Baleriin ideaalide ja tegelikkuse vahel

Heili Einasto

Dmitri Hartšenko „Vestlus Luigega” toob lavale kolme põlvkonna luik-printsessid.Balletimaailm, rohkem kui ükski teine tantsuga seotud ring, on sellest väljaspool olijatele täis kummalisi vastuolusid. Läbi ajaloo on ballett peamiselt keskendunud tegeliku higi, valu ja pisarate kaudu ideaalilmade kujutamisele. XIX sajandi algusest peale on balleti võrdkujuks noor naine varbaotsal ja järgmise sajandi algusest surutuna valgesse rõngasseelikusse. Ballett – see on valgeks luigeks moondatud neiu balletist „Luikede järv”. Ja vähemal  määral ka „Surev luik”.     

Balleti igavene ilu

Just see mõte jäi mitmete teiste seas valitsema, kui vaatasin Dmitri Hartšenko äsja esietendunud „Vestlust Luigega”. Hartšenko on  lavastusse kaasanud kolme põlvkonna luikprintsessid: Helmi Puuri, Kaie Kõrbi ja Galina Lauši ning nende kõrvale Tallinna balletikooli lõpetava Jevgeni Gribi. Balleti argipäev lõhub kohe sisse: kuuleme helilindistust lavatagusest elust, aplitseeritud valge kanga alt ilmuvad välja baleriini paljad jalalabad. Need on äratuntavad, sest ainult baleriinide labajalad on alati painutatud – ei, mitte sirutatud, vaid nimelt painutatud, ikka nii, et varbad jõuaksid  kannale võimalikult lähedale ja jalaselg (kohalikus žargoonis „padjomm”) oleks võimalikult kummis. Nagu hiljem ka rindkere, mis kaardub linnurinnana ette ja muudab selja kiigena nõgusaks. Selja- ja tallalihased surutakse kokku ja need ei lõdvestu täielikult kunagi. Balleti igavene ilu. Jalalabad näitavad peagi ka omanikku Galina Lauši. Tundub, nagu oleks etendus just lõppenud ja baleriin elab põrandal läbi eredamad  hetked laval elatud elust. Tema liigutusis on nii äratuntavaid tiibkäte voogamisi kui ka elemente Odette’i partiist (eelkõige „Adagio’st”), teise nurga all ja teises kontekstis. Samal ajal korraldab lavamees – üks Jevgeni Gribi esitatud loo rollidest – galakontserdile iseloomuliku piduliku kardina stangelt mahavõtmist. Temal on oma töö teha. Miskipärast meenus Jorma Uotise „Sinine baleriin”, kus suure puuderdatud paruka ja korrapäratu  balletiseelikuga tantsijanna on takerdunud oma lavalisse ellu ega suuda sealt argiellu naasta.

Mustvalges videopildis räägivad vaheldumisi Kaie Kõrb ja Helmi Puur. Nende arvamused ja vastused küsimustele, mida meie ei tea, liigendavad lavastust ja toovad sisse tantsijanna elu teise poole. Galina Lauš ja Jevgeni Grib sõna ei saa ning kuna 30. aprilli etendusel Helmi Puur laval ei olnud, luuakse balletielust  paljuski tegelikkusele vastav pilt: sõnadega räägivad need, kes enam aktiivselt ei tantsi, s.t õpetajad ja repetiitorid, ka arvustajad. Lavastuses on stseen, kus kõrgetel kontsadel tipivad sisse Kõrb ja Lauš ning võtavad peenutsevalt istet lava servas asuvail toolidel. Ja laval higistab tantsida Jevgeni Grib, kelle etteastet daamid kriitiliselt ja omavahel arutades vaatavad. Esimesel hetkel tekkis seos kriitikutega, kuid hiljem, jälgides arvustajate kehahoiakut  ja suhtumist nende ees liikuvasse tantsijasse, tulid meelde balletipedagoogid – ainsad, kes suudavad tantsutundi anda ja liikumist õpetada kõrgetel kontsadel ja argirõivastuses, kes kunagi ei andesta „jalalabade lohakat tööd” ning keha ümaraid vorme. Need, kes aktiivselt tantsivad, praegusel juhul Lauš ja Grib, on vait ja suhtlevad vaid kehakeeles. Neil ei ole muud häält kui see, mida teeb keha liikudes; neil ei ole muid mõtteid  peale vahetult kehaliste. Nad on ihud, mis on antud algul õpetajate ja hiljem koreograafide kätte vormida. Ja koreograaf vormib neisse oma igatsusi ja hirme. Ühel pool on romantiline armastus – valge luige ja Siegfriedi täiuse ihalus. Õnnelik oma õnnetuses, sest säilitab igatsuse ja kauni tunde, mida ei riku ükski argipäev, higilõhn ega ebameeldivad harjumused.       

On luik ja ei ole ka

Või siis ballett kui idealiseeritud kehaline armastus: siin klapib kõik, puuduvad kohmakus, valed liigutused, ebamugavus, piinlikud momendid. Kiindumust kehastavate tantsijate kehad liiguvad ühtlases taktis, ühtses hingamises ja rütmis, iha tärkab, kulmineerub  ja vaibub sünkroniseeritult ning keha on suuteline painduma just nii, nagu kirg teda juhib. Ja teisel pool – just Kõrbi tantsutekstis, ilmselt tantsitud rollidele mõeldes – on kallis kurtisaan, kes ahvatleb ja hullutab, vangistab ja hävitab. Võiks ju arvata, et see on valge luige antipood must luik, kuid tundub, et mitte, sest Ottiliele ei viita tantsuline tekst mingilgi kujul. Pigem on see viide balletitantsija rollivaliku võimaluste vähesusele: tuleb  olla koreograafidele meele järele, tuleb olla tantsuliselt „pandav” või muidu lõpeb niigi lühike baleriini elu juba eos. Luiki tantsivad baleriinid – enamasti on tegu priimadega – on sageli lastetud. Viite pereelu edasilükkamisele leiame ka Kõrbi intervjuus; huvitaval kombel Puuri puhul perest juttu ei tule, kas see lihtsalt „läks nii” või oli tegijate teadlik valik? Lavastuse lõpus näeme ka luike laval – Galina Lauš esitab Fokini „Surevat luike”. Ta  teeb seda kaunilt ja veatult, kuid ilma „teise plaanita”, mis selle lühiloo on suureks teinud.

Võib-olla oli see taotlus – näidata balleti ilu, milles jääb puudu hingus ning mis muutub nõndamoodi iseenda vastandiks. Meil on luik ja ei ole ka. Just nii nagu balletis – romantiliste igatsuste ja püüdluste maailm on olemas ja samas ei ole ka. Seda piiri Hartšenko näibki uurivat. Temas on austus alma mater’i ehk balletitraditsiooni  vastu, mille alusel ta on saanud oma hariduse. Austus selle tavade, igatsuste ja imede vastu. Teisalt aga suhtub Hartšenko balletti ja selle tavadesse, luik-baleriinidesse ja „igavese ilu” ideaalidesse postmodernistliku irooniaga. Mõnikord pole tal endalgi vist selge, kumb valitseb, ja nii jääb ta nende vahele pendeldama ning mitmed mõtteliinid – kas või lõpus videopildis üle ekraani ujuvad „Luikede järve” tantsinud baleriinide nimed –  jäävad lõpuni välja arendamata. Hartšenko baleriinid Helmi Puur ja Kaie Kõrb on kõige kiuste oma ideaalid tegelikkuseks teinud ning julgustavad koreograafi tegema sedasama.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming