Deemonlik nüüdisaegse inimese allegooria

Tambet Kaugema

Christian Römer lavastab Aare Toikka kunstiliselt juhitavas VAT-teatris Tom Waitsi muusikaga loo „The Black Rider”.        VAT -teater esietendab 8. septembril Tallinnas Kultuurikatla katelde ruumis muusikalavastuse „The Black Rider” („Must ratsanik” või „Must hobune”). Tom Waitsi  muusikaga lavalugu on deemonlik ja jabur nüüdisaegse inimese allegooria – tema võõrandumisest, ebasiirusest ja suhtest kurjaga. Lavastab selle varemgi VAT -teatris tööd teinud Christian Römer Saksamaalt, kunstnik Kathrin Hegedüsch ja videokunstnik René von der Waar on ka tema kaasmaalased. Lavastuses mängivad Katariina Unt, Sandra Uusberg (Tallinna Linnateater), Lauri Saatpalu, Raivo E. Tamm, Margo Teder, Tanel  Saar, Meelis Põdersoo ja Ago Soots, muusikat teeb üle pika aja taas kokku tulnud ansambel Tunnetusüksus.       

Christian Römer, olete teinud VAT-teatris varem kolm lavastust: „Jumal on DJ” (2001), „Kolumats” (2003) ja „Meeste varjupaik” (2006). Nüüd on siis neljas kord. Kuidas te VAT-teatriga üksteist leidsite?       

Christian Römer: Side VAT-teatriga kinkis mulle veel ühe elu, selle elu kõrval, mida elan Saksmaal. Leidsime üksteist niiviisi, et 1998. aastal korraldasin üht sotsiaalkultuurilise suunitlusega rahvusvahelist teatrifestivali, mille keskmes ühiskonna muutmise teema. Sel ajal, eriti Ida-Saksamaal, oli see valus teema, oli palju töötuid, just noorte seas. Selle festivali korraldasid Stendali väikelinna Theater der Altmark ning noorteorganisatsioon Europäische Jugend  e.V. Ühelt poolt oli muidugi tegemist kohaliku festivaliga, kuid teiselt poolt üritasime sinna leida ka välismaa teatritruppe, et saada teada, kuidas nemad käsitlevad kunstiliste vahenditega oma ühiskonna probleeme. Kutsusime ühe trupi Põhja-Iirimaalt Belfastist, mis on tuntud kui väga konfliktne paikkond. Samuti trupi Hollandist Amsterdamist, mille elanikkond on väga multikultuuriline. Baltikum äratas minus huvi seetõttu, et ma polnud siin varem käinud  ning teie taas kätte võidetud iseseisvus tundus väga köitev. Tekkis võimalus tulla, seda kõike vaadata, uurida ja katsuda. Eestist kutsusime Saksamaale festivalile Merle Karusoo VAT-teatris tehtud lavastuse „Laste riskiretk”, kus käsitleti noorte narkoprobleeme – sotsioloogiline uurimus, millele oli antud väga mõjus teatraalne vorm. Üllatav, aga Merle Karusoo tegi dokumentaalse taustaga teatri vallas olulisi lavastusi juba 1990.  aastatel – ja varemgi. Saksamaale jõudis see suund hiljem, alles 1990. aastate lõpus sai seal populaarseks reaalsuse kujutamisel dokumentaalsusele toetumine. Muidugi räägitakse nüüd Rimini Protokollist ja Sebastian Nüblingist, aga Merle Karusoo oli juba siis huvitav teatritegija. Sotsiaalse teatri puhul on sotsiaalse ja kunstilise poole tasakaalustatus äärmiselt oluline. Pärast seda festivali minu huvi Eesti vastu aina kasvas. Kuu aega tagasi vaatasin oma passi löödud templeid ja avastasin, et viimase kümne aasta jooksul olen olnud Eestis kokku umbes poolteist aastat. See oli mullegi üllatus, et ligi viiendiku viimasest kümnendist olen veetnud tööasjus Eestis.         

Aare Toikka: Kummalisel kombel on Christian sattunud VAT-teatrisse lavastama just siis, kui meie teatris on toimumas mingi pööre või muudatus. Tema lavastusega „Jumal on DJ” avasime 2001. aastal oma uue kodu, rahvusraamatukogu teatrisaali. 2003. aastal lavastas ta  „Kolumatsi”, mis oli VAT-teatri ajaloos esimene, küll väga iselaadne muusikal. Esimest korda tegime siis ka koostööd Kuressaare Linnateatriga. „Meeste varjupaik”, mis esietendus 2006. aastal, oli omalaadne selle poolest, et me ei mänginud seda bulvarikomöödiat mitte teatrisaalis, vaid Viru ostukeskuses. Nüüd läheme siis lavastusega „The Black Rider” Kultuurikatla katelde ruumi, kus enne meid pole teatrit tehtud ja võib-olla ei tehta ka pärast meid.       

Kuidas iseloomustate Christian Römeri teatrilaadi?     

A. T.: Tema puhul tuleb esmalt esile, et kui ta midagi lavastab, on tal alati väga selge visioon. Kõik tema VAT-teatris tehtud lavastused on mingil kombel – sõltuvalt asjaoludest – olnud meie teatrile eriprojektid, mille ettevalmistus,  alustades ideest ja rahastajate leidmisest, on kestnud mitu aastat. Algusest peale on tal olnud lavastuste suhtes selge visioon, ta töötab kiiresti ja täpselt. Christian Römer kasutab tööd tehes tugevat positiivset energiat. Eks ole nähtud igasuguseid lavastajaid, on palju ka selliseid, kes lavastavad eituse ja negatiivsuse pealt, aga tal on see vastupidi. Mehe mitmekülgsus avaldub selleski, et viimased neli aastat on ta töötanud Berliinis Neuköllner Operi  tegevjuhina. Eeskätt tuleb tal seal tegutseda mänedžerina. Samas on ta diplomeeritud teatrilavastaja, kes õppinud kuulsas New Yorgi ülikoolis. Tema on kindlasti õige mees lavastama „The Black Rider’it”. 

Kust üldse kerkis „The Black Rider” VATteatri vaatevälja ning kuidas õnnestus saada selle esitamisõigus, mida eriti lahkelt ei jagata? 

A. T.: Kõik sai alguse selleltsamalt 1998. aasta festivalilt, kui Merle Karusoo lavastus käis Saksamaal. Tookord oli õhus võimalus, et kuulus Robert Wilson, „The Black Rider’i” algse produktsiooni lavastaja ja kunstnik, saab Berliner Ensemble juhiks. Sel põhjusel jõudis seal lavale tema kolmest lühilavastusest koosnev teatriõhtu, mida käisime kogu trupiga vaatamas. Kui hakkasime arutama, mida Christian Römer võiks VAT-teatris lavastada, tuli esimesena pähe just „The Black Rider”, aga siis oli parajasti aeg, kui esitamisõigust ei antud kellelegi. Tulid teised lavastused vahele, 2009. aastal aga helistas Christian Römer – ta oli kogu aeg selle agentuuriga sidet hoidnud –, et nüüd on võimalik need  õigused saada. Kultuuripealinna programmi raames tundus ahvatlev lavastus lõpuks ära teha. Tom Waitsi agentuuri näpuvea tõttu kujunes meie esitamisõigus omal kombel eksklusiivseks: saime õiguse see lugu eesti keelde tõlkida, välja arvatud pealkiri, varem pole kellelegi tõlkimisluba antud.       

Milline on teie suhe Tom Waitsi muusikaga? On Waits teie lemmik?       

C. R.: Mulle meeldib tema muusikat kuulata, meeldib tema esituslaad ja tean, et eriti IdaEuroopas on tal suur hulk fänne, kuid ma pole kunagi olnud mingi groupie. Ta paelub mind praegusel juhul pigem kui helilooja, imetlen tema heliloomingut.       

A. T.: Mina olen küll Tom Waitsi fänn, kuulan tema muusikat päris tihti. Mis aga puutub „The Black Rider’i” soundtrack’i, siis selle plaat ei ole kuulunud vahest minu lemmikute hulka, aga kahtlemata on see väga eripärane ja põnev  muusika.     

Milline on „The Black Rider’i” peamine sõnum?       

C. R.: Lavastuste puhul on mulle olulised kaks asja: mängupaik ja algmaterjal ise. Tähtis on, et koostöö VAT-teatriga oleks mõlemale rikastav, seetõttu olen üritanud tuua siia lavastamiseks  tekste – sellest meeletu suurest kuhjast, mis Saksamaal saadaval –, mis tõesti oleks siinsele teatrile uus ja avardav. Ei tahaks nimetada „The Black Rider’it” taskuooperiks, see kõlab pisendavalt, pigem peaks kasutama mõisteid „alternatiivne muusikateater” või „alternatiivne ooper”. Kahetsusväärselt sageli ollakse seisukohal, et kui sul ei ole orkestrisse võtta 80 muusikut ega lavale viis aastat kõrgkoolis õppinud ooperilauljaid,  siis pole sul õigustki muusikateatrit teha. Öeldakse, palun jäta ooper sinnapaika. Vähesed teatrid on suutelised omaks võtma ja teostama ideed, et laval korraga nii lauldakse kui ka näideldakse, muusika sünnib samuti otse teatrilaval ja lavastuse keskmes on hääl kui laulmisinstrument. Sellisel moel saab lavale tuua ka klassikalisi teoseid, kui teha neile sobiv ja omapärane orkestreering. Muusikateatri selline laad hakkas mind  huvitama seitse-kaheksa aastat tagasi, kui lavastasin „Kolumatsi”, kuid eriti köidab see mind praegu. „The Black Rider” on hea näide: Wolfgang Wiens, selle dramaturg, võttis tuntud saksa rahvajutu „Nõidkütt” („Der Freischütz”) ja Carl Maria von Weberi samanimelise ooperi, mis on Saksamaal sealse romantilise ooperi sümbol. Nüüd jutustavad sama lugu seitse näitlejat ning kuus-seitse muusikut, kõik kõlab teistmoodi, aga on väga mõjus. Saksamaal on see minimuusikalide hulgas viimase 20 aasta keskne teos, mis tegi muusikateatris revolutsiooni. Kui „The Black Rider” esimest korda 1990. aastal lavale jõudis, oli see Euroopas poliitiliselt väga suurte muutuste ja pöörangute aeg. „The Black Rider’i” põhiline sõnum on, et kui teed saatanaga lepingu, siis pead leppima ka tagajärgedega, mida see endaga kaasa toob. Ajaloos tuleb ikka ette ajajärke, üks selliseid oli 1990.  aastate algus, kui saatan koputab tõepoolest uksele ja pakub tehingut. Igaüks pidi siis otsustama, mida teha, kuidas käituda. Nüüd, kaks aastakümmet hiljem, on ajaloos kätte jõudnud järgmine murdepunkt, aga nüüd pole see enam poliitiline, vaid majanduslik. Küsimused on aga jäänud samaks: kes on saatan ja millist hinda tuleb võlukuulide eest maksta? Mõistagi ei räägita lavastuses otsesõnu ja banaalselt eurost ja muust tänapäevasest, aga selline  faustilik taust on sellel lool küll. Iga lavastuse puhul peab lavastaja endalt küsima, miks teha seda materjali just siin ja praegu, sellel maal. Mul oli tunne, aga seda kinnitas ka VAT-teatri rahvas, et Eesti ajaloos on tulnud ette palju raskeid olukordi, mis on sundinud sõlmima saatanaga lepingu. Või on kaks saatanat sõlminud selle lepingu omavahel, kui meenutada 1939. aastat, mis muutis Eesti saatuse pooleks sajandiks. Seega tasub üha uuesti  ja uuesti rääkida lugu, mis ühest küljest puudutab ainult ühe inimese saatust, aga teiselt poolt võib selle laiendada kogu ühiskonnale.   

A. T.: Huvitav fakt, et kui Waitsi agentuur hakkas 2009. aastal taas selle loo esitamisõigusi andma, siis esimene teater, mis selle väljaspool saksa- ja ingliskeelset teatriruumi lavastas,  oli Ungari Rahvusteater. Nüüd siis Eesti ja VAT-teater. Huvitav, on selles midagi, mis puudutab just soomeugrilasi? Nali naljaks, aga mulle mõjub selle loo juures kõige rohkem tõdemus, et elu nõuab sult varem või hiljem selget seisukohavõttu. Igapäevaelus vingerdame ja lükkame oma seisukohavõttu edasi või kellegi teise kaela või üldse oma elust ära, kuid ükskord ikkagi tuleb valida pool.   

Miks valisite mängupaigaks Kultuurikatla? On see selle loo mängimiseks ainuvõimalik paik?   

C. R.: Lavastada ja mängida võib tegelikult kõikjal. Selle aasta alguses, kui ei olnud veel selge, kas Kultuurikatlas üldse midagi saab lavastada,  vaatasime Tallinnas üle veel mitmeid võimalikke mängupaiku nagu Nukufilmi vana stuudio, Telliskivi loomelinnak, Noblessneri valukoda jt. Parim valik on siiski Kultuurikatel, mitmel põhjusel. Esiteks, mulle meeldivad paigad, millega seonduvad – ma tean, see kõlab pisut esoteeriliselt – nii erilaadsed energiad: umbkaudu saja meetri kaugusel on meri, teisele poole hoonet jääb aga linn, tsivilisatsioon. Peamine põhjus on siiski Kultuurikatla katelde ruumi arhitektuur, asjaolu, et selles ruumis seisab endiselt püsti vana masinavärk. Saab endale ette kujutada, kuidas see kõik töötas, kui see kunagi töötas. Kateldes lõõmanud tulel näen tähenduslikku seost põrgu ja põrgulikkusega. Sealjuures on see ruum juba aastakümneid seisnud tühjalt ja lagunenud, torkab silma, kuidas aeg seda murendab. Hoone katusel aga kasvavad pisikesed puud, loodus tungib peale ja puhastab ise, ilma meie abita,  keskkonda. Kõik see mõjub väga allegooriliselt, meenutades meile inimese eluringi. Kultuurikatlas pole oluline, et toolid on, nagu need on, et ruumid ei sära ega ole ilusat fuajeed, nagu teatris ollakse harjutud. Oluline on, mida näitlejad laval teevad – see paik kontsentreerib vaataja tähelepanu etendusele. Lavakujundust luues ei puutunud me olemasolevaid masinaid, midagi ei tehtud ilusamaks, kõik on just nii, nagu parajasti on. Lähtusime  põhimõttest: kasuta olemasolevat, võta, mis sul on. Mulle meeldivad ootamatud mängupaigad, aga vahel puutud kokku ka sellega, et teatritegijad ehitavad sellisesse mängupaika uuesti üles black-box’i saali. Milleks? Oleks võinud ju jääda oma tavapärasesse mängupaika? Tõesti, ma ei pea siin silmas Põhuteatrit, see on täiesti teine teema – väga nutika ideega ettevõtmine. Katelde ruumis oli aga kõik kohe selge: see on paik, kus tuleb see lavastust teha.  Lavakujunduses on põgusad tsitaadid, mis tähistavad metsa ja tsivilisatsiooni, natuke on videot, aga tegelikult ongi kogu see ruum ise lavakujundus.   

Kas võib pidada muusikaliseks sündmuseks, et spetsiaalselt selle lavastuse tarvis  tuleb taas üle pika aja kokku legendaarne ansambel Tunnetusüksus?   

A. T.: Arvan küll. Ega ma ei tea, kui palju Tunnetusüksust mäletatakse, aga paar plaati neil on, 1990. aastatel nad müdistasid ja tegid vabaimprovisatsioonilist muusikat. Tunnetusüksuse kutsumine lavastusse oli mõneti juhus, aga VAT-teatri kontekstis kindlasti ka loogiline valik. 1990. aastatel tegime selle ansambliga palju koostööd, läbi VAT-teatri ajaloo on selle liikmed Mart Soo, Rivo Laasi ja Tanel Ruben  olnud lavastuste muusikalised kujundajad või muul moel osalised. Sidemed meie vahel on säilinud, nii nad siis mängivadki „The Black Rider’is”. Mulle tundub, et nad esitavad Waitsi muusikat mõnuga, bänd kõlab tõesti hästi.   

 Küsinud Tambet Kaugema

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming