Brüsseli paberid ja hobuseliha Soome kastmes

Margot Visnap

Sirkku Peltola lugu võiks aset leida ka mõnes Eesti maakolkas „Soome hobune”: Aili – Maria Klenskaja, Mamma – Ita Ever. TEET MALSROOS

 „Soome hobuse”  esietendusele järgnenud esimeses kahes arvustuses päevalehtede kiirreageerimiskriitikutelt räägitaks justkui kahest erinevast lavastusest. Merit Kask Postimehes nimetab lavastust teatriks Harju keskmisele ehk mitte kellelegi, mainides, et „Siin pole mitte midagi, mis korda läheks. Ei tegijatele endile, rääkimata siis vaatajast.” (Postimees 9. X, „Teater Harju keskmisele ehk mitte midagi”). Kristi Eberhart aga leiab, et lavastus ”pakub vaimukat ja sotsiaalselt tundlikku dialoogi, mahlakaid karaktereid ning elulist süžeed täis groteskseid pöördeid ja üllatusmomente – näitlejatel on, mida mängida, ja vaatajatel on, millele läbi pisarate naerdes kaasa elada” (Eesti Päevaleht 9. X, „Peltola „Soome hobune” ehk kellele veel lihapalle?”). Mõneti iseloomulik meie ajakirjandusele üldiselt, kus lugeja-vaataja peab mitme meediakanali hinnangute põhjal ise „pildi kokku panema”. Arvamuste-hinnangute erisus ja paljusus teatrikriitikas on sealjuures igati tervitatav – elavdab mõttevahetust, inspireerib mõtisklema vaatenurkade erisuse üle.

Ometigi, kui lugeja jälgib vaid Postimeest, siis võtab ilmselt Merit Kase arvustust kui hoiatust – seda tükki ei tasu vaatama minna, Päevalehe lugeja hääletab Kristi Eberharti lugu lugedes „Soome hobuse” poolt tõenäoliselt piletiostuga. Teatritegijate sõnutsi mõjutab vaataja käitumist rohkem suust suhu liikuv informatsioon, mida kriitika suurt mõjutada ei suuda. „Soome hobuse” kuuldavasti väljamüüdud saalid toetavad pigem viimast seisukohta: vaataja läheb teatrisse kriitiku arvamusest hoolimata, olgu see siis laitev või kiitev.

Paarikümne näidendi autori Sirkku Peltola (1960) „Soome hobune” on kodumaal vägagi populaarne ja tänaseks juba mitmes teatris lavale jõudnud (esietendus KOM-teatris 2004). Ja teenitult. Tegu on ülimalt naljaka, samas kurblik-traagilise näidendiga, mis kõneleb Euroopa Liidu rüpes oma identiteeti otsivatest Soome maainimestest. Kivirähalikult jabur lugu, mis võiks aset leida ka mõnes Eesti maakolkas. On ju Eestigi talupidaja Brüsseli mammona ootuses-lootuses kimpus tohutute käskude ja keeldude ning üüratu paberimajandusega. Euroliidu kirves ripub selle Soome talupere pea kohal kui nõukaaegne kolhoosikord oma viisaastakuplaanidega. Mistap sünnib euroliidu kohustustele ja aruandlusele alla jäänud perepoegade peas päästev idee: müüa oma talu ja küla vanad hobusekronud raske raha eest Sitsiiliasse, kus hobuseliha kuuldavasti peentes restoranides delikatessina pakutakse.

Absurdne idee vallandab sündmuste jada, milles avanevad ühe Soome talupere südamlikud ja grotesksevõitu suhted läbi põlvkondade. Perekonna alustala, ilmasambalik Mamma (Ita Ever) hoiab ühtaegu peret koos ja põgeneb keeruliseks kujunenud suhetesagina eest koomiksite, teleka ja inglise keele harjutuste maailma. Värvikas, jõuline ja veider karakter, keda Ever kehastab talle omase krutskilikkuse ja soojusega. Tõenäoliselt lavastuse suurim publikumagnet – nii Ita Everist kui tema Mammast õhkub igikestvuse turvatunnet, mis jääb püsima isegi siis, kui Mamma läheb lavastuse lõpus teispoolsusesse, olles enne vaimukalt vaatajate silme ette mananud oma tulevased säästumatused. Mamma väimees Lassi Tõnu Kargi kehastuses on ämmale vääriline paariline, hooliv ja isegi kanaemalikult muretsev, siiras ja Sitsiilia projektist innustunult parajalt naiivne. Lassi rapsivas toimekuses (kui selgub, et pere peab ise hobuseliha sööma hakkama) väljendub ühtaegu soov äpardunud hobusemüüki varjata kui ka lootusetu püüd perekonda ees ootavast hävingust päästa – et kõik oleks hästi kui vanadel aegadel. Lassi-Kargi monoloog, ülestunnistus-pihtimus, miks ta sõnnikulaotamise europaberid täitmata jättis, peaks hinge minema igale maamehele, kes euroaruannetega mässavad.

Sama värvikad on ka perekonna ülejäänud liikmed, Lassi eksnaine, väsinud koduperenaine Aili (Maria Klenskaja) kui ka Lassi naissõber, kunsti- ja kultuurihuviline pangateller Mervi (Viire Valdma). Millegipärast on lavastaja Roman Baskin otsustanud teismelise peretütre Jaana rolli kutsuda mängima noored harrastusnäitlejad (Linda Vaher või Jaanika Tammaru), kes professionaalsetele näitlejatele alla jäävad ja profid raskesse olukorda panevad. Siit ka logisevad dialoogid, pingelangus, lahti mängimata jäävad tüki sisu mõistmisel nii mõnedki olulised situatsioonid (eriti finaalis). Ent küllap saab lavastus edasiste mängukordadega sisulist jõudu ja küpsust juurde, laagerdub täpsemaks, et Peltola vaimukas ja detailirohke tekst oma kõikides nüanssides üle rambi jõuaks.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming