängisime kaks aastat kõikvõimalikel lavadel kogu Peterburis: nukuteatris, Music Hallis, Lensovetis, Balti Majas, Dostojevski majamuuseumis jm. See oli väga raske ja kulukas aeg, matsime tohutult raha dekoratsioonidesse, tekkisid logistilised probleemid, publik ei leidnud meid üles jne. Seejärel hakkasin ise otsima meile taskukohaseid ja sobivaid ruume. Natuke rohkem kui aasta tagasi leidsin ajalehekuulutuse peale selle keldri. Remondi tegime üheskoos näitlejate ja lavastajatega ning ka minu pere andis oma panuse.

Kuidas on üles ehitatud teie teatriorganisatsioon?
Meil on praegu palgalisi töötajaid vaid viis, mina teatrijuhina palka ei saa. Üldiselt tuleme toime, kuid näiteks festivalide ajal on vaja lisatööjõudu – siis aitavad meid vabatahtlikud. Ühe lavastusega on seotud keskmiselt 5–8 inimest. Ühtekokku on inimesi ligikaudu 200. Meil on kuus 7–10 esietendust. Lavastajaid on palju, kõik meie kolm proovisaali on pidevalt hõivatud. Oleme osalenud ka peaaegu kõigil Venemaa olulisematel teatrifestivalidel: Permi festivalil „Tekstuur”, festivali „Kuldne mask” alaprogrammis „Uus dramaturgia” jne.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming