Dmitri Krõmov: „Eriti häid mõtte­impulsse saab praetud kana süües. Ja edasi tuleb juba töö”.

Maris Johannes

Dmitri Krõmov pälvis lavastusega „Deemon. Vaade ülalt” Kuldse Maski kõige eksperimentaalsema lavastuse eest. Tänane teatriseis maailmas meenutavat XIX sajandi lõpu XX sajandi alguse mullistusi kujutavas kunstis, kus iga andekas looja on kinnistanud oma stiili kunstiajalukku – teatrikriitik Marina Davõdova mõte. Maris Johannes küsib, kas kunstniku haridusega Dima Krõmov on selle peale mõelnud. 

 

Dmitri Krõmov: Marina Davõdovast pean väga lugu, aga igal elukutsel on oma mõtlemissüsteem, mina tajun teatrit teistes kategooriates, pigem värvi keeles: kuidas kollast, punast, musta  või  rohelist kõrvuti panna. Ma ei taju maailma teatriprotsesse. Mind huvitab minu oma mängumaa, kuhu kaevun. Ja kui see on osa teatriprotsessist, kui inimesed tulevad pärast etenduse lõppu mulle lahke näo ja avatud olekuga vastu, ei karda otsa vaadata, ei pobise valetamishirmus nina alla kiidusõnu, siis sellest on mulle küllalt.

 

Kas teil on ka mõni oma meetod, mis aitab inspiratsioonini jõuda?

Hästi magada, hästi süüa ja niimoodi mitu päeva, hea, kui saaks nädalakese. Eriti häid impulsse mõttetegevuseks saab praetud kana süües. Ja edasi tuleb juba töö.

 

Proov või etendus, mida eelistate?

Ikka proove, väljamõtlemise protsessi. Esietendus on vastik. Jube on vaadata oma lavastust koos publikuga. Tulen teatrisse igaks etenduseks, aga ma ei vaata, tavaliselt kuulan. Viskan ennast kulisside taha pikali ja jälgin, kuidas kulgeb, kas teevad täpselt, kuidas publik reageerib. Kui ma etendusele ei lähe, põen veel  rohkem, justkui oleksin nad hüljanud.

 

Isatunne?

Isa, vend, sõber, seltsimees… õpilased on tõesti mu poja eakaaslased, aga mu suhe nendega ei ole selline nagu pojaga. Lapsed tahavad iseseisvuda, aga õpilased, vastupidi, näevad sinus teed isikliku vabaduseni. Iseseisvuja ei soovi sidet, õpilased, vastupidi, otsivad kontakti.

 

Mis on noortele kergem: kas luua individuaalselt oma mina kehtestades või vastupidi, luua kollektiivselt?

Alguses on kergem koos, siis tuleb iseseisvumine. Tunned ennast lapsevanema olukorras. Õpilastes tärkab soov teha midagi omaette. Sellesse tuleb suhtuda lugupidamisega, aga mulle on see õppetund. Ma väga sooviksin, et nad tuleksid tagasi targematena. Jalutagu küla peal, aga ööseks ootan neid ikka koju, kui kujundlikult öelda. Elama peaks ikka kodus. Koolistuudiot peangi meie  koduks, mitte niivõrd territooriumi kui hinge ja mõtteviisi poolest. Ambitsioone ei tohi kelleltki võtta, aga koos ambitsioonidega tulevad ka kohustused.

Kursus, kes mängis lavastust „Söör Vantes. Donki Hot”, on juba lõpetanud, praegu töötan esimest aastat uue kursusega, kes ei oska koos veel midagi teha, siblivad nagu kanapojad.

 

Dima Krõmov  mõtleb välja uut lavastust. Ta ei tooda  teatrikonveierile, tema mõõt on  üks lavastus aastas. Mida tähendab „mõtleme välja uut lavastust”?

Mina, kunstnikud, näitlejad koos mõtleme, mul on oma ettekujutus olemas, hakkame tegema, ette võib tulla igasuguseid ootamatusi, parandusi, vahel on muutused kardinaalsed. Esmakordselt teeme koostööd heliloojaga. Meil on väljakujunenud kooslus, mis pole küll teab mis suur, kutsume uusi inimesi enda kõrvale. Trupi tuumiku moodustavad minu teatrikunsti tudengid ja mõned näitlejad, kes on meie katsetustega liitunud.

Lavastuse teema olen ise valinud, aga nemad peavad seda laval tegema, iga kord eri moodi ja ülesanded on näitlejale kindlasti  harjumatud. Proovin töö korraldada nii, et teeme kõik koos. Mu mõistus veel töötab, aga trupilt tulnud värsked ideed on kuldaväärt, olgu väljapakkujaks näitleja või kunstitudeng. Uus lavastus tuleb  jällegi visuaalsem kui näiteks mu viimane töö „Lehm”, mis on näitlejalavastus, kus tuleb mängida ja  teksti anda. Lavastus, mida praegu proovime, on kujundite ja ideede kogum.

 

Kui tähtis on sõna rolliloomes?

Sõna ei ole tähtis, oluline on impulss, mis sündinud ideest. Idee võin välja mõelda oma peas, see võib tugineda mõnele kirjandusteosele. Aga nii ehk teisiti me kaugeneme sellest tekstist. Tekst on meile vaid põhjus kokkusaamiseks, et koos sümpaatsete kunstnike ja näitlejatega välja mõelda oma unenäod ja nägemused. Aga  nägemused on idee teenistusse lükitud kui šašlõkk vardasse. 

   

Milline on Dima Krõmovi  suhe vene teatriga. Kas tal on siin mõttekaaslasi? Teie isa oli lavastaja Anatoli Efros, ema teatrikriitik  Natalja Krõmova.

Ma olen üksi, mitte sellepärast, et ma tahaksin, vaid  nii on kujunenud. Kes ei tahaks olla sündmuste keskpunktis ja omada hulka sõpru. Suhteliselt hilja sai mulle selgeks, mida ma üldse tahan teatris teha. Samas, ma ei tunne ennast üksikuna, kuna mul on õpilased. Meid käib vaatamas publik. Mida tähendab, et inimene ei ole üksi? Kas seda, kui tal tuleb ülevoolavalt tervitada pidukostüümides esietenduse publikut? See variant mulle väga ei meeldi. Eks igale kunstnikule ole üksindustunne loomuomane.

 

Küsimus ei olnud mõeldud nii eksistentsiaalsena…

Oma stiili üle imestan vahel isegi. Isa tegi hoopis teistsuguseid lavastusi. Ja need meeldisid mulle väga. Tema lavastustest olen saanud oma elu tugevamad teatrielamused. Minu tee on läinud teises suunas, see on mulle kallis ja ma ei tunne ennast oma isa tõekspidamiste reeturina. Kui isa minu asju vaataks, usun, mõni koht lavastuses liigutaks teda kindlasti, võib-olla tuleks pisargi silmanurka. Vahendid, teatritegemise viis on muutunud, aga eesmärk on sama, tunded jäävad, meetodid muutuvad.

Aga suhe psühholoogilise teatriga? Mind igatahes abistab see, et olen Anatoli Efrose poeg. Oled nagu vaene aristokraat, vaene, aga ikkagi aristokraat. Isegi parunil Gorki „Põhjas” on minevikutaju olemas. Ja minul ka. See on nagu õhupallike su sees, sõltumata su soovist on ta juba täis puhutud. See õhupall on alati aidanud, mitte kunagi seganud.

Kunstnikuna töötasin oma isa lavastuste juures. Kui ta suri, lahkusin teatrist, tegelesin maalikunstiga. Nüüd teen lavastajatööd. Mul ei ole kunagi olnud režissööriambitsioone, pole ka praegu. Režissöör Krõmov – kõlab kummaliselt. Ikka kirjutan kavalehele „postanovka Krõmova”. Lavastust seada võib ka kunstnik. Ma räägin teist keelt. Ju ma olen seda režissööride keelt tänaseks veidi õppinud, aga kindlasti ei ole see teatrikooli tudengitele tuttav teatrikeel. Ma ei räägi läbivast tegevusest ega pealisülesandest, mu mõisteaparatuur on teistsugune. See ei ole ka kunstniku erialakeel, vaid mõisted on segunenud.

 

Krõmovi meetod, on see olemas?

Kunstniku silmaga vaatan, kuidas värvid sobivad. Näiteks ei ole mul muusikalist kuulmist. Samas saan aru, millist heli vajan laval üleminekuks. Igasugune muundumine või üleminek laval on olukord, mis teeb mind närviliseks, erutab, ma soovin et see ärevus kanduks ka vaatajani, seetõttu tahan olla väga täpne. Kuidas üks element teisega kokku sobib, see on erutav, teise ja kolmanda  elemendi kooskõla on hoopis teistsugune. Kindlasti on selles kunstniku tundeskaalat, aga samuti pole võimatu ka psühholoogiline vaatepunkt. Laul, tants, pantomiim, varjuteater, mida kirevam, seda põnevam! Muusika ei tule ainult klaverilt, mängid ühe käega klaverit, siis haarad viiuli järele, siis sõrmitsed tšellot, siis puhud pasunat ja see pakub pinget.

 

See on Dima Krõmovi autoriteater.

Vist küll.

 

Palju on teie teatris sõnaõigust teistel tegijatel, trupi liikmetel?

Kui mõni neist ütleb „ei”, siis ikka hakkan kaaluma lavastuse edasist käiku, kas on vaja muutusi või jätkata, sõltub olukorrast. Lavastamise käigus tuleb ikka ette trupi vastuseisu. See on ühistöö. Igaüks toob sületäie halge, lõke on meil ühine.

 

Platonovi „Lehm” on tekstikesksem kui teised teie lavastused.

Selles on rohkem lugu. Mulle väga meeldis see Platonovi lühijutt, mille põhjal oma lavastuse tegime. Kogunesime ja hakkasime esimesest stseenist peale tegema nagu päris näidendit, analüüsisime tegevust, osatäitjate käitumist. Mida teeb isa, kes on vasika tapamajja viinud, kuidas käitub poiss, kuidas lehm vasika kaotuse üle elab, kuidas ta udus ära eksib. See on kõik jutustuses kirjas. Lõpuks on lehmal seljas valge pruutkleit ja ta viskub rongi alla nagu Anna Karenina, kellelt on laps ära võetud. Mis vahe seal on, naiselt on võetud laps, skeem täpselt sama. Kõik see on üks vene kirjandus. Poiss armastab lehma oma esimese armastusega, see on puhas tunne elusolendi vastu. Aga ta on platonovlik poiss, kes küll proovib kirjeldada oma tunnet, aga ei suuda välja öelda sõna „armastus”, sest ta on kümneaastane, raudteelase poeg süda-Venemaalt, tema leksikonis pole sellist sõnagi – „armastus”. Ometigi on see armastuse lugu.

Kostüümide leidmine – selles on palju juhuslikku, käime second hand’is, proovime selga, üks kleit teeb näitlejanna nii kaitsetuks kui tütarlapse tantsupeolt, keda kunagi tantsima ei võeta – ja sellest kaltsukleidist saab meie kostüüm, kõrvalt kastist barett pähe ja ongi tegelane valmis.

 

Dima Krõmovi lavastus on kui sibula koorimine: kes osavam, koorib kergemini, kes kohmakam ja tunneb vähem vene kultuurikoode, sel jääb mõni kiht kätte saamata.

Sibula kujund mulle meeldib, sest sibulat koorides inimene nutab. Aga kui kõiki kihte ära ei tunnegi, mis sellest!. Mul aitab see kihilisus lavastada. Võtame näiteks Brotski või Mandelštami luuletused. Nad armastavad antiikmütoloogia tsitaate, mis oma peensustes avanevad vaid erialainimestele. Antiikmaailma sügavaid tagamaid tundmata tajun neid kujundeid omal kombel. Luuleread mõjuvad oma rütmiga nagu šamaani nõidus.

Ma unistan,  et selline poolmuusikaline, poolmõtteline ülekanne lava ja saali vahel toimuks iseenesest. Isegi siis kui vaataja-kuulaja poolest aru ei saa, on ta ometi asjasse pühendatud, leidnud osaduse. Aga ma ei taha esitada vaatajatele mingeid mõistatusi või panna neid hämarasse olukorda arutama, mida küll sellega on mõeldud. Ma tahan olla väga lihtne, aga loomulikult mulle endale huvi pakkuvast küljest.

 

Nagu Arvo Pärt oma lihtsusejanus.

Kuulasin Arvo Pärti just Prantsusmaal ja minu heliloojast sõber on temast lausa vaimustatud. Unistan, et inimene väljastpoolt, see, kes ei kuulu minu ringi, tunneks ja tajuks neid lavastuse võnkeid, mitte ainult sõna ja verbaalset mõtet jälgides, vaid üldisemalt. Sõna, see on kõige lihtsam vahend, seetõttu oleme sõna oma lavastustest välja heitnud, et teistmoodi ehtsust otsida. Mulle meeldib, kui inimesed etendusel nutavad. Lihtne füsioloogiline reaktsioon. Nutt on parem kui naer. Naeru juured on loomariigis, naerul on mitu astet, aga nutt tähendab vaid ühte, suurt kurbust. Naeru võib erisuguste vahenditega esile kutsuda, nuttu mitte (kui see ei ole just hirmu sünnitatud), nutt kuulub kaastunde juurde.

 

Loogika –  mis roll on sellel kategoorial teie lavastuses?

See joonlaud on mul alati taskus. Iga emotsiooni mõõdan loogika mõõdupuuga, aga iga kord ma ei paranda seda loogika kohaselt. Raudtee kõrval jookseb paralleelselt tagavaratee. Loogika ei tohi emotsionaalset vastuvõttu pärssida, peab valitsema tasakaal. Kui oled välja mõelnud ebaloogilise emotsionaalse käigu, kiilub loogika kinni ja emotsioon ei pääse välja. Vahetevahel võitlus loogika eest pigem suurendab emotsionaalsust. Peab siiski täpselt jälgima, millega tegu, sest kui segadus läheb väga suureks, väljub vaataja mängust, sest segadus peas on juba kaleidoskoobi mõõdus. Aga pidev loogikapiits on samuti halb kaaslane. Kõige tänuväärsem publik oskab kõndida piiri peal.

 

Publik Eestis ja Venemaal. Kas kontakt lavastusega „Söör Vantes. Donki Hot” on samasugune? Meie nägime seda „Talveöö unenäo” festivalil?

„Donki Hotti” oleme mänginud Ameerikas, Inglismaal, kohe läheme Soome. Vene publik on ikka veidi kahtlustav. Ega tal kerge ole, tal oli ju nagu minulgi Stanislavski kukla taga. Ka Meierhold. Ja ka minu isal. Seetõttu vaatavad nii vene kriitikud kui publik mind kahtlustavalt, vahel pöördub see kahtlustus plussmärgiliseks, aga ikkagi on väga palju segavaid asjaolusid.

Kui kuhugi välismaale sõidan, ei tunta seal ei mind ega mu isa, ega mu tudengeid. Vaadatakse lavastust. Sellises olukorras jõuab lavastuse laine kiiremini kohale kui minu kodumaal, kus kõik toimib sordiini all, justkui kile taga.

See kahtlustamine on meil Venemaal lausa bioloogilisel tasandil ehk füüsiliselt  tuntav. Mitte selles ei ole asi, et nad oleksid pahad ega tahaks aru saada. Sellel arusaamatusel on sügavad juured. See on tingitud rahva vaesusest, ka hingelisest vaesusest. Kui müütiline minevik on tähtsam kui reaalne elu oma emotsioonide ja tulemustega, siis on see ebanormaalse loomuvastase arengu tundemärk.

Kui areng on olnud ebardlik, siis on arstidiplom kabineti seinal olulisem kui reaalne patsient, kes on tulnud abi saama. Tuled polikliinikusse ja arst vaatab ainult paberitesse, sinule pöörab ta tähelepanu viimases järjekorras, kui paber täidetud. Vaatab kiirustades ja teeb kiirelt otsuse. Üks kurja juur on ka halb kasvatus.

Meil on olnud Stanislavski ja teisi tarku andekaid inimesi. Vene ja teiste siin elanud rahvaste vaimsuse põhi on väga rikas, see rahvaste segu on loonud viljaka pinnase – pista kepp mulda ja juba läheb ta haljendama.  Tõeline mustmullakamar. Samas tunnistame ainult Stanislavskit ja tema süsteemi, kust hing ammu välja lennanud. Stanislavski süsteemiga tegelevad inimesed teist-kolmandat vahetust. Siin pole jälgegi enam sellest, mille üks suur andekas laps omal ajal lõi. Stanislavski oli ju revolutsionäär, kes oli avatud uuele. Aga tema tänased jüngrid kaitsevad vaid vana. Isegi need, kes otsivad uusi tuuli, istuvad tegelikult selle vana pagasi otsas, kuna Stanislavski süsteemi hirmus on nad kaotanud uue suhtes igasuguse kriitikameele. Nagu on meil rahaga. Aastakümneid kuulutati meile: raha, see on paha! Nüüd on rahahimu Venemaal hullumeelsem kui Ameerikas, ei mingit sündsustunnet. Häbilugu. Nagu on häbilugu meie suhe minevikuga. Minevik on lihtsalt minevik. 

Seepärast pean rõõmuga tunnistama, et eesti publik oli palju avatum kui vene oma meil kodus. Võib-olla eestlaste suhtes, keda te ise ju tunnete, on teil samuti sellised kummalised „füsioloogilised“ reaktsioonid.  Kes seda  teab?

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming