Balti kett by Oksanen

Sven Karja

Sofi Oksase „Puhastus” Kaunase Draamateatris ja Riia Uues teatris. Kaunase Draamateatri „Puhastus” („Apsivalymas”), lavastaja Jonas Jurašas, kunstnik Julija Skuratova, helilooja Titas Petrikis. Mängivad Eglė Mikulionytė, Gabrielė Aničaitė, Tomas Erbrederis, Sigitas Sidlauskas jt. Esietendus 13. X 2011 Kaunase Draamateatris. Riia Uue teatri „Puhastus” („Muša”), lavastaja Inese Mičule, dramatiseerija Andra Neiburga, lavakunstnik Gints Sippo, kostüümikunstnik Ieva Veita. Mängivad Elita Kļaviņa, Baiba Broka, Gatis Gāga, Inga Alsiņa, Jevgeni Issajev jt. Esietendus 3. III 2012 Riia Uues teatris. Pole vist eriline uudis, et Oksase „Puhastuse” (nii romaani kui näidendi) dessant laia maailma võtab aina uusi tuure, meeldigu see meile või mitte. Küllalt palju eestimaist meediakajastust pälvinud lavastus maailmalinnas Londonis on täielikult varjutanud teabe, et peaaegu üheaegselt on „Puhastus” ilmunud nii Leedu kui ka Läti teatrilavale. Koos Vanemuise lavastusega (lavastaja Liisa Smith, 2010) püsib see teos seega korraga kõigi kolme Balti riigi repertuaaris. Siinse kirjatükiga ei soovi ma lülituda Oksase näidendi-romaani esile kutsutud laiemasse diskussiooni ega arutleda selle ümber, millise sõnumi Eestist me saadame selle teose kaudu „laia maailma”. Üritan siinkohal vaid pisutki kirjeldada mõlema lavastuse vormi ja (arvatavaid) taotlusi. Ilmselgelt on ju tegemist eestlasele ülimalt „valuliku” teosega, vaevalt aga satub kuigi palju eestlasi Riia või Kaunase (sõna)teatrisse. „Puhastuse” aukartustäratavalt kopsakas lavaversioonide arv, mis hõlmab paljusid riike ja mitut kontinenti, paneb küsima: kas saame juba rääkida ka (uus)klassika tõlgendustraditsioonist? „Puhastuse” lavaelu läks, teatavasti, lahti Soomest (Soome Rahvusteater, lavastaja Mika Myllyaho, 2007) ja vähemasti soomlaste lavastuste fotosid-videoklippe vaadates võib näha üsna ühetaolist pilti: realistlikku talukööki ja ajastukohaselt (1940. ja 1990. aastad) riietatud tegelasi. Võib arvata, et üsna samalaadset visuaali on viljeldud ka valdavas osas ülejäänud lavatõlgendustes, kus avastuslikkuse efekt peitub (ilmselt Eesti ajaloost kaugel seisva vaataja tõttu) eelkõige temaatika uudsuses ja/või loo käänakutes ning kus vormiga mängimine pole olnud omaette eesmärk.

Üks selge erand selles reas on kindlasti Hannoveri teatri piisavalt ogar versioon (no vabandust, aga tõesti ei leia kohasemat epiteeti!), mille fotode ja videolõikude netist vaatamisega võib igaüks end lõbustada: üksik kasetüvi sinimustvalgel laval, Muhu rahvariietes hanguga vehkiv vana Aliide, glamuurses roosakas ülikonnas kommunist Martin, eesti keeles „Ema südant” leelutav tegelaskond.

Selle taustal võib Kaunase Draamateatri lavastuse lugeda veel suhteliselt autoritruuks, ehkki lavastuse vormistus astub selgelt oma rada ega liitu kaanoniga. Lavastaja Jonas Jurašas (sündinud 1936) kuulub Juozas Miltinise ja Jonas Vaitkuse kõrval leedu režii 1970. aastate põlvkonna tähtsamate tegijate hulka. Sama kümnendi keskel tekkinud tsensuuriprobleemide tõttu oli ta sunnitud emigreeruma USAsse, kus töötades avanesid tema ees ka teiste riikide teatrite uksed. Jäänud elama Ameerikasse (ka „Puhastus” jõudis temani La Mama teatri lavastuse kaudu), on Jurašas viimastel aastatel järjepidevalt teinud lavastusi ka oma kodumaal, muu hulgas oma endises koduteatris Kaunases. Jurašase puhul pakub huvi kindlasti see, et tegemist on leedu teatriuuenduse laineharjal esile kerkinud lavastajaga, kes erinevalt meie uuendusprotsessi kuulunud lavastajatest on siiani jäänud truuks metafoorse teatri esteetikale, sünteesides seda oma maailmateatri-kogemuse arsenaliga. Kõige üldisemas mõttes tähendab see seda, et leedukate „Puhastus” pole lahendatud mitte olustikulis-psühholoogilise, vaid metafoorse teatri võtmestikus.

Poolhämarat, vaid hetkiti närvilistest valgusvihkudest valgustatud keldritaolist black box’i piiravad metallriiulid, kus troonivad marineeritud õunte purgid. Ehtsad õunad veerevad mööda lava ka Zara ülekuulamis-stseenides. Finaalis süütab Aliide tikkudest majamaketi päriselt põlema. Võõrvõimu täide viiva jõu tugeva märgina on laval mitu tumedate tööriietega meest (osa neist nukud), kelle vaikiv või siis räusates tegevusse sekkuv olek saadab Aliide kogu monoloogi. Siit kujuneb lavastuse üldine kujund. Aliide Truu piinav pihtimus on esitatud kui ülekuulamisprotsess, millelt ei tasu loota pihtimusega kaasnevat puhastumist. Seda kõnelust pole ajendanud loomulik hingevaevast pääsemise tarve, see on vägivalla ja ähvarduste abil välja pressitud ülestunnistus.

Mäletatavasti on ka Oksase näidendi minevikusündmused esitatud nn vaba mäluvoona. Kaunase teatri lavastuses on seda võtet veelgi võimendatud, pihustatud kahel ajateljel juhtunu veelgi väiksemateks mälufragmentideks, kus üks terav meenutuskild võib eelnenusse vahedalt sisse lõigata. Seega ei paku see (ilma vaheajata kulgev) teatriõhtu mitte terviklikku lugu, vaid Oksase loodud dramaturgilist karkassi on üritatud valgustada seestpoolt: meie ees oleks justkui avanenud mingi suurema katastroofi läbi elanud alateadvus, mis üritab end nüüd üksikuid mälukatkeid loogilisse järjestusse pannes uuesti harjumuspärasesse rütmi aidata. Tõsi küll, kohati on tunda kirjandusliku materjali vastupanu, sest Oksase tugevus (ja eks kindlasti ka publikumenu põhjus) on just kindla käega ehitatud lugu oma selgelt motiveeritud karakteritega. Jurašas on oma assotsiatiivses laadis lavastuga lammutanud loo struktuuri üsna laiali, seejuures aga ehitanud üles oma suveräänse maailma.

Oksanen on näidendis jaotanud Aliide rolli kahe eri vanuses naisnäitleja vahel, Jurašas on piirdunud ühe näitlejanna, väga sisendusjõulise ja tõepoolest monumentaalselt mõjuva Eglė Mikulionytėga. Osalt võib sellist lahendust kindlasti mõista, sest kahe Aliide puhul ei saaks ehk romaani mitte lugenud vaataja enam üldse sündmustega järje peale. Samas tundub, et „teise aega” astumist markeerivad olustikulised kostüümivahetused muutuvad ühel hetkel mehaaniliseks, röövivad näitlejalt asjatult aega ja energiat.

Kaunase kogemust kokku võttes tuleb elamus paigutada plusspoolele: igal juhul intrigeeriv ja kindla käega läbi viidud nägemus teatritekstist, üsna selge vastandumine senistele tõlgendustele. (Üllatusega avastasin, et „Puhastus” polegi ainus Eesti-aineline lavastus Kaunase teatri mängukavas – seal figureerib ka Smuuli „Polkovniku lesk”. Ja kuna esietendus oli juba 2005. aastal, on loogiline järeldada ka korralikku publikuhuvi.)

Lätlastega seevastu on segasemad lood, ehkki toimumiskohaks on Riia Uus teater (kunstiline juht Alvis Hermanis), mille kõrge renomee ja valdavalt elamusega päädinud isiklikud kokkupuuted häälestasid millegi erilise vastuvõtmiseks. Lavastaja Inese Mičule (sündinud 1979, teinud Riia Uues teatris mõned tööd külalislavastajana) on heitnud kõrvale Oksase näidendi ja lasknud teha romaani alusel uue dramatiseeringu (Andra Neiburga). Uue teatriteksti printsiip on risti vastupidine leedu variandile: mitme ajatelje ja sündmuste vahel pendeldamine on kadunud, taotluseks on jutustada üks selge lugu korraga. 1990. aastate sündmustest on tekkinud niisiis üsna dekoratiivne raamistus (tavalisest pikem proloog ja lühike epiloog), keskseks tegevusliiniks on kujunenud klassikaline armastuskolmnurk Aliide-Ingel-Hans ja selle areng nii inimsuhete kui ka ühiskonna kataklüsmide tõmbetuules.

Mööndes lavastaja vääramatut õigust kasutada dramaturgilist materjali oma parima äranägemise järgi, toob selline valik ikkagi kaasa kahtlusi algteose lihtsustamises. Näiteks Zara, üks Oksase intrigeerivamaid tegelasi, on nüüd muutunud täiesti kõrvaltegelaseks. Mehaanilise võttena näib ka kahe ajastu lahkulöömine: just seetõttu, et Aliide meenutab ammuseid sündmusi oma hilisemate kogemuste-hinnangute positsioonilt, on see huvitav. Nüüd on järele jäänud üsna lihtsake küladraama kahest õest ja nende vahel kõlkuvast tahtejõuetust poisist (korraks meenus miskipärast „Libahunt”). Hullem lugu oli aga see, et ka lavatehniline lahendus jäi enam kui kohmakaks. Liikumine „minevikku” ja tagasi „olevikku” oleks kindlasti väikses saalis eeldanud tinglikumat lavaseadet, mitte kapitaalseid ümberehitusi ja kogu lavarekvisiidi väljavahetamist, mis röövis mõttetult palju mänguaega. Naeruväärsuse piirimaile langesid ka lavale ehitatud elumaja seinad, mis „okupatsiooniaja koorma” all olid vajunud poolviltu ja mis „vaba Eesti” illustreerimiseks jälle sirgeks lükati.

Kui midagi esile tuua, siis üldjuhul on „Puhastuse” lavastused üsna tõsised ja tumedatoonilised, leedulaste variant on eriti ängistav ja rusuv. Lätlaste lavastuses on natuke ruumi jagunud ka helgematele toonidele, mis annavad edasi noore Aliide helesiniseid unistusi ühisest kodust Hansu ja laste keskel. Aliide õde Ingel on tegelasena välja toodud ka leedu lavastuses, kuid siin on tema funktsioon sootuks teine: olla elav etteheide Aliide reetmisele.

Lätlaste lavastuse võikski ehk kanda kurioosumite valda, kui vaid selle teatri trupp oleks natukenegi kehvem. Elita Kļaviņa Aliidena ning Baiba Broka Ingelina loovad režii nõrkustele vaatamata igati jõulised rolliportreed. Eraldi mainimist väärib Jevgeni Issajevi Martin, kes mängib oma rolli vene keeles, mis tundus igati leidliku võttena ja võimendas hästi Aliide-Martini eksistentsiaalset võõriti elamist.

Juba aprilli teisel poolel jõuab Soome Rahvusooperis vaataja ette „Puhastuse” aineline ooper (autor Jüri Reinvere), üsna pea saame kaasa elada (ja loomulikult tuliselt vaielda!) filmiversioonile. Päris kindlasti tuleb lisa ka „Puhastuse” draamaversioonidele, meeldigu see meile või mitte.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming