Dionüüsiline orgia Kolga mõisas

Lavastuse mängumaailm, milles on kõrvuti ja segiläbi madal ja kõrgstiil, jumalad ja orjad, antiik ja kaasaeg, on igapidi üle võlli.

KADI HERKÜL

R.A.A.A.Mi „Praegu pole aeg armastamiseks“, autor ja lavastaja Damir Salimsjanov, kunstnik Ervin Õunapuu, muusikaline kujundaja Ardo Ran Varres, valguskunstnik Priidu Adlas. Mängivad Mari-Liis Lill, Harriet Toompere, Kristo Viiding, Martin Kõiv, Tõnn Lamp, Ott Kartau. Esietendus 5. VII Kolga mõisas.

Kui möödunud suvehooaega kokku võttes heitsid mitmed kirjutajad teatritele-truppidele ette lihtsama vastupanu teed minekut ja liigset komöödialembust, siis tänavuse suve esimene pool tõestaks justkui vastupidist. Meeldivad üllatused pärinevad just komöödiažanrist, samal ajal kui nii mõnigi klassikaks kandideeriv tippteos on vormunud venivaks ja pidetuks teatriõhtuks.

See ei tähenda, et ka nüüdsetel külmadel suvelavadel ei esineks piinlikult abitut ja alamõõdulist naljategemist, ent tuletab meelde, et komöödia iseenesest pole kuidagiviisi nõrgem või vähem väärt žanr ning et selles saab ajada täpselt samavõrra üldinimlikke asju kui väärikalt tõsiseks tunnistatud draamas.

Udmurdi lavastaja Damir Salimsjanovi „Praegu pole aeg armastamiseks“ võlubki just oma mängulusti, avatud ja julge jämekoomikaga. See mängumaailm, milles on kõrvuti ja segiläbi madal ja kõrgstiil, jumalad ja orjad, antiik ja kaasaeg, on igapidi üle võlli. See on farss tões ja vaimus: ebareaalsed sündmustikupöörded, jaburalt silmaklapistatud tegelased, eri ajastute ja kultuuride vihjetest kubisev dialoog, kus vaataja ees uperpallitavad kreeka ja rooma mütoloogiad, Hispaania keskaeg ja Kreeka võlakriis. Nii teksti kui lavastust ühendab ja läbib totaalne stilistiline ning vormiline eklektika, mille näiteseltskond ilmse mõnuga lahti mängib.

Kirgede tormi jälgivad, selgitavad ja täiendavad Esimeseks ja Teiseks kooriks kehastunud Tõnn Lamp ja Ott Kartau. Keskel Amphitryon-Jupiter (Kristo Viiding).

Mats Õun

Vineerist piksenoolega Jupiter

Loona tõukub „Praegu pole aeg armastamiseks“ antiikmütoloogiast – see on kes-teab-mitmekümnes tõlgendus Jupiteri seiklusest Alkmenega ja Heraklese eostamisest, samal ajal kui Alkmene abikaasa, vapper väejuht Amphitryon Teeba vaenlastega sõdib. Klassikalises kaanonis Plautusest Molière’ini on „Amphitryon“ olnud eksituste farss, milles Amphitryon ja Amphitryoniks moondunud Jupiter vastukäivaid käske jagavad ning kõigi ülejäänute loogika ja mõistuse lühisesse ajavad.

R.A.A.A.Mi Kolga mõisas mängitav versioon, mille autoriks on märgitud lavastaja Salimsjanov ja mis kavalehe kohaselt tugineb brasiilia näitekirjaniku Guilherme Figueiredo 1949. aastal valminud komöödiale „Maja, kus magas jumal“, pakub eksituste komöödia asemel mängu mängus. Siin pole mingit jumalikku Jupiteri, on üksainus Amphitryon. Rahva silmis atleet ja vägev väejuht, sisimas haiglaselt armukade mees, kes hiilib lahinguväljalt minema, et oma imekauni abikaasa truuduses kindel olla.

Ja justnagu operetis, kus õilsale armastajapaarile sekundeerivad subretid, on ka Salimsjanovi „Amphitryonis“ kaks paralleelpaari: kõrgelt sündinud Amphitryoni-Alkmene armuloo taustal ja seda kõverpeegeldades müdistab terve talupojamõistusega orjapaar Sosius-Thessala. Samal ajal kui piitspeene kuningatütre Alkmene (Mari-Liis Lill) magamistuppa tormab vineerist piksenoolt pea kohal hoidev Amphitryon-Jupiter (Kristo Viiding), tatsab mahlaka Thessala (Harriet Toompere) voodiveerele pikaldane Sosius-Mercurius (Martin Kõiv), ohvrituvi küljest rebitud tiivad hüppeliigeste ümber tilbendamas.

Camp on lahe

Orgialikult pöörane on kogu „Praegu pole aeg armastamiseks“ mängu­võttestik. Käepärased palakad keeratakse jumalikuks toogaks, vägev väejuht hiilib lavale tagauksest või jääb koperdades lingi külge rippuma, lokirullides orjatar tuiskab kohale nagu tuldpurskav fuuria ja aeglase taibuga ori kondab ringi, nunnu ohvrilamba­topis õlal tolknemas.

Kogu seda kirgede tormi jälgivad, selgitavad ja täiendavad Esimeseks ja Teiseks kooriks kehastunud Tõnn Lamp ja Ott Kartau – need kelmikalt mängulised antiikkoori järeltulijad juhatavad sisse ja välja (nii publikut kui ka tegelasi); sätivad poosi, kui Mercurius ja Jupiter oma suure vallutuse eel groteskselt skulpturaalsesse attitude’i tarduvad; teevad ööhääli, kui saabub öö; seletavad vahelejätteid ja ajahüppeid; markeerivad juubeldavat rahvamassi – tõstes näiteks sildi „Tormilised kiiduavaldused“; lisavad lihtsalt lustlikku teatraalsust nagu Tõnn Lambi täpselt välja mängitud mikrofonikaja Amphitryoni lahingukõne ajal.

Lavastuse camp’ilikku, ülepaisutatud esteetikat toetavad Ervin Õunapuu kunstnikutöö ja Ardo Ran Varrese muusikaline kujundus. Kümme nullstiilis taburetti moonduvad kõigeks, mida vaja, olgu koturnid või poodium; lahingukiiver meenutab vaskkastrulit, mille küljes tolknevad juusturiivid; orjatar Thessala lokirullid oleksid justkui paksust aiakaablist lõigatud. Samavõrra sihipäraselt juhuslikuna kõlab helitaust – lõiguke siit, teine sealt, pisut nagu komöödiasarja vahekõllid.

„Praegu pole aeg armastamiseks“ ei räägi suurt ja vastuokslikku lugu maailmakorrast nagu R.A.A.A.Mi mõne suve tagune „Libahunt“, mis eestlase ja eestluse olemusele valusat kõrvalpilku pakkus. Tõsi, Amphitryoni loo taustal käib sõda. Aga sinna – taustale, eemale, visandlikuks – see jääbki. Keskmes on süda. Inimlik lollus ja lollakas armsus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming