Digitaalne butō ristmeedia väljal

Rauno Zubko uuslavastuses lastakse publikul kuulates näha, vaadates kuulda, tajuda liikudes paigalseisu ning paigal olles oma ja Teise liikumist.

MARIE PULLERITS

„Binaural vision“, koreograaf, lavastaja ja esitaja Rauno Zubko, video- ja visuaalkunstnik Mikk-Mait Kivi, helikujundaja Kristjan Kiik, kunstnik Kaia Tungal. Esietendus 6. V Kanuti gildi saalis.

Üha sagedasem ristmeedia kasutamine nüüdisteatris võiks ideaalis kujutada endast vormivahendite sünteesi, kus eesmärk pole meediumide demonstreerimine, vaid sulam nende algupärases tähenduses: meedium kui vahendaja ja kanaldaja, aistingute tekitaja ja nende pinnalt tõlgenduste looja. Noore koreograafi Rauno Zubko multimeedia­lavastus „Binaural vision“ („Binauraalne nägemine“) koostöös visuaalkunstnik Mikk-Mait Kivi, helikunstnik Kristjan Kiige ja stsenograaf Kaia Tunglaga peaks žanriliselt kujutama endast just meediumide võrdsust ja lahutamatut sünteesi. Lavaruumi on kahtlemata loodud kompositsiooniline tervik, ent ei saa öelda, et osiste seast ei kerkiks aeg-ajalt esile dominante.

Lavastuse tutvustuses häälestatakse publik ulmelise alternatiivreaalsuse kogemise lainele, lubatakse pakkuda hüpnootilist tajude ühendruumi, kus liikumine, heli, video ja ruum loovad koos võrdselt tajumulje. Tajukogemus on juba iseenesest sünteetiline, kui just mõni meel pärsitud pole, ning ka kunstilise kogemuse komponente ei saa teineteisest jupikaupa eraldada. Küll aga mõjutab muljet kunstiteose meediumide omavaheline kompositsioon. Zubko lavastuse kõik komponendid on viimistletud ja kõnekad, ent teiste seas tuleb esile just visuaal-auditiivne pool, samuti on fookuses keha ja selle liikumine. Juba kompositsiooniliselt on lavapildi keskmes algusest peale kõneka liikumistehnika ja intensiivsusega keha.

Lavastuse avapilt on tõenäoliselt tugevamaid ja võimsamaid: pingestatud minimalistlik valguse, varju, vormi ja heli mäng elava kehaga. Keset hämarat lavaruumi seisab keha. Just keha, mitte subjekt, etendaja või isik, inimkeha, millel on pea asemel otsas valgustatud servadega kuubik. Peeglid kuubiku sisepinnal tekitavad mulje, et kast on põhjatu. Madalad kumisevad helisagedused, põhjatust peakastist kumav lavaruumi skaneeriv valgus, etendaja intensiivne seisundilisus ja objektkeha õõvastav nihestatus tekitavad kahetise simulaakrumi. Publik on ühelt poolt apokalüptilises kujundiruumis, mille keskmes on keha kui objekt, teiselt poolt tunnetab vaataja ka oma keha ja teadvuse mõõtmete hõlmamatust kui subjektiivset illusiooni. Meie keha tajukogemustest ja tõlgendustest loodud omailm on mõneti meis endis vaid samamoodi konstrueeritud.

Teatud hetkedel on Rauno Zubko oma kehast justkui eraldatud, lahutatud entiteet tehnoloogiliste ja digitaalsete meediumide ristumisväljal.

Aleksander Kelpman

Juba lavastuse pealkirjast nähtub, et tajud asetatakse omavahel nihkesse. Kuulmismeele seisukohalt tähendavad binauraalsed rütmid kaht sageduse ja kiiruse poolest erisugust tooni, mis suunatakse eraldi kõrvadesse, nii et rütmi tajutakse ühe, mitte kahe eraldi sagedusena. Nn binauraalse nägemise puhul võib aga rääkida eelkõige nihestatud tajude ühisväljast, kus vahendatud ruumikeskkond ja kehakuvand satuvad vastukõlla keha vägagi füüsilise kohaloluga.

Omaette küsimusi tekitab autorite taotlus viia publik transsi. Transiseisund eeldab justkui tajude lahustumist, lavastuses viiakse aga tajukogemused pigem erilise tundlikkuse tasemele, koondades tähelepanu, et tunnetada kõiki meediume korraga. Kaia Tungla loodud lavaruum on minimalistlik, puhas ja lakooniline, prožektorite valgusvõred loovad mulje digitaalsest väljast, kus Mikk-Mait Kivi loodud reaalajas etendajat salvestavad ja topeldavad videoprojektsioonid tekitavad keha subjektsuse ja objektsusega mängivaid kaksikmaailmu. Kristjan Kiige elektroonilised helimaastikud seovad kõik seisunditervikuks, kus ühtlane helimaastik vaheldub suisa agressiivselt rütmistatud osadega, kriipivalt kõrged helisagedused ja mürisev bass võivad kõrva ärritadagi. Ometi on keha nende meediumide väljal möödapääsmatult ja isegi domineerivalt kohal.

Zubko mängib butō esteetikaga, millele ta viitab osaliselt ka liikumiskeeles ja -tehnikas. Ta on savikuju kombel valgeks võõbatud, alasti ülakeha ja pöetud peaga. Ka kehaline kohalolu satub siin butō’le omasele vastandite väljale. Keha on paigutatud suuresti virtuaalsele meediumide välule, liikumine ja kehaline olek ise on aga vaieldamatult füüsilised ja kohal, liikumiskeel isegi animistlik. See on kriisihetkes keha, mille seisundilisus vaheldub ruumiga mängides plastilise ja dünaamilise liikumisega. Teatud hetkedel on Zubko oma kehast justkui eraldatud, lahutatud entiteet tehnoloogiliste ja digitaalsete meediumide ristumisväljal, ent koreograafia annab märku ka aistingulisest kehatehnikast. Liikumise muskulatuuriplastika mõjub keha muundavalt, keha subjektsus ja objektsus on siin konstantses hõõrdumises. Videoprojektsioonide, helimaastike ja valgusvihkude põimingus on see omamoodi digitaalne butō.

Lavastuse lõpuosas tantsib Zubko laest põrandale projitseeritud iseenda kujutisega, mis liigub minimaalses ajanihkes tantsijaga peegelpildilis. See on kui tema Teine, kellega liikudes tekib tundlikke ja meeldivalt sürreaalseid hetki. Sama ideega mängitakse teisteski videoprojektsiooni stseenides, kus kehast ja identiteedist saab vaatajale omamoodi kummitus masinas. Ehkki visuaalsed ja heliruumilised pildid on tugevad, jäävad need kompositsiooniliselt teineteisest pisut eraldatuks ja dramaturgiliselt oleks võidud tähendustasandites sügavamale kaevuda. Samuti võiksid lavastusterviku huvides stseenid olla ehk pisut kontsentreeritumad ja kompaktsemalt komponeeritud, et mitte jääda kinni vahendite efektsuse demonstreerimisse. Kõige võimsamatel hetkedel on meedium kõnekas vahend ja uue maailma looja, mitte eesmärk iseeneses.

Kahtlemata ei looda lavastuses „Binaural vision“ sisu vaid vormi või selle efekti kaudu. Suur panus on tehtud küll vormivahendite viimistlemisele (töötatud on puhtalt ja täpselt), Zubko esitus lisab sellele aga ka indiviidi subjektsuse ja objektsuse skaala ning küsimused inimloomuse kohta digiajastul. Multimeedialavastuseks tituleeritu on siiski pigem kehakeskne tantsulavastus: keskse kujundi loob ikkagi objektsuse ja subjektsuse vahel pendeldav keha tajuaistingute väljal ning selle suhestumine meediumidega enda ümber.

Zubko on oma lavastusmeeskonnaga toonud iseseisvalt välja tähelepanuväärse ja mahuka viimistletud teose, mis väärib oma stiilipuhtuses tunnustust. Lavastuses „Binaural vision“ lubatakse publikul kuulates näha, vaadates kuulda, tajuda liikudes paigalseisu ning paigal olles oma ja Teise liikumist. Loodetavasti on sel lavastusel sügisel rohkem mängukordi.