Ballett ja selle publik globaliseeruvas maailmas

Kuidas luua pidevalt vahetuvas trupis töökeskkond, mis sünnitab lavamaagia?

ANU RUUSMAA

Estonia „Uinuv kaunitar”, helilooja Pjotr Tšaikovski, originaalkoreograafia autor Marius Petipa, uusredaktsiooni koreograaf-lavastaja Toomas Edur, dirigendid Vello Pähn, Jüri Alperten ja Kaspar Mänd, kunstnik Peter Docherty (Inglismaa), valguskunstnik Anton Kulagin. Tantsivad Luana Georg, Nanae Maruyama, Marta Navasardjan, Jekaterina Oleinik, Abigail Sheppard, Alena Škatula, Gabriel Davidsson, Jonatan Davidsson, Jonathan Hanks, Deniss Klimuk, Sergei Upkin, Anatoli Arhangelski, Vitali Nikolajev jt. Esietendus 14. XI Estonia teatrisaalis.

„Uinuv kaunitar”: Kassike – Heidi Kopti, Saabastega Kass – Eneko Amoros.

„Uinuv kaunitar”: Kassike – Heidi Kopti, Saabastega Kass – Eneko Amoros.

Harri Rospu

Novembri keskel esietendus rahvus­ooperis Estonia „Uinuva kaunitari” sealne neljas versioon. 1997. aasta „Uinuva kaunitari” (lavastaja Enn Suve) kavalehel on kirjas, et tookord sai laval näha ka Toomas Edurit printsi rollis ja Age Oksa printsess Aurorana. Näinud neid oma silmaga, meenub Oks kui üliõrn, emotsionaalne, haavatav printsess, Edur aga kui vitaalne, elujanuline ja dünaamiline prints. Seekordse lavastuse juures on nad mõlemad kogemuste jagajate rollis: Edur lavastaja-koreograafina, Oks repetiitorina.

Lava. Edur on lühendanud lavastuse kahevaatuseliseks. See on igale koreograafile-lavastajale keeruline ülesanne: libreto kokkupressimine ja muusikalise dramaturgia lõikamine nõuab valikus delikaatsust, ent see on igati mõistetav, sest ülikiirelt muutuv maailm kehtestab oma reeglid. Mitmetunnised imperaatorlikud balletid, mille traditsiooni on pika aja vältel hoolikalt hoitud, peavad leidma tänapäeva inforohkes ja kiires maailmas ajakohasemalt kompaktsema vormi. 2013. aasta mais esietendunud „Bajadeer” on selles mõttes õnnestumine – romantismiaegsele balletile omases võtmes ilus tervik. „Uinuv kaunitar” on aga juba algmaterjalilt palju komplitseeritum.

Nagu lavastaja on öelnud, kasutas ta uue redaktsiooni alusena Marius Petipa algupärandit ning oma kogemust, mis pärineb nii Maria teatri, Moskva Suure teatri kui ka Inglise teatrite versioonidest. Kuna tantsu on läbi aegade üld­juhul suusõnaliselt edasi kantud, siis on igas keskkonnas end kehtestanud erisugune, subjektiivne mälupilt. Pealegi on aegade jooksul iga lavastaja toonud lavastusse omapoolseid uuendusi. See on aja märk, et side loomingu algse mõttega teiseneb ja õige valiku tegemine on keerukas. Ka Edur on lisanud juurde oma nägemuse. Terviku mõttes on muinasjutt jälgitav, kuid stilistiliselt võib näha laval nii Petipast lähtuvat koreograafiat kui ka neoklassikalisi koreograafilisi võtteid. Miks korraga? Näiteks Kass ja Kassike II vaatuses on lahendatud neoklassikalise kehakeele kaudu. Liigutuste kujundlikkusele stilistiline mitmekesisus midagi juurde ei anna.

Lavakujunduse ruumiline lahendus erineb algupärasest, jättes samaks Petipa koreograafia ruumilise lahenduse. Esimeses vaatuses on vastsündinud printsessi häll paigutatud lava sügavusse, kuigi algupärandis oli see eeslaval. Haldjate kingitused printsessile on uues versioonis seotud temaga põgusate kummarduste kaudu ning nende variatsioonid esitatud pigem publikule. Sellega on jäänud häguseks tegelaste omavahelised suhted. Nauditav on teise vaatuse metsapildi romantiline kontekst, kus on lavale toodud adagio, mis lummab oma muusikaga. Kauni viiulisoolo saatel tantsitakse unistuste duett, sünnib unenäoline armastus.

Värskendav on lavastaja soov leida sidusus viimase vaatuse muinasjuttude divertismendiga, tuues juba metsapilti muinasjutu tegelased printsi sõpradena. Väärt sisuline taotlus pole aga koreograafiliselt keelelt ja stilistiliselt vana ja uue vahel tervikut loonud. Seesama taotlus jätkub pulmapildis maskiballina. Maskiball on läbi aegade lubanud inimesel olla vabam, flirtivam, kergemeelsem ning mõjub suursuguste kuninglike pulmade puhul sobimatu kooslusena.

Kavalehel mainib kunstnik Peter Docherty, et lavakujundus on inspireeritud aja kulgemisest, mitte konkreetsest ajastust, vaatamata sellele, et algupärandi järgi leiab tegevus aset konkreetsetes ajavahemikes (printsess Aurora sünd, kuusteist aastat hiljem, sada aastat hiljem) ning on loodud Louis XIV õukonna stiilis. Kontseptsioonilt nüüdisaegne ja ülikirju lava tõmbab tähelepanu tantsult kostüümidele. Värvilahendus, mis eri ajastute kontekstis ehk toimiks, on üheskoos ehmatav ja tervikpilt väsitav. Üksikud detailid mõjuvad groteskselt. Kostüümid on kergemeelsed ja kohati operetlikud. Puudub läbiv liin, mis looks terviku.

Samuti viib selline kostüümilahendus tahes-tahtmata mõtted seostele Petipa ja Tšaikovskiga. Petipa käsitles oma lavastuses Louis XIV aega kui suursugust, väljapeetud tulede säras hiilgust. Praegune lavastus esitab Louis XIV aega pigem ülevoolavalt meelelahutuslikuna. Tšaikovski, kes omakorda lõi balletile muusika Lully, Bachi ja Rameau’ stiilis, on oma sümfoonilise helikeelega palju sügavam, mitte pelgalt meelelahutuslik. See-eest väga muinasjutuliselt, haaravalt ja ruumiliselt huvitavalt on lahendatud õukonna ja printsessi uinumise stseenis metsa kasvamine. Mitmekihiline dekoratsioon justkui kataks ja uinutaks õukonna.

Globaliseerumise ilu ja valu. Esietendus mõjus närviliselt ja tantsijate vahel ühist atmosfääri ei tekkinud. Trupi kokkukõlamine võtab ilmselt veel aega. Kerkis küsimus, kas lavastuse ettevalmistamiseks oli piisavalt aega. Tegelikult on probleem laiem. Elame globaliseeruvas maailmas ning tantsus kui keelest vabas, visuaalses kunstiliigis kajastub see muudatus eriti ruttu. Kõik praegused tantsutrupid on üle maailma väga liikuvad ja rahvusvahelised ning see teeb need igal pool ühenäoliseks. Tantsijatel, kes liiguvad pidevalt ringi ja tantsivad just seal, kus parasjagu toimiv leping, on juurteta ja neid ei seo miski peale lepingu.

Kuidas luua pidevalt vahetuvas trupis töökeskkond, mis sünnitab lavamaagia? Vahel on see rahvusballetis õnnestunud: Wayne McGregori „Symbiont(s)” ning 2009. aastal esitatud Uwe Scholzi „Teine sümfoonia” on näited sellisest õnnestumisest. Tantsija balletilaval on alati sõnumikandja ning balletis olulised mitmekülgsed tehnilised oskused on küll omaette väärtus, kuid ennekõike vahend sõnumi edastamisel. Lavaline sünergia peaks olema iga trupi eesmärk.

Publik. Ilma publikuta pole etendust. Publik on kas aktiivne kaasosaleja või passiivne vaataja. Esietenduse publik koosneb enamasti oma ala asjatundjatest, teatraalidest, kultuurihuviga avaliku elu tegelastest. Reaetenduste puhul on aga publikut igasugust, turistidest siinset kunsti väärtustavate inimesteni. Kuna praegusel juhul on tegemist muinasjutuga, on saalis alati suur hulk lapsi. Esimeses vaatuses on lavaline lugu tihe ning hea ja halva võitlus köidab tähelepanu. Üks väike poiss kommenteeris vaheajal: halb peab ka vahel võidukas olema, vahelduseks! Teise vaatuse eel jälgisin huviga üht umbes kümneaastast poissi, kes istus vaatuse alguseks oma kohale kõrvaklapid peas. Kas ta tõesti vaatab kogu teise vaatuse nii-öelda oma muusika saatel? Kui saal pimenes, võttis ta õnneks klapid siiski peast. Teise vaatuse teises pildis ehk pulmapeo käigus helisesid korduvalt mobiilid ning mitmelt poolt oli näha, et nii emad kui ka lapsed olid lavategevuse asemel süvenenud oma nutikasse kaaslasesse.

Kas lihtsalt halb käitumine? Kas teine vaatus oli kärbetele vaatamata vaatajaile ikkagi liiga pikk divertisment, kus sisuliselt oli kõik juba lahendatud? Teater kui kultuuriväärtusi kandev keskkond peab tänapäevases muutumises tegema oskuslikke valikuid, et laval sündiv oleks köitev ega muutuks pelgalt meelelahutuseks kommertsialiseeruvas maailmas. Noore publiku puhul on oluline ka tema kasvatamine ja harimine, et jääks kestma kultuuriline järjepidevus.

Kokkuvõtteks. Edur, kes on pika ja rikkaliku esitantsijakogemusega noor koreograaf, on teinud ära suure töö. Ülikiirelt muutuv maailm seab koreograafi ette traditsioonide hoidmisel täiesti uue ülesande. Kuidas tänapäevastes tingimustes hoida ajaloolist pärandit nii, et see kõnetaks praegust publikut ja toimiks tervikliku kunstiteosena? See on küsimus ka pärast etenduse vaatamist.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming