„Baltoscandal” – rokifestivali formaadi ja fiilinguga teatrisündmus

Alvar Loog

„Baltoscandalist” on saanud kohalikul kultuuriturul korralik ja turvaline kaubamärk, olgugi et selle nime mõlemad pooled tunduvad tänapäeval ühtviisi kohatud ja koguni mõõdukalt desinformatiivsed. Samas on selge, et „Baltoscandal” pole ega saagi enam olla see, mis ülemöödunud kümnendil, sest ajad on muutunud, laiem kultuurisituatsioon meie ümber teisenenud. Kõike kunstina legitimeeriv postmodernism, mille lippu läinud aastasaja lõpu alternatiivne teater peaaegu kõigis oma ilminguis lehvitas, on ise muutunud peavooluks. Kaugel pole aeg, kus XIX sajandi viimase veerandi teatrikeel, mida veel kogu XX sajandi jooksul püüdlikult järgiti, tundub vihasema avangardina kui verbaalselt ja füüsiliselt ekstsessiivne ning narratiivi, kronotoobi ja karakteriloome poolest kidur etenduskunsti traditsioon, mille esimeseks ja peamiseks maaletoojaks „Baltoscandal” Eestis oli ning on. Ajastu märk on ka see, et enam ei kõlba rääkida avangardsest või alternatiivsest teatrist, nüüd on kõik konfliktivabalt üks teatrikunst. Eestis on viimase kümnendi jooksul tekkinud „Baltoscandali” mõttelisele turuosale väga palju uusi teatriteenuse pakkujaid nii festivalide (NU Performance Festival, „Draama” off-programm, POT jt), truppide (Tartu Uus teater, Cabaret Rhizome jt), tegijate (nt üksiklavastajad riigiteatrites) kui ka saalide (Kanuti gildi saal, ajutine Põhuteater jt) näol. Kõigele lisaks on meil nüüd päris enda riiklik akadeemiline avangardteater NO 99, mis annab märkimisväärselt suure osa oma etendustest väljaspool Eestit, enamasti veelgi suurematel ja mainekamatel festivalidel kui „Baltoscandal”. Paarikümne aasta eest „Baltoscandaliga” samas hällis kiikunud Von Krahli teater tegi aga hiljutisel riiklike teatriauhindade jagamisel puhta töö. Mulle on laiema kultuurisituatsiooni nivelleerumise koha pealt tähenduslik ka fakt, et viimase viie „Baltoscandali” kunstiline juht Priit Raud oli aasta eest ühtlasi Tartus toimuva Eesti teatri ülevaatefestivali „Draama” kuraator. Kõige tipuks kompab draamakunst oma piire ning publiku taluvusvõimet üha sagedamini ja julgemini ka kogu ühiskonda teenindavate suurte teatrite suurtel lavadel: peaaegu kõigi meie riigiteatrite repertuaaris leidub lavastusi, mis võiksid kuuluda „Baltoscandali” programmi. Milleks siis veel „Baltoscandal”?

See on kiuslik küsimus, millele polegi vaja mingit muud vastust peale osutuse festivali rahvast täis saalidele. Õigupoolest ei oska ma „Baltoscandalit” üldse kohaliku laiema teatripildiga seostada, mulle tundub, et need kaks ei suhestu omavahel enam eriti. Varasem suhe oli festivali poolt vaadates vastandumises (või vähemalt nii see kõrvalt vaadates tundus), aga see aeg on vist möödas. „Baltoscandalist” on kujunenud eneseküllane bränd, see on nüüd nagu üks korralik pikkade aastate ja paari põlvkonnaga sissetöötatud rokifestival, mille ainus või peamine atraktsioon pole sugugi üksnes seal üles astuvad artistid, vaid festival ise oma meluga, sh publik, sest festival toimub mitte ainult teatrisaalides, vaid samavõrd ka puhvetis, ööklubis, telklaagris jm („Baltoscandali” puhul võimendab seda muljet neljale päevale kokkupressitud kava). Programm on „Baltoscandali” toimumiseks või vähemalt suure osa publiku kohaletulekuks juba samavõrd ettekääne kui tegelik põhjus. Selle teatrifestivali peamiseks atraktsiooniks on paradoksaalsel moel kujunenud hoopis viimasel päeval aset leidev jalgpallimäng: paljud inimesed sõidavad, kuuldavasti, kohale üksnes selleks, mõned koguni piiri tagant.

Minul piirdus seekordne „Baltoscandal” kõigest kahe esimese päevaga, festivali 18 lavastusest nägin ära täpselt pooled. Seda on kahe päeva kohta tavaolukorras selgelt liiga palju, festivali kontekstis, kus üksiklavastused paratamatult oma individuaalsust ning neile pühendatud tähelepanu ja seedimisaja hulka kaotavad, ilmselt parasjagu. Kui orgia, siis orgia – seda ma kohale sõites soovisingi. Nähtu põhjal tagantjärele mingeid üldistusi teha püüdes julgen pakkuda, et alternatiivne teater ei võitle enam mitte peavoolu traditsioonide ja normidega, vaid rohkem reaalsuse ning otsapidi ka omaenese klišeedega.

Mitmes „Baltoscandalil” nähtud lavastuses huvitas tegijaid hämar ala fiktsionaalse ja reaalse subjektsuse vahel. Samuti jäi silma suure tragöödia eelaimdus, kuid selle aluseks polnud mitte personaalse, vaid globaalse huku võimalikkuse teadvustamine, mida püüti leevendada, otsides (kohati koos publikuga) ökoloogilisi ja/või psühholoogilisi vastustrateegiaid. „Baltoscandali” programmi täitvad lavastused on muutunud sõnalisemaks, kohati päris paljusõnaliseks. Sellega seoses näib uuesti tõusvat ka näitleja tähtsus teatris, klassikaliste näitlejatehniliste võtete olulisus ning esitaja üldine artistlikkus, mida kohtas tänavusel festivalil meeldivalt palju.

Minu nähtud lavastused olid tingliku vastanduse koha pealt rohkem meelelahutus kui vaataja füüsilise, esteetilise, eetilise jm taluvusvõime proovilepanek. Tegijad ei näi iseennast ja oma sõnumit enam ülemäära tõsiselt võtvat – see on sümpaatne. Teatritöid, mis mind emotsionaalselt ja/või intellektuaalselt üle keskmise puudutasid, oli mitu, ühtegi täistabamust mitte. Negatiivse poole pealt jäi silma lavastuste nõrk kompositsioon, mis avaldus eelkõige sõnumi ja selle edastamisele kulutatud aja ebaproportsionaalses suhtes. Raam on kunstis teatavasti sisu mõõt, ent nimetatud teadmise ja seda praktikas realiseeriva käsitööoskuse on etenduskunsti äärealadel toimetavad loojad (teadlikult?) unustanud.

Traditsiooniliste sugu- ja perekondlike ning geograafiliste ja etniliste identiteetide lagunemise ajastul, mil toimub inimeste (ümber) kogukonnastumine hoopis uutel alustel, tundub „Baltoscandal” kui väikese ja ühtehoidva suguvõsa kokkutulek. Sellisel üritusel tahaksin käia igal suvel, mitte üle aasta.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming