Dmitri Krõmovi õpikoda

Niina Kotsarenko / t?nud Merle Ljubimova

Reportaaž sündmuskohalt  

Kohtumine Dmitri Krõmoviga Linnateatri väikeses saalis ei erinenud alguses millegi poolest teistest samalaadsetest kokkusaamistest.  Kuid vestluse algusest polnud veel möödunud kümmet minutitki, kui juhtus midagi tavatut: lavale seatud suure valge papitüki tagant hakkas kostma arusaamatut krabinat ja kobinat. “Ma pole tõtt-öelda kursis, mida nad seal sepitsevad,” pöördus Dmitri Krõmov saali poole, pidades “nende” all ilmselt silmas oma õpilasi. “Aga ärgem pöörakem neile tähelepanu.” Seda soovitust polnud aga kuulajatel-vaatajatel lihtne järgida.

Üksteise järel “tekkisid” lavale inimesed, mõni puges välja papitahvlisse lõigatud aknakesest, ülejäänud “imbusid” muudest piludest ja pragudest. Nende ilmumine tekitas lõpuks pöörase virvarri. Pealegi käitusid “tulnukad” lavaruumi vallutades tõeliste peremeestena: lavapõrand vahetati välja ja planšett kleebiti paberiga üle. Seejärel asuti valget kartongi üle maalima. Iselaadse etenduse lõpuks oli lavale loodud värvikas, Pablo Picasso ja Marc Chagalli stiilis pannoo. Selle ees uitasid ringi “Don Quijote” tegelased:  Dulcinea ja don Quijote, naerutades publikut kõikvõimalike vigurite ja vempudega.

Samal ajal jätkus omasoodu, vaatamata toimuvale provokatsioonile laval, asjalik ning professionaalne vestlus Dmitri Krõmoviga. Siinkohal väljavõte kohtumisel esitatud küsimustest ja vastustest.

 

Kuidas kulgeb teie tööprotsess lavastuse väljatoomisel? Kas võib öelda, et “Söör Vantes. Donki Hot” on teie tehtud lavastus või on tegemist kollektiivse loominguga?

Me valime teema, mis pole üheplaaniline, mille taga on võimalik “veel midagi” näha. Ei meenugi täpselt, mis meile esialgu “Donki Hoti” taga kangastus. Kõik see, mis hiljem tuli – don Quijote kasv, kääbuslik Dulcinea – sündis tööprotsessi käigus. See on umbes nii, nagu vahel lapsed loomi joonistavad: murravad paberi keskelt pooleks ja maalivad siis, teineteisest sõltumata, oma “loomapoole”. Kui paber seejärel lahti volditakse, ilmub nähtavale imeline elukas, keda tegelikkuses ei eksisteerigi.

Meie alustasime oma tööprotsessi raamatu läbilugemisega – ja alguses “Don Quijote” meile ei meeldinud. Kuid peategelase isikus oli midagi ainulaadset ja sedavõrd karakteerset, et tasus edasi mõtiskleda.

Kui noored tulid minu juurde esimesele kursusele, ütlesin neile: “Siin olete teie ja siin on ülesanne, mis tuleb teil lahendada.” (Krõmov joonistab kartongile kaks punkti.) “Kõige lihtsam ning halvem meetod on lahenduse leidmisel kasutada otseteed.” (Tõmbab punktide vahele ühendusjoone.)  “Võib teha aga hoopis teistmoodi. Vähehaaval teemat avada, käituda sellega nagu lõngaga, mida kihtkihi, keerd keeru järel poolile kerite. Kui hakkate otsima ülesandele võtit, meenuvad teile ema, isa, teie lapsepõlv, mõned eredad sündmused teie elust – nii lähenetegi samm-sammult lahendusele.” (Joonistab punktide juurde ringjooned.)

Valdavalt koosneb “Donki Hoti” trupp minu üliõpilastest GITISe teatrikunstnike erialalt. Kaasa teeb ka üks näitlejanna, kes mängib Dulcinead. Näitlejad õpetatakse kuuletuma ja alluma, kunstnikud on teistsugused – nemad on oma loomingus palju sõltumatumad ja iseseisvamad. Lavastuses väljendub see, mida ma nendega joonistan. Kõrvaltvaatajale näib meie tegevus õpikojana, või õigupoolest tundub olevat midagi õpikoja ja kaose vahepealset. Saladus peitub aga selles, et valitsevas segaduses ei tohi silme eest kaotada punkti, mille poole püüdled.

 

Kas “Donki Hot” on ainus tudengitega koostööna valminud lavastus?

Meil on veel kolm samalaadset lavastust. Üks on tehtud vene rahvuslike muinasjuttude põhjal, teine – “Deemon – vaade ülevalt” Lermontovi järgi, kolmas –  “Oksjon”, Tšehhovi näidendite põhjal. Viimase jaoks “tükeldasin” neli Tšehhovi näidendit ja panin neist osadest kokku uue teatritüki: Anton Pavlovitšil jääb perekond ilma kirsiaiast, meil kaotavad näitlejad oma teatri. Selle materjaliga töötades seisid mul silme ees Anatoli Vassiljevi teater ja tema näitlejad. Me kõik loodame, et Vassiljev veel naaseb Venemaale.

Tahan Anatoli Vassiljeviga rääkida soovist luua temaga ühine teatristuudio, selline suur meistrikoda, kus noored töötaksid teatrikunstnikena, teeksid dekoratsioone. Pärast  aga lükataks dekoratsioonid kõrvale ning mängitaks lavastust. Ning et seal lõhnaks värske värvi järele nagu teatri töökodades ikka.

Minu õpilastel on juba enestel lavastused, mille juures nad on kunstnikena tegevad. Mina aga soovin väga, et saaksime endiselt kokku ja teeksime ühiseid lavastusi. Praegu on meil kõigil veel huvi olla koos ja töötada – see on väga väärtuslik kapital, mis väärib kasutamist. Mis puutub aga rahalisse kapitali, siis seda napib meil alati, kogu aeg peame midagi leiutama, välja mõtlema.

Kas selleks, et saada teatrikunstnikuks, piisab ainult joonistamisoskusest või on vaja veel midagi?

Joonistamisoskus pole selles töös sugugi peamine. Heal teatrikunstnikul  peab töötama üks eriline osa ajust ja selle osa väljakoolitamine on raske. Heas teatrikunstnikus peab olema kirge ja seiklusjanu. Hea teatrikunstnik on nagu kirglikult merd armastav meremees: ta oskab meisterlikult laevaköitesse sõlmi siduda, mastide otsas turnida, tuule suunda kindlaks määrata. Kuid, kui tal puudub iha Ameerikat või kas või tillukest saartki avastada, pole ta neist oskustest hoolimata mingi õige meremees.

Veidi enne vestluse lõppu lahkusid Dmitri Krõmovi õpilased saalist. Kuid punkti oma etteastele, nagu hiljem selgus, polnud nad veel pannud. Krõmovil oli olnud ettevaatamatust publikule teatada: koostöö õpilastega seisneb selles, et õpilased joonistavad, tema  kirjutab vaid valmis töödele alla. Kui siis vestlus lõppes ning kuulajad-vaatajad hakkasid saalist lahkuma, leidsid nad ukse väljastpoolt kinni kleebituna. Publiku silme ette kerkis paberiga kaetud trepp. Seda paberit katsid kellegi allkirjad. Ja nende allkirjade autoreid ära arvata polnudki keeruline.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming