Berliini-Tallinna väike, ent intensiivne õhupööris

Kairi Prints

„wait and see”, autorid ja esitajad Mart Kangro, Christina Ciupke ja Nik Haffner. Etendused 3. – 5. V festivali „Saksa kevad 2013” raames Kanuti gildi saalis. Ei olnud aega oodata, millal lavastus „wait and see” („oota ja näe”) jõuab Eestisse. Järsku oligi juba viimane siinne etendus käes ja tuli kähku minna. See, et pole aega oodata, on tänapäeva maailmas suur mure. Aga peaasi, et on aega näha – sel kombel tekib aeg ka ootamiseks. Kui näed, siis saadki teada, mida ootad. Muudkui ootad ja oled oodanud kogu aeg, lihtsalt ise ei tea. Ja järsku ongi olemas. Sellised selginemishetked on – kogu oma hägususes – üldse parimad. Pikk tänav juba elab, teatri vastas kiriku trepil peesitavad inimesed päikese käes. Kevad on ka üldse parim. Ma polnud seda veel märganud. Ei oodanud, aga nüüd näen. Teatri uks pärani lahti – hooaeg on vahepeal samuti märkamatult alanud. Sama märkamatult algab etendus. Mart Kangro patseerib aeg-ajalt piletimüügikassa juures ja kui sinna üht-teist koguneb, saadab inimesi puntra kaupa Kanuti gildi saali proovisaali. Lühikese teekonna jooksul jõuab ta rääkida, et saalis võib ringi jalutada ja ennast vabalt tunda, aga põrandale maha istuda väga ei tasu, kuna võib niimoodi endale ebamugavusi tekitada. Pärast väikest jalanõude äravõtmise, sokkide valimise ja tuttavate teretamise elevust istub viimane kui üks publikust põrandal maas ning Mart Kangro, Christina Ciupke ja Nik Haffner on moodustanud saali keskele pruunikasrohelise puntra. Korraga hakkab hargnema kolm lugu, mis on tegelikult üks lugu.

1. Tantsijate lugu. Lavastuse tutvustuses räägitakse, kuidas ja mis järjekorras need kolm inimest kohtusid. See on oluline, sest suure osa etendusest moodustab nende omavaheline jutustamine niisama suvalistel populaarseltskondlikel teemadel nagu ilm või kellegi juhtumised reisidel, spontaantekkelistel uudisüritustel, suhteseiklusrindel või kus tahes, aga ka meenutused, mida kolm inimest üksteisest teavad või ei tea. Vorm, kuidas neid asju esitatakse, on üks lihtsamaid ja vaimukamaid, mida olen üldse näinud. Tantsijad on üksteise tihedas ja pidevas füüsilises haardes, haaravad igal lõdvenemishetkel taas teiste järele ja – kasutan veidi ehk tantsutagurlikku sõna – lihtsalt tuiavad mööda saali ringi. Umbes sama liikumismustrit olen täheldanud kerge tuule kätte sattunud udusule või kilekoti puhul, aga neid pole ma ilmselt oma mitte piisavalt luulelise hinge tõttu viitsinud eriti pikalt jälgida. Tantsijapundar see-eest köidab tohutult ja seda just kogu selle eriti lihtsa idee teostuse juures tekkiva vastuolu pärast. Nii loomulik ja nii ebaloomulik on kogu see koigerdamine mööda Kanuti väikest proovisaali, mis seekord tundub mitu korda suurem kui kunagi varem.

Oma lugu räägivad tantsijad meile just nii, nagu nad tahavad rääkida. Liikumine on sellest täiesti eraldi. Seejuures mõjuvad nad koos loomulikult – selles mõttes, et näiteks tramm võib ka kõvasti raputada, aga kui põnev jutt on pooleli, siis ei pööra sellele tähelepanu, kuigi teadvustad seda. Loodusjõud liigutavad tantsijaid omas rütmis, ent jutt voolab ühtlaselt tuiamisest läbi tornaado kuni maaslamamiseni välja.

2. Pealtvaatajate lugu. Ent – nagu juba eelmise osa lõpus kergelt vihjasin – tuul tõuseb. Mida kaootilisemalt puhub see ringi pruunikasrohelist pundart, seda ärevam on ettearvamatute loodusjõudude hoolde jäänud publik. Vastu seinu põrkuv kolmepealine tornaado ei vaata ettepoole, vaid on suunatud oma keskmele, kus õhurõhk on normaalõhust tunduvalt väiksem. Kui alguses oli publikulihases kerge pinge – maha istuda ju ei soovitatud –, siis etenduse esimese viie minuti jooksul see alanes ja inimesed vajusid oma mugavuspoosidesse, erisuguste kõverusnurkade alla seina najale. Kuid mitte kauaks. Mida enam tõuseb tuul ja tuulispaska mööda saali ringi keerutab, seda enam läheb publikulihas pingesse ja inimeste poosid hakkavad üha enam meenutama madalstarti. Seda on eriti huvitav jälgida, sest jällegi toimub väga lihtsate, tegelikult lausa nähtamatute vahenditega keerukas ümberfookustamise protsess. Üleminek kulgeb nii sujuvalt, et pealtvaatajal on raske muutunud olukorda tõe pähe võtta. Saad aru küll, et tornaado ei hellita, aga sellegipoolest vaatad suurte silmadega enda poole liikuvat kaootilist pundart ja ei liiguta end viimase hetkeni, kuigi aju jagab juba veidi närviliselt jalalihastele liikumist ergutavaid korraldusi. Nii mõnigi publikust – ma ise kaasa arvatud – leiab end olukorrast, kus kolm inimest istuvad ta peas ja süles. Vähehaaval suudab publiku ühisaju olukorraga siiski kohaneda ja mõne aja pärast meenutab saalitäis pealtvaatajaid parve rohelisi konni heinamaal, kes tardunult ja silmad punnis jälgivad kurgede liikumist ja sooritavad punase noka lähenedes kauneid konnahüppeid.

Kogu publiku lihaspinge taandub hetkel, kui seinale projitseeritakse video ja tantsijad käivad mööda saali suvalt ringi, ostavad baarist juua ja räägivad sõpradega juttu. Kõik inimesed vajuvad kergendusohkega kõhuli või selili; kui tahame teisel pool seinas istuva sõbrannaga juttu rääkida, läheneme teineteisele vähikõnnil, sest püstitõusmine tundub kuidagi liiga dissoneeruv. Põrandale moodustubki nüüd kena kevadiste lülijalgsete muster: kõik saavad juba aru, et etendus on tegelikult läbi, aga nüüd järsku on kõigil aega põrandal lesida ja juttu rääkida.

3. Inimsuhete lugu. Esimene inimsuhete illustratsioonil silma hakkav võluv vastuolu etenduses ei lase ennast sugugi oodata. Kolm tantsijat on üksteise küljes tugevasti kinni, nad on üksteisele tohutult lähedal ja … räägivad ilmast. Kuidas on Tallinnas, kuidas on Berliinis, kuidas oli ükskord Türgis ja mis emotsioonid on erisuguste ilmastikuoludega kaasnenud. Toon on samuti puhas kerge small talk, aga kehakeel räägib samal ajal hoopis teist juttu. See on ilus metafoor tänapäeva inimsuhetes valdavale „mõtlen, aga ei ütle” sündroomile. Öelda saab asju ainult ümber nurga, sest ainult nii saab ju ise nurga taha jääda ja ei pea tagasilükkamise puhul piinlikkuse kätte surema. Kui midagi peab juhtuma, siis juhtugu kogemata. Kui ei juhtu, siis mkmm, keegi pole kunagi tahtnudki, et midagi juhtuks. Selline mängimine ja keerutamine on juba nii harjumuspäraseks saanud, et ei saagi enam aru, mis see on. Aga oota ja sa näed, mida ootad.

Teine võluv vastuolu on see, et kui lähed teatrisse ja vaatad etendust, siis tundub kuidagi loogiline, et peaksid kuulma, mida näitlejad – või noh, tantsijad – räägivad. Siin väga ei kuule. Nüüd murrad pead, kas viga on su kõrvades või keeleoskuses või on süüdi hoopis lavastuse tehniline teostus. Või peabki nii olema. Kui kolmepealine pundar on lähedal, saad jutust aru. Kui nad ei ole ei lähedal ega kaugel, siis eristad sõnu ja lauseid, aga päriselt ikkagi aru ei saa. Kui on kaugel, siis naaldud ettepoole, aga kuuled ikkagi vaid kõnekõminat. Taas lihtsalt ja ilusasti kätte mängitud metafoor. Ütleme, et ei huvita, aga ikka huvitab küll. Isegi kui ei räägita meist. See teeb meele eriti heaks.

Kogu see imelik kolmepealine loodusnähtus tegigi meele üleni heaks. Rohekaspruun – mitte süngelt khaki-, vaid selline mulla ja tärkava rohu karva – tunne jäi saatma ja ootus, mida ei osanudki oodata, andis näole.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming