Dokumentalist, kes naudib teatraalseid trikke

Valters Sīlis: „Mõtlesin pingsalt, kuidas tähistada Läti riigi 100. aastapäeva ja kasutada selleks nüüdisteatri kriitilisi väljendusvahendeid.“

ANNELI SARO

Läti poliitilise teatri eestkõneleja Valters Sīlis (sünd 1985), kes jagab ennast peamiselt Läti Rahvusteatri ja sõltumatu väiketeatri Dirty Deal vahel, tõdeb: „Teen dokumentaalteatrit, mis vahel kaldub poliitikasse, kuid mitte igapäevapoliitikasse, sest sellesse sekkumiseks on teatriprotsess liiga aeglane.“

Milliste teemadega praegu töötate?

Viimastel aastatel olen teinud kolm lavastust, mis kõik on seotud Läti 100. aastapäevaga. Teatris Dirty Deal tõin lavale „Andrievs Niedra“. Tegin seda koos Kārlis Krūmiņšiga, kellega koos olen õppinud ja kes on mänginud minu lavastustes, ent hakanud ka ise tekste kirjutama. „Andrievs Niedra“ tegevus toimub Läti riigi loomise segastel aegadel. Niedra1 oli kirikuõpetaja ja poeet, sõja ajal tõusis ta sakslaste toel Läti peaministriks, kuid hiljem kuulutati riigireeturiks ja pandi vangi. Ta oli küllatki konservatiivne, püüdis vältida revolutsioonilisi muudatusi – oli näiteks vastu mõisamaade riigistamisele. Lavastus tugineb Niedra päevikutele ja ajaloodokumentidele.

Seejärel sain veel kaks pakkumist. Liepāja teatris tegin lavastuse „Liepāja – Läti pealinn“. Liepāja oli 1919. aastal lühikest aega Läti pealinn, Ulmanise valitsuse ajal korraldati seal riigipöördekatse ning sakslased nimetasid peaministriks Niedra. Lavastus on lihtsate inimeste elust: näljahädast, difteeriast, enesetappudest, põgenikest jm. Koos dramaturg Rasa Bugavičute-Pēcega lappasime läbi tollased ajalehed ja leidsime sealt palju kummalisi juhtumeid. Kuigi lokaliseerisime sündmused Liepājasse, kujutasid need tollast elu laiemalt kogu Euroopas. Võib ainult aimata, kui palju või vähe taipas tollastest poliitilistest sündmustest ja oma riigi loomise probleemidest Liepāja rohkearvuline töölisklass.

Kolmas 100. aastapäevaga seotud lavastus on Läti Rahvusteatris tehtud „Kohtumispaik Teine Linnateater“. Enne Läti iseseisvumist oli selles maja Teine Linnateater,2 ehitatud Vene teatriks. Kui Esimene maailmasõda lõppes, kolis sinna Läti ooper. Just selles majas loeti 18. novembril 1918 pärast Wagneri „Lendava hollandlase“ etendust ette Läti iseseisvusdeklaratsioon. Sellest on säilinud üks foto. Me taasloome selle sündmuse, kuigi väiksemas mõõtkavas, kõik rahvusteatri vabad näitlejad on ettevõtmisega seotud.3 Peamiseks sihtrühmaks on gümnaasiumiõpilased. Kõigil vaatajatel on kõrvaklapid, nii et see on nagu rändmuuseum. Publik saab valida nelja kanali vahel: ühest tuleb poliitkriitilist infot, kes reetis kelle, sest see oli ju ka poliitiline mäng; teiselt pakutakse psühholoogiliselt laetud infot, räägitakse üksindusest ja soovist kuhugi kuuluda jne. Loodetavasti ärgitab see ulmeline ajarännak mõtlema, mida tähendas lätlastele siis ja tähendab praegu oma riik. Oma riigi loomine ei olnud loomulik protsess, see ei kasvanud välja rahvahulkade teadlikust soovist, vaid oli pikaajaline poliitiline protsess.

Valters Sīlis tegi hiljuti Liepāja teatris lavastuse „Liepāja – Läti pealinn“.

Zane Bitere / LETA / Scanpix

Kas neid kolme lavastust saab nimetada dokumentaalteatriks?

Jah. Mõtlesin pingsalt, kuidas tähistada Läti riigi 100. aastapäeva ja kasutada selleks nüüdisteatri kriitilisi väljendusvahendeid. Kõik kolm lavastust on tehtud must-valges tonaalsuses ja pisut pöörases teravas stiilis.

Lavastate koos erilaadsete dramaturgidega: enamasti Jānis Balodisega, aga ka teistega. Kuidas käib ühistöö dramaturgiga?

See on iga kord täiesti erimoodi, kunagi ei tea, kuhu välja jõuame. Esimene koostöö Balodisega oli „Kõik minu presidendid“4 ja selle tekst sündis näitlejate improvisatsioonidest, millest ta võttis tükikesi ja komponeeris dramaturgilise terviku. Lavastus „Edulugu“,5 milles räägiti majanduslikest valikutest ja šokiteraapiast Läti ajaloos, oli vähese dialoogiga teatraliseeritud essee, ent mitte mingil juhul draama.

Koos Matīss Gricmanisega tegime lavastuse „Olla natsionalist“,6 mis põhineb tema autobiograafilistel märkmetel. Teismelisena osales ta telesaates „Kes tahab saada peaministriks“ ja võitis selle. Inimesed arvasid telesaate põhjal, et ta on rahvuslane, ning ühe paremäärmusliku partei juht, kes pääses parlamenti, võttis Gricmanise endale assistendiks. Temast sai selle partei tulihingeline aktivist. „Olla natsionalist“ on lugu sellest, kuidas inimene kasvab suureks ja pettub oma autoriteetides ning kuidas autoriteedid ta ükskord reedavad. Kõigist neist sündmusest kirjutas ta romaani mahtu loo, mida hakkasime koos kolme näitlejaga kärpima, ent ponnistustest hoolimata oli seda materjali ühe lavastuse tarvis liiga palju. Ütlesime Gricmanisele, et sul on kaks tundi aega, räägi, improviseeri ainult sulle kõige olulisematest sündmustest. Algul mõtlesime, et pahanduste vältimiseks sekkub ta lavastusse ainult telefonikõne kaudu, aga kui ta improviseeris, saime aru, et vajame teda ka lavale. Gricmanis ise esitab oma teksti minavormis, kuid ta suhtleb ka teiste näitlejatega ning kõige piinlikumates stseenides esinevadki ainult näitlejad. Videoekraanilt näidatakse dokumentaalkaadreid tema ja ta endiste parteikaaslaste esinemistest. Gricmanisest ongi nüüd saanud elukutseline näitekirjanik.

Töötate vaheldumisi Läti Rahvusteatris ja sõltumatus väiketeatris Dirty Deal. Kuidas institutsionaalsed raamid mõjutavad teie tööd?

Esimene lavastus, mille koos Balodisega rahvusteatris tegin, kandis peakirja „Täiskasvanud“ (2014). See oli palju kergemeelsem, kui tolles teatris kombeks – olin siis alla 30 aasta vana ja teatris oli palju minuealisi. Alguses mingit teksti polnud, näitlejad improviseerisid. „Täiskasvanud“ on siiani teatri repertuaaris, mängime seda väikesel laval. Suurel laval suure trupiga on selline töömeetod välistatud, tarvis on kirjalikku materjali, millest alustada – hiljem võib selle vajadusel küll minema visata. „Eduloo“ puhul kirjutas Balodis näidendi enne proove enam-vähem valmis, aga kui käisime selle stseen stseeni haaval läbi ja mõni neist ei toiminud, siis ta kirjutas uue jupi. Selline on dramaturgiga koos töötamise eelis. Kui lavastada ilma alustekstita, siis läheb vaja rohkem prooviaega.

Kas olete vabakutseline?

Ei, olen Läti Rahvusteatri lepinguline lavastaja. Tegin 2008. aastal siin oma diplomitöö, Mark Ravenhilli „Mõned teravad polaroidid“, ja pärast seda olengi siia jäänud, püsilepinguga aastast 2012. Alguses mu tööd jagunesid kaheks: rahvusteatris lavastasin uusi tekste ja sõltumatul laval tegin originaallavastusi. Ent siis sain aru, et sellist piiri ei ole vaja tõmmata. Mõned oma kõige loomingulisemad lavastused olengi teinud just rahvusteatris. Näiteks tõime lavale Melānija Vanaga Siberi mälestused „Veļupe rand“, millest Viesturs Kairišs tegi hiljem ka filmi „Melanie kroonikad“. Mälestused on tekst, mida ei saa hästi dramatiseerida, saab vaid võtta tekstikatkeid ja neid siis teatraliseerida.

Olen lavastanud ainult ühe klassikalise näidendi: Rūdolfs Blaumanise „Indrāni“.7 Välismaal pole ma kunagi ühtki valmis näidendit lavastanud, vaid teinud ainult originaalloomingut.

Teie lavastustest räägitakse tihti kui poliitilisest teatrist. Kuidas te oma loomingut iseloomustate?

Kui kujutada reaalseid inimesi, eriti poliitikuid, siis muidugi on selles poliitiline mõõde. Mõned lavastused on otseselt poliitilised, nagu näiteks „Riiklik arengukava“, kus kritiseeritakse Läti valitsuste pimedust globaalsete probleemide suhtes. Ma tõesti naudin dokumentalistikat. Dokumentaalteatris kasutan alati ka teatraalseid trikke ja valin jutustamiseks lugusid, mida on raske uskuda, ent mis ometi on juhtunud. Mõnikord kasutame muidugi ka fiktsiooni.

Niisiis võib öelda küll, et teen dokumentaalteatrit, mis vahel kaldub poliitikasse, kuid mitte igapäevapoliitikasse, sest sellesse sekkumiseks on teatriprotsess liiga aeglane. Ma ei kasuta teatrit ka oma poliitiliste vaadete propageerimiseks, vaid vahel sean needki kahtluse alla.

Kas mõni teie lavastus on põhjustanud skandaali?

Kõige rohkem rahvusteatris esietendunud „Edulugu“, mis riivas paljusid poliitikuid ning pärast hakati meid sõimama võhikuteks ja riigireeturiteks. Nagu 1930. aastatel, nii ka praegu on kõlanud arvamusi, et kunst ja meedia peaksid olema positiivsemad, aga on hästi teada, milleni sellised nõudmised ajaloos välja viisid.

2017. aastal lavastasite Viljandi Ugalas Balodise „Nagu Soomes, aga veel parem“. Millised muljed jäid lavastusprotsessist?

Muljed on meeldivad, aga oma kavatsusi ma päriselt teostada ei jõudnud. Tahtsin teha psühholoogilist lavastust tehnoloogiaajastu inimeste probleemidest ja depressioonist, nn nüüdisaegset Tšehhovi-lavastust. See oli väga isiklik töö. Tehniliselt huvitas mind, millal realistlik stseen saab kasvada üle lauluks – selleks kasutasime Indrek Mesikepi ehk fs-i ajakohast luulet.

Kahju, et ei ole ühist Balti riikide teatrivõrgustikku, mille abil peale teatrikriitikute näeks naaberriikide lavastusi ka publik. Eesti näitlejad ja vaatajad ei tunne mu käekirja ning see teeb suhtlemise raskemaks. Ühise kultuuriruumi kaudu saaksime luua ka ühise identiteedi – teater sobib sellise suhte loomiseks.

1 Andrievs Niedra (1871–1942) õppis aastatel 1891–1899 Tartu ülikoolis usuteadust.

2 Nn Esimene Linnateater oli saksa teater, mis tegutses praeguses Läti Rahvusooperi majas.

3 Tunniajast lavastust „Kohtumispaik Teine Linnateater“ esitati 12. – 16. novembrini kolm korda päevas.

4 Teatri Dirty Deal ja Läti Rahvusteatri koostööprojekt, esietendus 2011.

5 Läti Rahvusteater, 2016.

6 Teater Dirty Deal, 2017.

7 Eesti keelde on see tõlgitud kui „Hävitatud isatalu“.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht