Boreaalne boleero

Arne Merilai

Paistab, et meie lavadel hakkab tasapisi midagi juhtuma.

Stseen lavastusest.Möllumees Kristjan Sarv. Liis mäesalu

“Lemminkäinen – mäng Kalevala teemal”. Näitemängu materjal pärineb “Kalevalast”, kogumikest “Suomen kansan vanhat runot” ja saami folkloorist. Lavastajad Anne Türnpu, Jaan Tooming, kunstnik Liina Tepand, liikumine Jüri Nael, valguskunstnik Airi Eras. Mängivad Anne Türnpu, Kristjan Sarv, Eva Klemets, kõrgema lavakunstikooli XXII lend, saami joiguja Ailu Gaup. Esietendus 28. VII Tartu Sadamateatris. Esitab pärimusteater Loomine.

Kuivõrd viimasel ajal on elavnenud Jungi analüütiline psühholoogia, oli mul pärimusteatri Loomine “Lemminkäise” poolik arvustus juba eelnevalt mõttelises tagataskus ootamas. Nüüd aga olen leilis, kuna “eelretsensioon” kahanes tubli veerandi või veel vähemagi peale: kohtusin kunstisündmusega, mis tühistas – olgugi põneva ja lootusrikkalt positiivse eelarvamuse. Kui magus on sellist tunnet kogeda! Tõeline hea ja veel parema kummaline konflikt. Müüt on teatavasti tänuväärne ja kaval valik – ta kõnetab meid nii ilmsi kui unes, pakkudes ikka rohkem, kui tahta mõistad.

Alapealkiri viitab õigesti, et lavastus on “Mäng Kalevala teemal”, kuid mängu olemus ei avane sügavuti enne novellilikku puänti, mis “Kalevala” kivistunud versiooni dekonstrueerib ja teadliku vaataja järk-järgult üha avarduvale stereofoonilisele järel- ehk ümberkonstruktsioonile juhatab. Niisiis kestab etendus oluliselt kauem kui vahetult mustkastis nähtav, kõnetades ja üllatades mitte tunde, vaid päevi hiljemgi. Mida paremat veel teatrilt tahta – eriti totaalselt ehk keevitavalt! Sünergeetiline tandem Anne Türnpu ja Jaan Tooming jõudsid – silmanähtavalt arenevaid noori lavakunstnikke kaasa tõmmates (Eva Klemets, XXII lend) – igatsetud katarsiseni, sulatades lahti nii mõnegi intellektuaalse heldimuspisara. Kahtlemata annan ma endale aru, et ürgluule sõbrana ei esinda ma just keskmist publikut, kelle nimel ma ei mõista suurt kõnelda, kuid kolm-neli vaimset tuttavat kinnitasid innustunult samu muljeid, nii et vähemasti meiesuguseid tabas midagi ilmselt objektiivset.

Kui August Annist on oma Lemminkäise tõlgendustes kuidagi pinnapealne või koguni kiivas, teda peamiselt “viikingiaegse Don Juani müüdile” ja keskaegsetele psühhologiseerivatele ballaadidele koolutades, siis soome rahvusteadlased nagu Juha Pentikäinen, Matti Kuusi, Martti Haavio jpt, kuigi ülevoolavalt armunud, on palju avaramad. Ohjeldamatus Lemminkäises avaldub nii primitiivne triksteri-kihistus, zoomorfne libaloom kui ka moonde- ja ennustusvõimega teadjamees, kelle isekad geenid ja meemid trügivad edukalt levima. Hilisemas Lemminkäises aga, kuigi veel müravalt kärsitu nagu berserk muiste, kehastub Väinämöise mantlipärija ja sõnaväega šamaan, kes Ilmarist nii mõneski taias, eriti aga laulus ja lahinguvapruses ületab. Mõistatuslik on tema šamaanitrummipiltide-kohaste alumise ja ülemise teispoolsuse retkede (millega lõimub ka Kristuse ülestõusmise motiiv) kattumine egiptuse jumala Osirise müüdiga (sh Lembitu nimi, abielu õega jm silmatorkav sarnasus). Oletatud on süžeede rännet üle Bütsantsi vene skomorohhide vahendusel. Seda näib kinnitavat ka kenning lieto, mis viitab vene algupärale (‘ljeto’), mille vasteks on Annistil ahendavalt lustlik, kuigi võiks olla pigem lahe ehk suvesarnane, vaba. Ka Jaan Puhvel, meie maailma-mütoloog Los Angelesest ja Aegviidust, kinnitab (erameilis), et “Jäsemete tükeldamine ja liitmine on väga vana värk, Osirisest saadik. Temaga kaasub loits, mis leidub “Atharvavedas” (4.12),  “Merseburger Zauberspruch’is” (Ben zi bena, bluot zi bluoda, lid zi geliden …) ja “Kalevalas” (15:307 sqq: Liitteli lihat lihoihin, luut on luihin luikahutti, jäsenet jäsenihinsä, suonet suonten sortumihin…). Siin küll ei saa olla juttugi Lönnroti omaloomingust.” Analüütiline tükkideks hajumine ehk väljasõit võimalikesse maailmadesse ja uus “kubistlik” kokkupanu on šamaani põhitunnuseid, tema tarkuse ja sõnaväe ehk ürgloogika ja kujundikeele allikas.

Kuigi Jung ei klapi hästi võrdleva mütoloogia kui teadusega, kuna sellised mudelid diskrimineerivad fakte, olles deduktiivsed, selmet induktiivsed, osutub Lemminkäise lugu jungiaanile iseenesest ahvatlevaks näitematerjaliks. Nimelt muutub Lemminkäise arulageda kärsituse ja tema ema surma võitva armastuse ülemlaul Jungi vaatepunktist iseenese vastandiks. Kui Freudi fundamentaaliks on Oidipuse võitlus isaga, siis Jung laskub allapoole ja näeb kollektiivset arhetüüpi poja püüdlustes integreerida ema vari ehk Anima iseenese sees. Tugeva omanikutundega Anima võib tuua nii ülimat õndsust kui lõpmata surmahäda, mis tuleb individuatsiooni käigus ületada, välja selitada. Mida hellitavam või kummitavam ema, seda kirglikum on poja sõjaretk platsenta liimist vabanemiseks – eemale verd tilkuva feminiinse soa alt, lahti õudusunede tülgastusest, igasugu Louhide ja salvavate olendite rüpest ning kaetustest valla, naisi murdma ja mehi tapma, mõõgaga sugu suurendama. Nii iha varju kaissu kui ka rünnak tema vastu projitseeritakse endast välja. Selles valguses näib hoopis ema see, kes poja möllamist ja hukku ajendab, viimane on vaid mõistmatu ohver (siiski, hiljem mitte täitsa pime, nagu seda oli veel surma ambunud perversne karjus kui eneseprojektsioon; just naiseliku alge taju käivitab isenemise, tervikule liikumise). Samas on armuvägev ema ilmselt ainus, kes surmaunne takerdunud algaja šamaani taas ellu äratada suudab – nii et paras paar. “Kalevala” edenedes näeme, kuidas kokkulapitud täiustatud Lemminkäinen järjest enam tublineb, oma kelmi ülbe hüperaktiivsuse, kuigi toorelt rapsides, aina positiivsemale ühistööle rakendab, sotsialiseerub (antud juhtumil siis finlandiseerub – boreaalse ja europiidse sisu lõimudes).

Seega toob Jung klassikalise “Kalevala” diskurssi dekonstrueeriva, paradoksaalse vaatepunkti, nihutab tähelepanu kangelaselt emale. Tahes-tahtmata juhtub sama ka Anne Türnpu Emaga, kes lavastust tegelikult ja teenitult kannab, siia-sinna kandetalasid ehk emapuid asetades. Näiteks etenduse sõlmituslikus pausis, kui möllumees (Kristjan Sarv) saabub koju Põhjalast tõmmatud Kyllikiga (Mari-Liis Lill / Britta Vahur) ja akka peab otsustama, kas uus konkurent heaks kiita või ära needa. Et tal kontrollivahenditest puudust ei tule, valib ta muidugi soodsa vastuvõtu, aga mitte pauhti. Aeg-ajalt ta siiski reedab ennast: Kohutav on kaksi naista mehe ainsa voodi’illa! Nii et suurroll – tõeline matriarh, ideoloog! –, kuid professionaalselt truppi õhutav ja mitte ahistav; ei domineeri ülevoolavalt, vaid hoopis altrueerib, diskreetselt hoolitsedes. Kui palju koondub sellega emalikkuse eri varjundeid, nii sisu kui trupi tasandil! Kui etenduse alguses, hoolimata marulisest tempost in medias res, oli veel tajutav näitlejate teatav usaldamatus või rolliunustus, siis värss-värsilt loitsiti end üheskoos lovesse, publikut lummates, kuni n-ö kitarripurustamise ekstaasini välja või üle sellegi. Niisugune jam session on osalejatele kahtlemata suur nauding, parim väärtus ning tänu teatrielus ja -hariduses.

Ent jungiaanlik paradoks kahvatab Türnpu-Toominga kontseptuaalse triki kõrval, milles avaldub veel tugevam dekonstruktsioon. Puänt on nimelt selles, et põhjanaabri pühalugu esitatakse seekord pigem lapi kui suursoome vaatepunktist – eeposega kinnistatud versioon katkeb ootamatult. Ehmatus on tugev, inerts nõuab elustava salviga sealpoolsusest naasvat mesilast jne, kui lugu pööratakse äkki vastupidisele rajale, poleemiliselt eeldatuga. Tõepoolest, kui tegijad deklareerivad lapi osalust, siis miks peaks vaeseid saame neile vaenuliku šovinistliku tõlgendusega aina nöökima – esitatakse hoopis postkolonialistlik vastulause. Toonela jõgi kui abort, mille voolu enam üsasse tagasi ei korja. Kellele traagika, kellele komöödia. Lapi joig ja õel parastamine kui allajääja õigustatud enesekaitse vabaneb ühtäkki needuse pitseri alt, kuhu Väinamöise flegmaatiline, ent raevukas sugu ta sajandeiks laulis ehk sundis. Loomulikult kujustab see ka eesti ja võru, läti ja liivi, prantsuse ja oktsitaani, vene ja soome-ugri (kohutav laas, majakesed kanajalgadel ja Baaba Jagaa ühelt poolt ning loomulik elukeskkond, puutüvedel jahionnid (et hundid või sääsed ei ulatuks) ja nende samblased asukad teiselt poolt, eks ole) jt miilavaid kultuurikonflikte, kohases ajakajastuses. Sel moel päris kindlasti aasta parim hõimutegu! Tuleks esitada Helsingis, Rovaniemis, Petroskois… (vastuvõtu tulemust ei kipu targu ennustama).

Puändi valguses tuli mul tühistada ka esialgne osaline kriitilisus kalevalavärsi retsiteerimise suhtes: kui tütarlaste naksaka Värttina kooriga võis end enamasti samastada, siis poiste partii tundus aeg-ajalt üleliia penetreeriv ehk silprõhuline, vältehoovustele kurt. Ka püha šamaanitrumm kipub siinmail liiga kärmelt perkussiooniks degradeeruma – aga eks löödud tükis sellega lihtsalt kahte eri trummi, milles küsimus. Kuivõrd aga mõte seisnebki osalises kalevalasüsteemi hülgamises ehk ambivalentsis, laieneb see ka väljenduse tasandile: mis tahes alternatiivne esitusviis, isegi kummaline, oleks sellega põhimõtteliselt lubatud. Elegantne ninanips igale võimalikule kriitikale. Niisiis osutub päris mõeldavaks “Asjade seisu” tüüpi sotsiaalaktiivretoorika ja ürgtekstiandmise kompromiss, mille vastu meel esialgu tükati tõrkus, enne kui täielikult leebus.

Soome välteline kalevalavärss ei ole siiski üleliia keeruline (mida üldjoontes ladus esitus taas tõestas!) ja pearõhusilpide kohal võib hästi tajuda ka kvantiteeti (kuigi, tõepoolest, mitte iga eesti regivärss, nagu vares vaga linnukene, ei ole veel vältevärss; eriti kagueesti oma). Kui lühikesed pearõhusilbid peaksid täitma vaid langusi, siis järgsilbid ja ühesilbisõnad võivad teatavasti paikneda nii tõusus kui languses, tekitades vaheldusrikkaid murtud värsse (lõpp parímal pistemisel); samuti ei pea esimene värsijalg tingimata trohheiline olema, vältimaks sellele järgnevat turbulentsi. Kokkuvõttes tekitas pidulikku optimismi praktiline tõestus, et järelkeskaegne “modernne” läänemeresoome värss (vaid joiud ja itkud ulatuvad ilmselt meetriliselt kaugemale, Kristuse ette) on erakordselt vastupidav ja kohanemisvõimeline meedium ka täna: isegi kõige pöörasem reivirütm ei ajanud rege uppi, sampo-veski aina nigises ja nagises viienda astme hurrikaani meelevallas, kuid tappidest välja ei langenud. Erakordne vormistik… ja meeltülendavad harjutajad! Vahelduseks orkaani silma surmavaikus, ülenev-alanev sonimine ja manala-naer, tähendusrikkad hõiked või tähenduseta ulg. Eepiline vägi ultralüroeepilises tempos. Kuigi, kui esimesed stseenid pisut aeglasemalt kulgenuks, olnuks hilisema maruhoo ohjamine nii pragmaatikas kui foneetikas ehk pisut hõlpsam.

Sellega on tõestatud, et Re(i)genlied ei ole tänapäeval pähh (või kuskil “laulupeol” Liedertafel’i kõrval lörtsimiseks), vaid lihtsalt sügavama suhtumise ja parema harituse küsimus. Kuid miks kõnelda ainult sõnast, laulust – ka koreograafia (Jüri Nael) joonistas lihtsa, kuid toetava (taeva)kaare (ehk -koori). Oli efektset liikumist, miimikat, näiteks Ilmarinen (Mihkel Kabel) reha sepitsemas, sündmuste kõrgpunktini kerides. Eriti kandus teispoolsusesse ema loveline meeltheitev “flamenko” surnud pojukest jälitades, kosmilise reha riisudes: praegu tundub mulle, et vaevalt olen oma elus ilusamat taevakõndijat baleriini näinud. Elustus sürrealist Ilmari(se) ulmaline oksüümoron – leinava ema rõve tants; kusjuures eriti ekspressiivseks ehk “rõvedaks” – st kummastavalt kauniks – tegi selle õhulise amoki soome ja lapi vaatepunkti võimas kollisioon (maksimaalse jah ning intuitiivse saabuva ei põrkumine). Anne Türnpu on näitleja ja lavastaja, kes oma isesuses selgelt kohale jõudnud, ületanud ilmselgelt oma “tuntud headuse” ja “sugestiivsuse” (mida tahes need fraasid ka tähendaks).

Paistab, et meie lavadel hakkab siin-seal, tasapisi, kuid järjest midagi juhtuma. Kord leiab pimekana või -kukk mullahunnikust tera, kord taasõitsevad toomingad või pakatavad türnpuud. Tõstke kõrgemale lambid, lavastajad! Me ootame, me ootame… (Thomas S. Eliot, “Mõrv katedraalis”). Nagu ütles hiljuti “kultuurimadu” (kelle sugulane “vesisiug” läbistas ka Lemminkäise maksa) Fagira D Morti, et “kriitikas on kiitmine alati raskem ülesanne kui mahategemine”. Jumala tõsi, hääd kolleegid, kuid loodan väga, et sain käesolevaga hakkama ja ei teinud pärimusteatrile karuteenet (ei astunud kellelegi kõrva peale): kogu mu jutt tuli südamest ega väljunud kordagi nina kaudu.

 

Arne Merilai

Kuivõrd viimasel ajal on elavnenud Jungi analüütiline psühholoogia, oli mul pärimusteatri Loomine “Lemminkäise” poolik arvustus juba eelnevalt mõttelises tagataskus ootamas. Nüüd aga olen leilis, kuna “eelretsensioon” kahanes tubli veerandi või veel vähemagi peale: kohtusin kunstisündmusega, mis tühistas – olgugi põneva ja lootusrikkalt positiivse eelarvamuse. Kui magus on sellist tunnet kogeda! Tõeline hea ja veel parema kummaline konflikt. Müüt on teatavasti tänuväärne ja kaval valik – ta kõnetab meid nii ilmsi kui unes, pakkudes ikka rohkem, kui tahta mõistad.

Alapealkiri viitab õigesti, et lavastus on “Mäng Kalevala teemal”, kuid mängu olemus ei avane sügavuti enne novellilikku puänti, mis “Kalevala” kivistunud versiooni dekonstrueerib ja teadliku vaataja järk-järgult üha avarduvale stereofoonilisele järel- ehk ümberkonstruktsioonile juhatab. Niisiis kestab etendus oluliselt kauem kui vahetult mustkastis nähtav, kõnetades ja üllatades mitte tunde, vaid päevi hiljemgi. Mida paremat veel teatrilt tahta – eriti totaalselt ehk keevitavalt! Sünergeetiline tandem Anne Türnpu ja Jaan Tooming jõudsid – silmanähtavalt arenevaid noori lavakunstnikke kaasa tõmmates (Eva Klemets, XXII lend) – igatsetud katarsiseni, sulatades lahti nii mõnegi intellektuaalse heldimuspisara. Kahtlemata annan ma endale aru, et ürgluule sõbrana ei esinda ma just keskmist publikut, kelle nimel ma ei mõista suurt kõnelda, kuid kolm-neli vaimset tuttavat kinnitasid innustunult samu muljeid, nii et vähemasti meiesuguseid tabas midagi ilmselt objektiivset.

Kui August Annist on oma Lemminkäise tõlgendustes kuidagi pinnapealne või koguni kiivas, teda peamiselt “viikingiaegse Don Juani müüdile” ja keskaegsetele psühhologiseerivatele ballaadidele koolutades, siis soome rahvusteadlased nagu Juha Pentikäinen, Matti Kuusi, Martti Haavio jpt, kuigi ülevoolavalt armunud, on palju avaramad. Ohjeldamatus Lemminkäises avaldub nii primitiivne triksteri-kihistus, zoomorfne libaloom kui ka moonde- ja ennustusvõimega teadjamees, kelle isekad geenid ja meemid trügivad edukalt levima. Hilisemas Lemminkäises aga, kuigi veel müravalt kärsitu nagu berserk muiste, kehastub Väinämöise mantlipärija ja sõnaväega šamaan, kes Ilmarist nii mõneski taias, eriti aga laulus ja lahinguvapruses ületab. Mõistatuslik on tema šamaanitrummipiltide-kohaste alumise ja ülemise teispoolsuse retkede (millega lõimub ka Kristuse ülestõusmise motiiv) kattumine egiptuse jumala Osirise müüdiga (sh Lembitu nimi, abielu õega jm silmatorkav sarnasus). Oletatud on süžeede rännet üle Bütsantsi vene skomorohhide vahendusel. Seda näib kinnitavat ka kenning lieto, mis viitab vene algupärale (‘ljeto’), mille vasteks on Annistil ahendavalt lustlik, kuigi võiks olla pigem lahe ehk suvesarnane, vaba. Ka Jaan Puhvel, meie maailma-mütoloog Los Angelesest ja Aegviidust, kinnitab (erameilis), et “Jäsemete tükeldamine ja liitmine on väga vana värk, Osirisest saadik. Temaga kaasub loits, mis leidub “Atharvavedas” (4.12),  “Merseburger Zauberspruch’is” (Ben zi bena, bluot zi bluoda, lid zi geliden …) ja “Kalevalas” (15:307 sqq: Liitteli lihat lihoihin, luut on luihin luikahutti, jäsenet jäsenihinsä, suonet suonten sortumihin…). Siin küll ei saa olla juttugi Lönnroti omaloomingust.” Analüütiline tükkideks hajumine ehk väljasõit võimalikesse maailmadesse ja uus “kubistlik” kokkupanu on šamaani põhitunnuseid, tema tarkuse ja sõnaväe ehk ürgloogika ja kujundikeele allikas.

Kuigi Jung ei klapi hästi võrdleva mütoloogia kui teadusega, kuna sellised mudelid diskrimineerivad fakte, olles deduktiivsed, selmet induktiivsed, osutub Lemminkäise lugu jungiaanile iseenesest ahvatlevaks näitematerjaliks. Nimelt muutub Lemminkäise arulageda kärsituse ja tema ema surma võitva armastuse ülemlaul Jungi vaatepunktist iseenese vastandiks. Kui Freudi fundamentaaliks on Oidipuse võitlus isaga, siis Jung laskub allapoole ja näeb kollektiivset arhetüüpi poja püüdlustes integreerida ema vari ehk Anima iseenese sees. Tugeva omanikutundega Anima võib tuua nii ülimat õndsust kui lõpmata surmahäda, mis tuleb individuatsiooni käigus ületada, välja selitada. Mida hellitavam või kummitavam ema, seda kirglikum on poja sõjaretk platsenta liimist vabanemiseks – eemale verd tilkuva feminiinse soa alt, lahti õudusunede tülgastusest, igasugu Louhide ja salvavate olendite rüpest ning kaetustest valla, naisi murdma ja mehi tapma, mõõgaga sugu suurendama. Nii iha varju kaissu kui ka rünnak tema vastu projitseeritakse endast välja. Selles valguses näib hoopis ema see, kes poja möllamist ja hukku ajendab, viimane on vaid mõistmatu ohver (siiski, hiljem mitte täitsa pime, nagu seda oli veel surma ambunud perversne karjus kui eneseprojektsioon; just naiseliku alge taju käivitab isenemise, tervikule liikumise). Samas on armuvägev ema ilmselt ainus, kes surmaunne takerdunud algaja šamaani taas ellu äratada suudab – nii et paras paar. “Kalevala” edenedes näeme, kuidas kokkulapitud täiustatud Lemminkäinen järjest enam tublineb, oma kelmi ülbe hüperaktiivsuse, kuigi toorelt rapsides, aina positiivsemale ühistööle rakendab, sotsialiseerub (antud juhtumil siis finlandiseerub – boreaalse ja europiidse sisu lõimudes).

Seega toob Jung klassikalise “Kalevala” diskurssi dekonstrueeriva, paradoksaalse vaatepunkti, nihutab tähelepanu kangelaselt emale. Tahes-tahtmata juhtub sama ka Anne Türnpu Emaga, kes lavastust tegelikult ja teenitult kannab, siia-sinna kandetalasid ehk emapuid asetades. Näiteks etenduse sõlmituslikus pausis, kui möllumees (Kristjan Sarv) saabub koju Põhjalast tõmmatud Kyllikiga (Mari-Liis Lill / Britta Vahur) ja akka peab otsustama, kas uus konkurent heaks kiita või ära needa. Et tal kontrollivahenditest puudust ei tule, valib ta muidugi soodsa vastuvõtu, aga mitte pauhti. Aeg-ajalt ta siiski reedab ennast: Kohutav on kaksi naista mehe ainsa voodi’illa! Nii et suurroll – tõeline matriarh, ideoloog! –, kuid professionaalselt truppi õhutav ja mitte ahistav; ei domineeri ülevoolavalt, vaid hoopis altrueerib, diskreetselt hoolitsedes. Kui palju koondub sellega emalikkuse eri varjundeid, nii sisu kui trupi tasandil! Kui etenduse alguses, hoolimata marulisest tempost in medias res, oli veel tajutav näitlejate teatav usaldamatus või rolliunustus, siis värss-värsilt loitsiti end üheskoos lovesse, publikut lummates, kuni n-ö kitarripurustamise ekstaasini välja või üle sellegi. Niisugune jam session on osalejatele kahtlemata suur nauding, parim väärtus ning tänu teatrielus ja -hariduses.

Ent jungiaanlik paradoks kahvatab Türnpu-Toominga kontseptuaalse triki kõrval, milles avaldub veel tugevam dekonstruktsioon. Puänt on nimelt selles, et põhjanaabri pühalugu esitatakse seekord pigem lapi kui suursoome vaatepunktist – eeposega kinnistatud versioon katkeb ootamatult. Ehmatus on tugev, inerts nõuab elustava salviga sealpoolsusest naasvat mesilast jne, kui lugu pööratakse äkki vastupidisele rajale, poleemiliselt eeldatuga. Tõepoolest, kui tegijad deklareerivad lapi osalust, siis miks peaks vaeseid saame neile vaenuliku šovinistliku tõlgendusega aina nöökima – esitatakse hoopis postkolonialistlik vastulause. Toonela jõgi kui abort, mille voolu enam üsasse tagasi ei korja. Kellele traagika, kellele komöödia. Lapi joig ja õel parastamine kui allajääja õigustatud enesekaitse vabaneb ühtäkki needuse pitseri alt, kuhu Väinamöise flegmaatiline, ent raevukas sugu ta sajandeiks laulis ehk sundis. Loomulikult kujustab see ka eesti ja võru, läti ja liivi, prantsuse ja oktsitaani, vene ja soome-ugri (kohutav laas, majakesed kanajalgadel ja Baaba Jagaa ühelt poolt ning loomulik elukeskkond, puutüvedel jahionnid (et hundid või sääsed ei ulatuks) ja nende samblased asukad teiselt poolt, eks ole) jt miilavaid kultuurikonflikte, kohases ajakajastuses. Sel moel päris kindlasti aasta parim hõimutegu! Tuleks esitada Helsingis, Rovaniemis, Petroskois… (vastuvõtu tulemust ei kipu targu ennustama).

Puändi valguses tuli mul tühistada ka esialgne osaline kriitilisus kalevalavärsi retsiteerimise suhtes: kui tütarlaste naksaka Värttina kooriga võis end enamasti samastada, siis poiste partii tundus aeg-ajalt üleliia penetreeriv ehk silprõhuline, vältehoovustele kurt. Ka püha šamaanitrumm kipub siinmail liiga kärmelt perkussiooniks degradeeruma – aga eks löödud tükis sellega lihtsalt kahte eri trummi, milles küsimus. Kuivõrd aga mõte seisnebki osalises kalevalasüsteemi hülgamises ehk ambivalentsis, laieneb see ka väljenduse tasandile: mis tahes alternatiivne esitusviis, isegi kummaline, oleks sellega põhimõtteliselt lubatud. Elegantne ninanips igale võimalikule kriitikale. Niisiis osutub päris mõeldavaks “Asjade seisu” tüüpi sotsiaalaktiivretoorika ja ürgtekstiandmise kompromiss, mille vastu meel esialgu tükati tõrkus, enne kui täielikult leebus.

Soome välteline kalevalavärss ei ole siiski üleliia keeruline (mida üldjoontes ladus esitus taas tõestas!) ja pearõhusilpide kohal võib hästi tajuda ka kvantiteeti (kuigi, tõepoolest, mitte iga eesti regivärss, nagu vares vaga linnukene, ei ole veel vältevärss; eriti kagueesti oma). Kui lühikesed pearõhusilbid peaksid täitma vaid langusi, siis järgsilbid ja ühesilbisõnad võivad teatavasti paikneda nii tõusus kui languses, tekitades vaheldusrikkaid murtud värsse (lõpp parímal pistemisel); samuti ei pea esimene värsijalg tingimata trohheiline olema, vältimaks sellele järgnevat turbulentsi. Kokkuvõttes tekitas pidulikku optimismi praktiline tõestus, et järelkeskaegne “modernne” läänemeresoome värss (vaid joiud ja itkud ulatuvad ilmselt meetriliselt kaugemale, Kristuse ette) on erakordselt vastupidav ja kohanemisvõimeline meedium ka täna: isegi kõige pöörasem reivirütm ei ajanud rege uppi, sampo-veski aina nigises ja nagises viienda astme hurrikaani meelevallas, kuid tappidest välja ei langenud. Erakordne vormistik… ja meeltülendavad harjutajad! Vahelduseks orkaani silma surmavaikus, ülenev-alanev sonimine ja manala-naer, tähendusrikkad hõiked või tähenduseta ulg. Eepiline vägi ultralüroeepilises tempos. Kuigi, kui esimesed stseenid pisut aeglasemalt kulgenuks, olnuks hilisema maruhoo ohjamine nii pragmaatikas kui foneetikas ehk pisut hõlpsam.

Sellega on tõestatud, et Re(i)genlied ei ole tänapäeval pähh (või kuskil “laulupeol” Liedertafel’i kõrval lörtsimiseks), vaid lihtsalt sügavama suhtumise ja parema harituse küsimus. Kuid miks kõnelda ainult sõnast, laulust – ka koreograafia (Jüri Nael) joonistas lihtsa, kuid toetava (taeva)kaare (ehk -koori). Oli efektset liikumist, miimikat, näiteks Ilmarinen (Mihkel Kabel) reha sepitsemas, sündmuste kõrgpunktini kerides. Eriti kandus teispoolsusesse ema loveline meeltheitev “flamenko” surnud pojukest jälitades, kosmilise reha riisudes: praegu tundub mulle, et vaevalt olen oma elus ilusamat taevakõndijat baleriini näinud. Elustus sürrealist Ilmari(se) ulmaline oksüümoron – leinava ema rõve tants; kusjuures eriti ekspressiivseks ehk “rõvedaks” – st kummastavalt kauniks – tegi selle õhulise amoki soome ja lapi vaatepunkti võimas kollisioon (maksimaalse jah ning intuitiivse saabuva ei põrkumine). Anne Türnpu on näitleja ja lavastaja, kes oma isesuses selgelt kohale jõudnud, ületanud ilmselgelt oma “tuntud headuse” ja “sugestiivsuse” (mida tahes need fraasid ka tähendaks).

Paistab, et meie lavadel hakkab siin-seal, tasapisi, kuid järjest midagi juhtuma. Kord leiab pimekana või -kukk mullahunnikust tera, kord taasõitsevad toomingad või pakatavad türnpuud. Tõstke kõrgemale lambid, lavastajad! Me ootame, me ootame… (Thomas S. Eliot, “Mõrv katedraalis”). Nagu ütles hiljuti “kultuurimadu” (kelle sugulane “vesisiug” läbistas ka Lemminkäise maksa) Fagira D Morti, et “kriitikas on kiitmine alati raskem ülesanne kui mahategemine”. Jumala tõsi, hääd kolleegid, kuid loodan väga, et sain käesolevaga hakkama ja ei teinud pärimusteatrile karuteenet (ei astunud kellelegi kõrva peale): kogu mu jutt tuli südamest ega väljunud kordagi nina kaudu.

 

Arne Merilai

Kuivõrd viimasel ajal on elavnenud Jungi analüütiline psühholoogia, oli mul pärimusteatri Loomine “Lemminkäise” poolik arvustus juba eelnevalt mõttelises tagataskus ootamas. Nüüd aga olen leilis, kuna “eelretsensioon” kahanes tubli veerandi või veel vähemagi peale: kohtusin kunstisündmusega, mis tühistas – olgugi põneva ja lootusrikkalt positiivse eelarvamuse. Kui magus on sellist tunnet kogeda! Tõeline hea ja veel parema kummaline konflikt. Müüt on teatavasti tänuväärne ja kaval valik – ta kõnetab meid nii ilmsi kui unes, pakkudes ikka rohkem, kui tahta mõistad.

Alapealkiri viitab õigesti, et lavastus on “Mäng Kalevala teemal”, kuid mängu olemus ei avane sügavuti enne novellilikku puänti, mis “Kalevala” kivistunud versiooni dekonstrueerib ja teadliku vaataja järk-järgult üha avarduvale stereofoonilisele järel- ehk ümberkonstruktsioonile juhatab. Niisiis kestab etendus oluliselt kauem kui vahetult mustkastis nähtav, kõnetades ja üllatades mitte tunde, vaid päevi hiljemgi. Mida paremat veel teatrilt tahta – eriti totaalselt ehk keevitavalt! Sünergeetiline tandem Anne Türnpu ja Jaan Tooming jõudsid – silmanähtavalt arenevaid noori lavakunstnikke kaasa tõmmates (Eva Klemets, XXII lend) – igatsetud katarsiseni, sulatades lahti nii mõnegi intellektuaalse heldimuspisara. Kahtlemata annan ma endale aru, et ürgluule sõbrana ei esinda ma just keskmist publikut, kelle nimel ma ei mõista suurt kõnelda, kuid kolm-neli vaimset tuttavat kinnitasid innustunult samu muljeid, nii et vähemasti meiesuguseid tabas midagi ilmselt objektiivset.

Kui August Annist on oma Lemminkäise tõlgendustes kuidagi pinnapealne või koguni kiivas, teda peamiselt “viikingiaegse Don Juani müüdile” ja keskaegsetele psühhologiseerivatele ballaadidele koolutades, siis soome rahvusteadlased nagu Juha Pentikäinen, Matti Kuusi, Martti Haavio jpt, kuigi ülevoolavalt armunud, on palju avaramad. Ohjeldamatus Lemminkäises avaldub nii primitiivne triksteri-kihistus, zoomorfne libaloom kui ka moonde- ja ennustusvõimega teadjamees, kelle isekad geenid ja meemid trügivad edukalt levima. Hilisemas Lemminkäises aga, kuigi veel müravalt kärsitu nagu berserk muiste, kehastub Väinämöise mantlipärija ja sõnaväega šamaan, kes Ilmarist nii mõneski taias, eriti aga laulus ja lahinguvapruses ületab. Mõistatuslik on tema šamaanitrummipiltide-kohaste alumise ja ülemise teispoolsuse retkede (millega lõimub ka Kristuse ülestõusmise motiiv) kattumine egiptuse jumala Osirise müüdiga (sh Lembitu nimi, abielu õega jm silmatorkav sarnasus). Oletatud on süžeede rännet üle Bütsantsi vene skomorohhide vahendusel. Seda näib kinnitavat ka kenning lieto, mis viitab vene algupärale (‘ljeto’), mille vasteks on Annistil ahendavalt lustlik, kuigi võiks olla pigem lahe ehk suvesarnane, vaba. Ka Jaan Puhvel, meie maailma-mütoloog Los Angelesest ja Aegviidust, kinnitab (erameilis), et “Jäsemete tükeldamine ja liitmine on väga vana värk, Osirisest saadik. Temaga kaasub loits, mis leidub “Atharvavedas” (4.12),  “Merseburger Zauberspruch’is” (Ben zi bena, bluot zi bluoda, lid zi geliden …) ja “Kalevalas” (15:307 sqq: Liitteli lihat lihoihin, luut on luihin luikahutti, jäsenet jäsenihinsä, suonet suonten sortumihin…). Siin küll ei saa olla juttugi Lönnroti omaloomingust.” Analüütiline tükkideks hajumine ehk väljasõit võimalikesse maailmadesse ja uus “kubistlik” kokkupanu on šamaani põhitunnuseid, tema tarkuse ja sõnaväe ehk ürgloogika ja kujundikeele allikas.

Kuigi Jung ei klapi hästi võrdleva mütoloogia kui teadusega, kuna sellised mudelid diskrimineerivad fakte, olles deduktiivsed, selmet induktiivsed, osutub Lemminkäise lugu jungiaanile iseenesest ahvatlevaks näitematerjaliks. Nimelt muutub Lemminkäise arulageda kärsituse ja tema ema surma võitva armastuse ülemlaul Jungi vaatepunktist iseenese vastandiks. Kui Freudi fundamentaaliks on Oidipuse võitlus isaga, siis Jung laskub allapoole ja näeb kollektiivset arhetüüpi poja püüdlustes integreerida ema vari ehk Anima iseenese sees. Tugeva omanikutundega Anima võib tuua nii ülimat õndsust kui lõpmata surmahäda, mis tuleb individuatsiooni käigus ületada, välja selitada. Mida hellitavam või kummitavam ema, seda kirglikum on poja sõjaretk platsenta liimist vabanemiseks – eemale verd tilkuva feminiinse soa alt, lahti õudusunede tülgastusest, igasugu Louhide ja salvavate olendite rüpest ning kaetustest valla, naisi murdma ja mehi tapma, mõõgaga sugu suurendama. Nii iha varju kaissu kui ka rünnak tema vastu projitseeritakse endast välja. Selles valguses näib hoopis ema see, kes poja möllamist ja hukku ajendab, viimane on vaid mõistmatu ohver (siiski, hiljem mitte täitsa pime, nagu seda oli veel surma ambunud perversne karjus kui eneseprojektsioon; just naiseliku alge taju käivitab isenemise, tervikule liikumise). Samas on armuvägev ema ilmselt ainus, kes surmaunne takerdunud algaja šamaani taas ellu äratada suudab – nii et paras paar. “Kalevala” edenedes näeme, kuidas kokkulapitud täiustatud Lemminkäinen järjest enam tublineb, oma kelmi ülbe hüperaktiivsuse, kuigi toorelt rapsides, aina positiivsemale ühistööle rakendab, sotsialiseerub (antud juhtumil siis finlandiseerub – boreaalse ja europiidse sisu lõimudes).

Seega toob Jung klassikalise “Kalevala” diskurssi dekonstrueeriva, paradoksaalse vaatepunkti, nihutab tähelepanu kangelaselt emale. Tahes-tahtmata juhtub sama ka Anne Türnpu Emaga, kes lavastust tegelikult ja teenitult kannab, siia-sinna kandetalasid ehk emapuid asetades. Näiteks etenduse sõlmituslikus pausis, kui möllumees (Kristjan Sarv) saabub koju Põhjalast tõmmatud Kyllikiga (Mari-Liis Lill / Britta Vahur) ja akka peab otsustama, kas uus konkurent heaks kiita või ära needa. Et tal kontrollivahenditest puudust ei tule, valib ta muidugi soodsa vastuvõtu, aga mitte pauhti. Aeg-ajalt ta siiski reedab ennast: Kohutav on kaksi naista mehe ainsa voodi’illa! Nii et suurroll – tõeline matriarh, ideoloog! –, kuid professionaalselt truppi õhutav ja mitte ahistav; ei domineeri ülevoolavalt, vaid hoopis altrueerib, diskreetselt hoolitsedes. Kui palju koondub sellega emalikkuse eri varjundeid, nii sisu kui trupi tasandil! Kui etenduse alguses, hoolimata marulisest tempost in medias res, oli veel tajutav näitlejate teatav usaldamatus või rolliunustus, siis värss-värsilt loitsiti end üheskoos lovesse, publikut lummates, kuni n-ö kitarripurustamise ekstaasini välja või üle sellegi. Niisugune jam session on osalejatele kahtlemata suur nauding, parim väärtus ning tänu teatrielus ja -hariduses.

Ent jungiaanlik paradoks kahvatab Türnpu-Toominga kontseptuaalse triki kõrval, milles avaldub veel tugevam dekonstruktsioon. Puänt on nimelt selles, et põhjanaabri pühalugu esitatakse seekord pigem lapi kui suursoome vaatepunktist – eeposega kinnistatud versioon katkeb ootamatult. Ehmatus on tugev, inerts nõuab elustava salviga sealpoolsusest naasvat mesilast jne, kui lugu pööratakse äkki vastupidisele rajale, poleemiliselt eeldatuga. Tõepoolest, kui tegijad deklareerivad lapi osalust, siis miks peaks vaeseid saame neile vaenuliku šovinistliku tõlgendusega aina nöökima – esitatakse hoopis postkolonialistlik vastulause. Toonela jõgi kui abort, mille voolu enam üsasse tagasi ei korja. Kellele traagika, kellele komöödia. Lapi joig ja õel parastamine kui allajääja õigustatud enesekaitse vabaneb ühtäkki needuse pitseri alt, kuhu Väinamöise flegmaatiline, ent raevukas sugu ta sajandeiks laulis ehk sundis. Loomulikult kujustab see ka eesti ja võru, läti ja liivi, prantsuse ja oktsitaani, vene ja soome-ugri (kohutav laas, majakesed kanajalgadel ja Baaba Jagaa ühelt poolt ning loomulik elukeskkond, puutüvedel jahionnid (et hundid või sääsed ei ulatuks) ja nende samblased asukad teiselt poolt, eks ole) jt miilavaid kultuurikonflikte, kohases ajakajastuses. Sel moel päris kindlasti aasta parim hõimutegu! Tuleks esitada Helsingis, Rovaniemis, Petroskois… (vastuvõtu tulemust ei kipu targu ennustama).

Puändi valguses tuli mul tühistada ka esialgne osaline kriitilisus kalevalavärsi retsiteerimise suhtes: kui tütarlaste naksaka Värttina kooriga võis end enamasti samastada, siis poiste partii tundus aeg-ajalt üleliia penetreeriv ehk silprõhuline, vältehoovustele kurt. Ka püha šamaanitrumm kipub siinmail liiga kärmelt perkussiooniks degradeeruma – aga eks löödud tükis sellega lihtsalt kahte eri trummi, milles küsimus. Kuivõrd aga mõte seisnebki osalises kalevalasüsteemi hülgamises ehk ambivalentsis, laieneb see ka väljenduse tasandile: mis tahes alternatiivne esitusviis, isegi kummaline, oleks sellega põhimõtteliselt lubatud. Elegantne ninanips igale võimalikule kriitikale. Niisiis osutub päris mõeldavaks “Asjade seisu” tüüpi sotsiaalaktiivretoorika ja ürgtekstiandmise kompromiss, mille vastu meel esialgu tükati tõrkus, enne kui täielikult leebus.

Soome välteline kalevalavärss ei ole siiski üleliia keeruline (mida üldjoontes ladus esitus taas tõestas!) ja pearõhusilpide kohal võib hästi tajuda ka kvantiteeti (kuigi, tõepoolest, mitte iga eesti regivärss, nagu vares vaga linnukene, ei ole veel vältevärss; eriti kagueesti oma). Kui lühikesed pearõhusilbid peaksid täitma vaid langusi, siis järgsilbid ja ühesilbisõnad võivad teatavasti paikneda nii tõusus kui languses, tekitades vaheldusrikkaid murtud värsse (lõpp parímal pistemisel); samuti ei pea esimene värsijalg tingimata trohheiline olema, vältimaks sellele järgnevat turbulentsi. Kokkuvõttes tekitas pidulikku optimismi praktiline tõestus, et järelkeskaegne “modernne” läänemeresoome värss (vaid joiud ja itkud ulatuvad ilmselt meetriliselt kaugemale, Kristuse ette) on erakordselt vastupidav ja kohanemisvõimeline meedium ka täna: isegi kõige pöörasem reivirütm ei ajanud rege uppi, sampo-veski aina nigises ja nagises viienda astme hurrikaani meelevallas, kuid tappidest välja ei langenud. Erakordne vormistik… ja meeltülendavad harjutajad! Vahelduseks orkaani silma surmavaikus, ülenev-alanev sonimine ja manala-naer, tähendusrikkad hõiked või tähenduseta ulg. Eepiline vägi ultralüroeepilises tempos. Kuigi, kui esimesed stseenid pisut aeglasemalt kulgenuks, olnuks hilisema maruhoo ohjamine nii pragmaatikas kui foneetikas ehk pisut hõlpsam.

Sellega on tõestatud, et Re(i)genlied ei ole tänapäeval pähh (või kuskil “laulupeol” Liedertafel’i kõrval lörtsimiseks), vaid lihtsalt sügavama suhtumise ja parema harituse küsimus. Kuid miks kõnelda ainult sõnast, laulust – ka koreograafia (Jüri Nael) joonistas lihtsa, kuid toetava (taeva)kaare (ehk -koori). Oli efektset liikumist, miimikat, näiteks Ilmarinen (Mihkel Kabel) reha sepitsemas, sündmuste kõrgpunktini kerides. Eriti kandus teispoolsusesse ema loveline meeltheitev “flamenko” surnud pojukest jälitades, kosmilise reha riisudes: praegu tundub mulle, et vaevalt olen oma elus ilusamat taevakõndijat baleriini näinud. Elustus sürrealist Ilmari(se) ulmaline oksüümoron – leinava ema rõve tants; kusjuures eriti ekspressiivseks ehk “rõvedaks” – st kummastavalt kauniks – tegi selle õhulise amoki soome ja lapi vaatepunkti võimas kollisioon (maksimaalse jah ning intuitiivse saabuva ei põrkumine). Anne Türnpu on näitleja ja lavastaja, kes oma isesuses selgelt kohale jõudnud, ületanud ilmselgelt oma “tuntud headuse” ja “sugestiivsuse” (mida tahes need fraasid ka tähendaks).

Paistab, et meie lavadel hakkab siin-seal, tasapisi, kuid järjest midagi juhtuma. Kord leiab pimekana või -kukk mullahunnikust tera, kord taasõitsevad toomingad või pakatavad türnpuud. Tõstke kõrgemale lambid, lavastajad! Me ootame, me ootame… (Thomas S. Eliot, “Mõrv katedraalis”). Nagu ütles hiljuti “kultuurimadu” (kelle sugulane “vesisiug” läbistas ka Lemminkäise maksa) Fagira D Morti, et “kriitikas on kiitmine alati raskem ülesanne kui mahategemine”. Jumala tõsi, hääd kolleegid, kuid loodan väga, et sain käesolevaga hakkama ja ei teinud pärimusteatrile karuteenet (ei astunud kellelegi kõrva peale): kogu mu jutt tuli südamest ega väljunud kordagi nina kaudu.

 

Arne Merilai

Kuivõrd viimasel ajal on elavnenud Jungi analüütiline psühholoogia, oli mul pärimusteatri Loomine “Lemminkäise” poolik arvustus juba eelnevalt mõttelises tagataskus ootamas. Nüüd aga olen leilis, kuna “eelretsensioon” kahanes tubli veerandi või veel vähemagi peale: kohtusin kunstisündmusega, mis tühistas – olgugi põneva ja lootusrikkalt positiivse eelarvamuse. Kui magus on sellist tunnet kogeda! Tõeline hea ja veel parema kummaline konflikt. Müüt on teatavasti tänuväärne ja kaval valik – ta kõnetab meid nii ilmsi kui unes, pakkudes ikka rohkem, kui tahta mõistad.

Alapealkiri viitab õigesti, et lavastus on “Mäng Kalevala teemal”, kuid mängu olemus ei avane sügavuti enne novellilikku puänti, mis “Kalevala” kivistunud versiooni dekonstrueerib ja teadliku vaataja järk-järgult üha avarduvale stereofoonilisele järel- ehk ümberkonstruktsioonile juhatab. Niisiis kestab etendus oluliselt kauem kui vahetult mustkastis nähtav, kõnetades ja üllatades mitte tunde, vaid päevi hiljemgi. Mida paremat veel teatrilt tahta – eriti totaalselt ehk keevitavalt! Sünergeetiline tandem Anne Türnpu ja Jaan Tooming jõudsid – silmanähtavalt arenevaid noori lavakunstnikke kaasa tõmmates (Eva Klemets, XXII lend) – igatsetud katarsiseni, sulatades lahti nii mõnegi intellektuaalse heldimuspisara. Kahtlemata annan ma endale aru, et ürgluule sõbrana ei esinda ma just keskmist publikut, kelle nimel ma ei mõista suurt kõnelda, kuid kolm-neli vaimset tuttavat kinnitasid innustunult samu muljeid, nii et vähemasti meiesuguseid tabas midagi ilmselt objektiivset.

Kui August Annist on oma Lemminkäise tõlgendustes kuidagi pinnapealne või koguni kiivas, teda peamiselt “viikingiaegse Don Juani müüdile” ja keskaegsetele psühhologiseerivatele ballaadidele koolutades, siis soome rahvusteadlased nagu Juha Pentikäinen, Matti Kuusi, Martti Haavio jpt, kuigi ülevoolavalt armunud, on palju avaramad. Ohjeldamatus Lemminkäises avaldub nii primitiivne triksteri-kihistus, zoomorfne libaloom kui ka moonde- ja ennustusvõimega teadjamees, kelle isekad geenid ja meemid trügivad edukalt levima. Hilisemas Lemminkäises aga, kuigi veel müravalt kärsitu nagu berserk muiste, kehastub Väinämöise mantlipärija ja sõnaväega šamaan, kes Ilmarist nii mõneski taias, eriti aga laulus ja lahinguvapruses ületab. Mõistatuslik on tema šamaanitrummipiltide-kohaste alumise ja ülemise teispoolsuse retkede (millega lõimub ka Kristuse ülestõusmise motiiv) kattumine egiptuse jumala Osirise müüdiga (sh Lembitu nimi, abielu õega jm silmatorkav sarnasus). Oletatud on süžeede rännet üle Bütsantsi vene skomorohhide vahendusel. Seda näib kinnitavat ka kenning lieto, mis viitab vene algupärale (‘ljeto’), mille vasteks on Annistil ahendavalt lustlik, kuigi võiks olla pigem lahe ehk suvesarnane, vaba. Ka Jaan Puhvel, meie maailma-mütoloog Los Angelesest ja Aegviidust, kinnitab (erameilis), et “Jäsemete tükeldamine ja liitmine on väga vana värk, Osirisest saadik. Temaga kaasub loits, mis leidub “Atharvavedas” (4.12),  “Merseburger Zauberspruch’is” (Ben zi bena, bluot zi bluoda, lid zi geliden …) ja “Kalevalas” (15:307 sqq: Liitteli lihat lihoihin, luut on luihin luikahutti, jäsenet jäsenihinsä, suonet suonten sortumihin…). Siin küll ei saa olla juttugi Lönnroti omaloomingust.” Analüütiline tükkideks hajumine ehk väljasõit võimalikesse maailmadesse ja uus “kubistlik” kokkupanu on šamaani põhitunnuseid, tema tarkuse ja sõnaväe ehk ürgloogika ja kujundikeele allikas.

Kuigi Jung ei klapi hästi võrdleva mütoloogia kui teadusega, kuna sellised mudelid diskrimineerivad fakte, olles deduktiivsed, selmet induktiivsed, osutub Lemminkäise lugu jungiaanile iseenesest ahvatlevaks näitematerjaliks. Nimelt muutub Lemminkäise arulageda kärsituse ja tema ema surma võitva armastuse ülemlaul Jungi vaatepunktist iseenese vastandiks. Kui Freudi fundamentaaliks on Oidipuse võitlus isaga, siis Jung laskub allapoole ja näeb kollektiivset arhetüüpi poja püüdlustes integreerida ema vari ehk Anima iseenese sees. Tugeva omanikutundega Anima võib tuua nii ülimat õndsust kui lõpmata surmahäda, mis tuleb individuatsiooni käigus ületada, välja selitada. Mida hellitavam või kummitavam ema, seda kirglikum on poja sõjaretk platsenta liimist vabanemiseks – eemale verd tilkuva feminiinse soa alt, lahti õudusunede tülgastusest, igasugu Louhide ja salvavate olendite rüpest ning kaetustest valla, naisi murdma ja mehi tapma, mõõgaga sugu suurendama. Nii iha varju kaissu kui ka rünnak tema vastu projitseeritakse endast välja. Selles valguses näib hoopis ema see, kes poja möllamist ja hukku ajendab, viimane on vaid mõistmatu ohver (siiski, hiljem mitte täitsa pime, nagu seda oli veel surma ambunud perversne karjus kui eneseprojektsioon; just naiseliku alge taju käivitab isenemise, tervikule liikumise). Samas on armuvägev ema ilmselt ainus, kes surmaunne takerdunud algaja šamaani taas ellu äratada suudab – nii et paras paar. “Kalevala” edenedes näeme, kuidas kokkulapitud täiustatud Lemminkäinen järjest enam tublineb, oma kelmi ülbe hüperaktiivsuse, kuigi toorelt rapsides, aina positiivsemale ühistööle rakendab, sotsialiseerub (antud juhtumil siis finlandiseerub – boreaalse ja europiidse sisu lõimudes).

Seega toob Jung klassikalise “Kalevala” diskurssi dekonstrueeriva, paradoksaalse vaatepunkti, nihutab tähelepanu kangelaselt emale. Tahes-tahtmata juhtub sama ka Anne Türnpu Emaga, kes lavastust tegelikult ja teenitult kannab, siia-sinna kandetalasid ehk emapuid asetades. Näiteks etenduse sõlmituslikus pausis, kui möllumees (Kristjan Sarv) saabub koju Põhjalast tõmmatud Kyllikiga (Mari-Liis Lill / Britta Vahur) ja akka peab otsustama, kas uus konkurent heaks kiita või ära needa. Et tal kontrollivahenditest puudust ei tule, valib ta muidugi soodsa vastuvõtu, aga mitte pauhti. Aeg-ajalt ta siiski reedab ennast: Kohutav on kaksi naista mehe ainsa voodi’illa! Nii et suurroll – tõeline matriarh, ideoloog! –, kuid professionaalselt truppi õhutav ja mitte ahistav; ei domineeri ülevoolavalt, vaid hoopis altrueerib, diskreetselt hoolitsedes. Kui palju koondub sellega emalikkuse eri varjundeid, nii sisu kui trupi tasandil! Kui etenduse alguses, hoolimata marulisest tempost in medias res, oli veel tajutav näitlejate teatav usaldamatus või rolliunustus, siis värss-värsilt loitsiti end üheskoos lovesse, publikut lummates, kuni n-ö kitarripurustamise ekstaasini välja või üle sellegi. Niisugune jam session on osalejatele kahtlemata suur nauding, parim väärtus ning tänu teatrielus ja -hariduses.

Ent jungiaanlik paradoks kahvatab Türnpu-Toominga kontseptuaalse triki kõrval, milles avaldub veel tugevam dekonstruktsioon. Puänt on nimelt selles, et põhjanaabri pühalugu esitatakse seekord pigem lapi kui suursoome vaatepunktist – eeposega kinnistatud versioon katkeb ootamatult. Ehmatus on tugev, inerts nõuab elustava salviga sealpoolsusest naasvat mesilast jne, kui lugu pööratakse äkki vastupidisele rajale, poleemiliselt eeldatuga. Tõepoolest, kui tegijad deklareerivad lapi osalust, siis miks peaks vaeseid saame neile vaenuliku šovinistliku tõlgendusega aina nöökima – esitatakse hoopis postkolonialistlik vastulause. Toonela jõgi kui abort, mille voolu enam üsasse tagasi ei korja. Kellele traagika, kellele komöödia. Lapi joig ja õel parastamine kui allajääja õigustatud enesekaitse vabaneb ühtäkki needuse pitseri alt, kuhu Väinamöise flegmaatiline, ent raevukas sugu ta sajandeiks laulis ehk sundis. Loomulikult kujustab see ka eesti ja võru, läti ja liivi, prantsuse ja oktsitaani, vene ja soome-ugri (kohutav laas, majakesed kanajalgadel ja Baaba Jagaa ühelt poolt ning loomulik elukeskkond, puutüvedel jahionnid (et hundid või sääsed ei ulatuks) ja nende samblased asukad teiselt poolt, eks ole) jt miilavaid kultuurikonflikte, kohases ajakajastuses. Sel moel päris kindlasti aasta parim hõimutegu! Tuleks esitada Helsingis, Rovaniemis, Petroskois… (vastuvõtu tulemust ei kipu targu ennustama).

Puändi valguses tuli mul tühistada ka esialgne osaline kriitilisus kalevalavärsi retsiteerimise suhtes: kui tütarlaste naksaka Värttina kooriga võis end enamasti samastada, siis poiste partii tundus aeg-ajalt üleliia penetreeriv ehk silprõhuline, vältehoovustele kurt. Ka püha šamaanitrumm kipub siinmail liiga kärmelt perkussiooniks degradeeruma – aga eks löödud tükis sellega lihtsalt kahte eri trummi, milles küsimus. Kuivõrd aga mõte seisnebki osalises kalevalasüsteemi hülgamises ehk ambivalentsis, laieneb see ka väljenduse tasandile: mis tahes alternatiivne esitusviis, isegi kummaline, oleks sellega põhimõtteliselt lubatud. Elegantne ninanips igale võimalikule kriitikale. Niisiis osutub päris mõeldavaks “Asjade seisu” tüüpi sotsiaalaktiivretoorika ja ürgtekstiandmise kompromiss, mille vastu meel esialgu tükati tõrkus, enne kui täielikult leebus.

Soome välteline kalevalavärss ei ole siiski üleliia keeruline (mida üldjoontes ladus esitus taas tõestas!) ja pearõhusilpide kohal võib hästi tajuda ka kvantiteeti (kuigi, tõepoolest, mitte iga eesti regivärss, nagu vares vaga linnukene, ei ole veel vältevärss; eriti kagueesti oma). Kui lühikesed pearõhusilbid peaksid täitma vaid langusi, siis järgsilbid ja ühesilbisõnad võivad teatavasti paikneda nii tõusus kui languses, tekitades vaheldusrikkaid murtud värsse (lõpp parímal pistemisel); samuti ei pea esimene värsijalg tingimata trohheiline olema, vältimaks sellele järgnevat turbulentsi. Kokkuvõttes tekitas pidulikku optimismi praktiline tõestus, et järelkeskaegne “modernne” läänemeresoome värss (vaid joiud ja itkud ulatuvad ilmselt meetriliselt kaugemale, Kristuse ette) on erakordselt vastupidav ja kohanemisvõimeline meedium ka täna: isegi kõige pöörasem reivirütm ei ajanud rege uppi, sampo-veski aina nigises ja nagises viienda astme hurrikaani meelevallas, kuid tappidest välja ei langenud. Erakordne vormistik… ja meeltülendavad harjutajad! Vahelduseks orkaani silma surmavaikus, ülenev-alanev sonimine ja manala-naer, tähendusrikkad hõiked või tähenduseta ulg. Eepiline vägi ultralüroeepilises tempos. Kuigi, kui esimesed stseenid pisut aeglasemalt kulgenuks, olnuks hilisema maruhoo ohjamine nii pragmaatikas kui foneetikas ehk pisut hõlpsam.

Sellega on tõestatud, et Re(i)genlied ei ole tänapäeval pähh (või kuskil “laulupeol” Liedertafel’i kõrval lörtsimiseks), vaid lihtsalt sügavama suhtumise ja parema harituse küsimus. Kuid miks kõnelda ainult sõnast, laulust – ka koreograafia (Jüri Nael) joonistas lihtsa, kuid toetava (taeva)kaare (ehk -koori). Oli efektset liikumist, miimikat, näiteks Ilmarinen (Mihkel Kabel) reha sepitsemas, sündmuste kõrgpunktini kerides. Eriti kandus teispoolsusesse ema loveline meeltheitev “flamenko” surnud pojukest jälitades, kosmilise reha riisudes: praegu tundub mulle, et vaevalt olen oma elus ilusamat taevakõndijat baleriini näinud. Elustus sürrealist Ilmari(se) ulmaline oksüümoron – leinava ema rõve tants; kusjuures eriti ekspressiivseks ehk “rõvedaks” – st kummastavalt kauniks – tegi selle õhulise amoki soome ja lapi vaatepunkti võimas kollisioon (maksimaalse jah ning intuitiivse saabuva ei põrkumine). Anne Türnpu on näitleja ja lavastaja, kes oma isesuses selgelt kohale jõudnud, ületanud ilmselgelt oma “tuntud headuse” ja “sugestiivsuse” (mida tahes need fraasid ka tähendaks).

Paistab, et meie lavadel hakkab siin-seal, tasapisi, kuid järjest midagi juhtuma. Kord leiab pimekana või -kukk mullahunnikust tera, kord taasõitsevad toomingad või pakatavad türnpuud. Tõstke kõrgemale lambid, lavastajad! Me ootame, me ootame… (Thomas S. Eliot, “Mõrv katedraalis”). Nagu ütles hiljuti “kultuurimadu” (kelle sugulane “vesisiug” läbistas ka Lemminkäise maksa) Fagira D Morti, et “kriitikas on kiitmine alati raskem ülesanne kui mahategemine”. Jumala tõsi, hääd kolleegid, kuid loodan väga, et sain käesolevaga hakkama ja ei teinud pärimusteatrile karuteenet (ei astunud kellelegi kõrva peale): kogu mu jutt tuli südamest ega väljunud kordagi nina kaudu.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming