Balti teatrifestival ikkagi kestab!

Jaak Allik

Leedulaste korraldatud festivaliga eirati rahvusvahelise teatripeo tavasid. Festivali staariks kujunenud ja dramaturgipreemia pälvinud Māra Zālīte „Peer Gynti pole kodus” (Riia Kunstiteatri lavastus).

 

Aasta tagasi avaldasin Sirbis artikli „Kas Balti teatrifestival jääb kestma?” Täna võime pärast 9. – 12. oktoobrini Panevėžyses peetud ning Juozas Miltinise 100. sünniaastapäevale pühendatud kolmandat Balti teatrifestivali tõdeda, et festival kestab ikkagi edasi. Miks „ikkagi”, sellest allpool.

 

Eesti – teatraalsus!

Nagu eelmisel aastal, kui „Põrgu Wärk” ja ”Misjonärid” võitsid kaheksast välja antud auhinnast kuus, nii lõid ka Eestit sel aastal esindanud NO99 „Garjatšie Estonskije Parni” ja Ugala „Libahunt” just kujundliku julguse ja mänguvabaduse ning esitajate meisterlikkusega, mõjudes sõnadest tiines festivalilavastuste õhkkonnas värskendavate teatraalsussõõmudena.

Festivali parima lavastuse auhinna ning parima lavakujunduse auhinna andis žürii üksmeelselt „GEPile” ja Ene-Liis Semperile, lisaks veel diplom kõrvalosa eest Jaak Printsile.

Erilise tunnustuse pälvis seejuures just Tiit Ojasoo lavastuse provokatiivne probleemitõstatus. Teos on esimeste etendustega võrreldes muutunud esitus- ja mõttetäpsemaks. Grotesksed ning tõsimeelsed liinid jooksevad nüüd selgelt kokku nauditavaks ja mõtlemapanevaks tervikuks. Kuna „GEP” on oma rahvusvahelise edutee alguses (laekunud on kutsed Austria, Saksamaa ja Poola festivalile), siis oli huvitav Leedus kontrollida võõrkeelse publiku retseptsiooni. Põhiküsimuseks on muidugi, kuivõrd on publik tõlget kuulates ja kohalikku konteksti täpselt taipamata võimeline tajuma just lavastuse lõikavalt eneseiroonilist tasandit. NO99 hiilgevormis trupi nautimises ning eesti rahva kurvale saatusele kaasaelamises pole ju kahtlust. Kui aga marurahvusluse vaimukas naeruvääristamine tajumata jääb, võib lavastuse kogumulje lääne poliitkorrektsete vaatajate silmis kujuneda ehk koguni rassistlik-šovinistlikuks.

Kolleegide tagasiside seda ohtu siiski ei kinnitanud. Läti dramaturgi Māra Zālīte sõnade kohaselt oli esimese vaatuse irooniline masohhism talle isegi ehmatav, kuid teine vaatus viis kogu etenduse tasakaalu ning ta mõistis, et just alguse äärmuslik grotesk õigustab lõpupaatose ning probleemi traagilise poole esiletõusu. Dainis Grīnvalds, kes oli „GEPi” näinud ka äsjasel Tartu festivalil, rõhutas, et lavastuse teeb eriliseks see, kuidas näitlejad mängivad absoluutse siirusega situatsioone, mida nad ise tõsiselt ei võta. Ülesaamine rahvuslikest kompleksidest teeb sellise probleemiasetuse tema arvates eriti austust väärivaks ning eestlased pälvivad sellega just välismaise vaataja suurema lugupidamise kui lihtsalt oma kannatuste üle kurtmisega. Juhiti ka tähelepanu lavastuse rütmilisele ebaühtlusele, eriti just ärimeestega peetava pika rahvuspoliitilise diskussiooni venimisele, etendus oleks sellega „nagu seisma jäänud”.

Ugala tantsulavastus „Libahunt” meeldis publikule ja pälvis žüriilt diplomi „plastilise teatrikeele otsingute eest draamateatris”. Mõistagi märgiti, et see lavastus pakub erilist huvi just vaatajaile, kes on neid näitlejaid näinud sõnalistes rollides ning kes oskavad ka hinnata Kitzbergi näidendi seekordseid interpretatsiooninüansse.

 

Läti – dramaturgia!

Festivali staariks kujunes ja dramaturgipreemia pälvis Māra Zālīte, kellelt nägime kahte näidendit ja kes oli ka aruteludel kõige sõnakam. Tema näidendeid mängitakse praegu nii Eestis (Ugala suvised „Sirelikassid”) kui Leedus ja mujalgi. Lisaks oli Läti delegatsioonis ka nende dramaturgide gildi esimees ja kirjanike liidu draamakonsultant Dainis Grīnvalds, kes jagas lahkelt uuemate läti näidenditega CDsid ning oli äsja Moskva „Uue dramaturgia” festivalil korraldanud ka nende rahvusvahelise esitluse.

Võistlusprogrammis esitas Riia Kunstiteater Zālīte näidendi „Peer Gynti pole kodus”, väljaspool konkurssi mängis Panevėžise teater aga tema „Margaretat”. Mõlemas loos on tuntud tekstidest pärit kangelased asetatud tänapäeva, neile klassikalistele näidenditele on „järg” kirjutatud. Autori eesmärgiks on seejuures olnud näidata abstraktsete ideaalide (Solveig) ning kaasinimesi vaid vahendina kasutavate kaunishingede (Faust) ülistamisel põhineva elukäsitluse kalkust, milles ta näeb õigustatult üht XX sajandi hädade alust. Eesti teatrite huvi võiks seejuures pälvida kindlasti „Margareta”, mis pakub lisaks kriminaalsele süžeele huvitavaid tõlgendusvõimalusi lavastajale ning häid rolle keskealisele naisnäitlejale ning noorele mehele.

Kunstiteatri „Peer Gynti” lavastus jättis näidendist mõneti ülekonstrueeritud mulje ja tundus oma steriilse atmosfääri tõttu olevat ka tekstiga teatud stilistilises vastuolus. Loo on lavastanud huvitava saatusega lätivenelane Mihhail Gruzdkov, kes Valmieras sündinuna, Peterburis režiid õppinuna ja seal ka teatrit juhtinuna on nüüd sünnimaale tagasi pöördunud, viimastel aastatel seal lavastajana rea auhindu pälvinud ning nüüdseks ka Läti ajalooliselt kõige kuulsama (Eduards Smiļģise asutatud) Daile teatri peanäitejuhiks tõusnud. Valmiera teater esitas festivalil Rūdolfs Blaumanise novelli instseneeringu „Surma varjus”, kus juttu jääpangale jäänud kalurite seismisest surma palge ees ja mis koosneb meeste pingelistest mono- ja dialoogidest piirsituatsioonis. Psühholoogilises heitluses tühjal laval jäi aga puudu konkreetse atmosfääri loomisest ning näitlejate eredast isikupärast. Noore lavastaja Mārtiņš Eihe julge katse mõjus siiski pigem lugemisteatri kui päris lavastusena.

 

Leedu – probleemid!

Leedut esindas festivali põhiprogrammis kaks tegelikult sama probleemi, intelligentsi kollaboratsionismi käsitlevat lavateost. Nii Vytautas V. Landsbergise (tuntud poliitiku poja) näidend ja lavastus „Punker” Leedu Rahvusteatris kui ka Arvydas Juozaitise „Salomėja” Šiauliai Draamateatris kõnelesid leedu poeetide valikuist 40ndail aastail. Leedus on „platsipuhastajate” ja „endiste” võitlus käinud tunduvalt tormilisemalt (ja vahelduvama eduga) kui meil ja seetõttu oli ilmne, et lavastustes puudutatud teemad erutavad Leedu ühiskonda ka täna. Salomėja Nėrise (Tartu festivalil pälvis auhinna samale kangelannale pühendatud monolavastus Birutė Mari esituses) sõja ajal Venemaal veedetud aastaist kõnelenud näidendi lavastaja Albertas Vidžiūnas oli aasta tagasi šokeerinud „endisi” Leedu kompartei kauaaegset juhti Antanas Sniečkust ja tema lähikonda groteskselt kujutanud lavastusega. Seekord süüdistati teda hoopis „punasuses”, sest ta on Stalini preemia laureaati Salomėja Nėrisesse suhtunud pieteedi ja kaastundega. 30aastane noormees tahab ilmselt siiralt jõuda selgusele tol ajal toimunus ja teab, et nii nagu elus pole kõik must-valge, saab see seda veel vähem olla kunstiteoses. Kuna leedulased esitasid meile oma näidendid ilma tõlketa, siis ei ole ma pädev rääkima neis peitunud hinnangunüanssidest. Mulle igatahes tundus ”Salomėja” nii vormilt kui sisult huvitavam kui lavastajapreemia pälvinud V. V. Lansbergise vähese lavalise tegevusega dramaatiline jutustus. Selle peategelaseks on teine legendaarne leedu poeet Kostas Kubilinskas, kelle koostöö NKVDga ja koguni metsavendade punkri reetmise veresüü selgus kohe pärast iseseisvuse taastamist (Leedu julgeolekuarhiiv jäi suures osas muide Leetu).

Probleemirohke on ka Leedu teatrielu: Rimas Tuminas on siirdunud Moskvasse Vahtangovi teatri juhiks, Eimuntas Nekrošius lavastab põhiliselt välismaal ja kuuldavasti talitavat nii ka Oskaras Koršunovas, kelle teatri esituses nägime väljaspool programmi lõbusat mõistulugu „Üheskoos”. Tavaline Leedu teatri ja rahvusvaheliste suurnimede vahel laiub aga auk ja seda ka teatrielu korralduses, sest meie teatriliiduga võrreldava aktiivsusega tegutsevat organisatsiooni Leedus pole.

Siit ka iga-aastased kahtlused seoses Leedu osavõtuga Balti festivalist. Seekordne festivalikorraldus tehti Kultuuriministeeriumi poolt Panevėžyse teatrile kohustuseks, kuid vajalikus ulatuses raha selle korraldamiseks ei tagatud, enamgi veel, üle unustati anda ka festivali statuut. Seepärast puudus festivalil tavapärane rahvusvahelise festivali standardi  kohane korraldus, polnud väliskülalisi ega klubi, puudus ka statuudis ette nähtud välismaiste esindajate ülekaaluga žürii (seekord jagasid aupärgi kaks leedulast: Panevėžyses lavastav grusiinlane ning lätlane ja meie esindajana Anneli Saro). Kümnest võrdsest preemiast oli saanud kuus etteantud nominatsioonidega auhinda. Mis aga peaasi, lisaks leedu lavastuste tõlke puudumisele polnud ka mingeid temaatilisi arutelusid ega uuema dramaturgia tutvustamist, milleks too üritus ju ellu kutsud saigi. Siinkohal tuleb etteheide teha ka meie teatriliidule: Eesti delegatsioonis puudusid näitemänguagentuuri ja teabekeskuse esindajad, polnud ka ühtegi dramaturgi ega tõlkijat ning kaasa ei antud mingeid materjale meie näitekirjanduse tutvustamiseks.

Mõtlema peaks ka festivalile läkitatavate etenduste valikule. Vaatamata meie kunstilisele edule kahel viimasel aastal, on ju selge, et ei „Põrgu wärk”, „Misjonärid” ega „GEP” ole ju tekstid väljaspool Eestit mängimiseks (erinevalt esimesel korral meid esindanud „Eesti matusest”, mis ongi juba Valmieras lavastamist leidnud).

Teiselt poolt võib öelda, et kõik, mida leedulased tegid, seda tegid nad vägevalt, alates festivali esimesel päeval avatud väga mõjusast Juozas Miltinise ausambast (skulptor Regimantas Midvikis) kuni seimi esimehe saatesõnaga soliidse bukletini. Tõelise festivali jaoks oli seda aga napilt. Kui halvasti me siiski aga üksteist tunneme, näitab kas või fakt, et Panevėžyse teatri 67aastases ajaloos on lavastatud vaid üks eesti näidend – August Jakobsoni „Šaakalid” või et festivali embleemil olid Eesti lipu värvid vales järjekorras. See näitab omakorda, et selline tutvumis- ja tutvustamisfestival on vajalik. Õpime siis, mõtleme ja läheme järgmine kord Läti festivalile ka ise suurema huvi ning esinduslikuma programmi-meeskonnaga.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming