„Draama 2010” – mööndusteta teater

Katrin Maimik

Festivali loomenõukogu liige Aare Pilv ja kuraator Madis Kolk selgitavad muudatuste vajalikkust ja põhimõtteid.        Mullu novembris tegi SA Eesti Teatri Festival juhataja Margus Kasterpalu teatavaks, et muutub festivali ”Draama” formaat. Otsustati, et festival hakkab toimuma igal aastal ning kuraatorifestivalina. 2010. aasta festivali loomenõukogusse kuuluvad kriitikud Madis Kolk ja Aare Pilv, teatriteadlased Luule Epner ja Madli Pesti ning lavastaja Andres Noormets. „Draama 2010” põhiprogrammi lavastused valis välja kuraator Madis Kolk. 

Miks oli vaja muuta teatrifestivali formaati?

Aare Pilv: See, et eelmise festivali auhinnatseremoonia ajaks oli enamik auhinnatuist  juba festivalilt lahkunud, näitas selgesti, et senine formaat hästi ei toimi ja vajab ümbertegemist. Kui mind kutsuti loomenõukokku, mille ülesandeks on uuele formaadile konkreetse ja praktilise väljendumisviisi läbimõtlemine, siis olin nõus seetõttu, et olin ise mullu olnud kriitiline. Arvan, et festivali eesmärk võiks eeskätt olla eesti teatrist rääkimise hõlbustamine, lühikeseks ajaks ühe tihendatud suhtlus- ja tõlgendusruumi tekitamine – nii  vahetult näost näkku kui ka pärast järelemõtlikult kirja teel. Eeldused selleks on ju kogu aeg olemas olnud – intensiivne võrdlusvõimalusterohke programm ning hulk professionaalseid teatrivaatajaid üheskoos, praktikuist rääkimata –, kuid minu meelest võiks need eeldused realiseerida vähem formaalsel kujul.       

Millised on festivali uue formaadi põhiprintsiibid?

A. P.: Festivali uue formaadi põhiprintsiibid – tegemist showcase’i-tüüpi kuraatorifestivaliga, kus kõigi teatrite ülevaatuse asemel keskendutakse väljavalitud lavastuste esitlemisele ning mille puhul auhindu ei jagata – on festivali tegevkorraldajate ettepanekul heaks kiidetud Eesti Teatriliidu juhatuse poolt (2009. aasta 12. oktoobri koosoleku protokoll on Eesti Teatriliidu kodulehel – toim). Festivali sihtasutus kutsus kuraatoriks Madis Kolgi, kes moodustas endale abiks loomenõukogu. Edaspidi peaks kõik käima nii, et loomenõukogu kutsub järgmise kuraatori – mitte endi hulgast –, kes omakorda koostab endale uue loomenõukogu.       

Kui kuraatori töö on valida välja põhiprogrammi lavastused, siis millised on loomenõukogu ülesanded?

A. P.: Põhiprogrammi valis kuraator ainuisikuliselt, loomenõukogu roll on aidata luua selle programmi ümber vajalik kontekstuaalne vooder: festivali eel- ja järelraamatu koostamine ning festivaliaegsete etenduste arutelude eest hoolitsemine. Kavas on ka festivali lõpus toimuv kokkuvõttev konverents, mille ettevalmistusena toimivad osalt ka etenduste arutelud ning millel saab olema programmi põhirõhkudest lähtuv teemafookus. Lisaks tuleb ka traditsiooniline eriseminar, mille korraldavad  teatriuurijad. Loomenõukogu koos kuraatoriga koostab ka teemaprogrammi, mis püüdleb olema põhiprogrammi nüansseeriv laiendus. Tänavuse festivali puhul kujuneb selleks teemaks nn autoriteatri fenomen, kus lavastaja, näitleja, teksti autori, muusikalise kujundaja jne funktsioonid kattuvad; samuti on plaanis väike raadioteatrikava. Väljaspool neid programme on aga festivalil veelgi etendusi, muu hulgas loodetavasti eksootiline  välislavastus, nii et vaatamist peaks jätkuma. Kõigi põhiprogrammi lavastustega antakse festivalil kaks etendust, mis võiks soodustada ka seda, et kutsutud trupid saavad olla festivalil kauem ja üksteist vaadata, muust festivalimelust rääkimata.     

Kui küsida lihtsalt ja naiivselt, siis mida head see kuraatorifestivali vorm konkreetselt kaasa toob?

A. P.: Muudatuste taotlused võib lühidalt kokku võtta nii: vähem formaalsust ja umbisikulisust, rohkem – ehk provokatiivsetki  – kõnetavust ning kommunikatiivsust. Kuraatorifestival lisab meie teatri enesekirjeldusse intrigeerivat isikupärasust – igal aastal värske sõltumatu pilk – ja tekitab tervislikku poleemilisust, programmi fokuseeritus loob juba iseenesest retseptiivset tähendusrikkust. Välis- ja ka koduvaatlejatelt on võetud kohustus välja mõelda vormitäitelisi tunnustusi, sellevõrra on neil võimalik keskenduda rohkem sisulisele vastukajale, mille väljendamiseks on neil  plaanitavasti ka festivali käigus rohkem aega ja kohta. Välisretseptsiooni koondav festivali järelraamat ei ole selles mõttes uuendus, see on paberkujul või failiplaadina juba mitu aastat kättesaadav olnud. Ja ühtlasi püüame festivaliga anda väliskülalistele ka teatavat kontekstiinfot, et lavastused ei ilmuks nende ette tühjusest.   

Madis Kolk: Kui seni esitasid teatrid festivalile n-ö omaenda lemmiklavastusi, siis ühtpidi oli valik küll justkui laiapõhjalisem, kuid terviku üldistusjõud oli siiski väiksem, sest see oli eritasandiliste „paremike” statistiline läbilõige. Kuraatorisüsteem on küll subjektiivne, kuid  kuraatori ülesandeks on luua sidus ja põhjendatud kunstiline tervik, mis parimal juhul võiks meie teatrielu hetkeseisu kohta ka üht-teist manifesteerida.   

Mida see käesoleval aastal manifesteerib? 

M. K.: Meenutades põhiprogrammi motot „mööndusteta teater”, tuleb tõdeda, et selle alla mahtuv, ehk siis lisaks intrigeerivale alusideele ka elusalt ja professionaalselt teostatud teater on hetkel otsesõnaliste manifestide suhtes distantsile tõmbunud. Sellest, mis toimub praegu institutsionaalselt mõneti rikastuval teatrimaastiku äärealal, saame osaliselt aimu festivali kõrvalprogrammides, selgekujulisemalt aga loodetavasti paari-kolme  aasta pärast põhiprogrammis. Praeguse põhiprogrammi distantseeritus pole tingitud aga mitte alalhoidlikust riskikartusest, vaid vastupidi, võltskohustusliku irooniafiltrita uuel ringil juuri ja traditsioone mõtestades ning kohati selle kaudu ka tulevikuprogrammi otsides. Kõige selgemalt ja häälekamalt on seda seisundit manifesteerinud Peeter Jalakas, seda koos diagnoosiga nii postmodernismile kui ka avangard- ja poliitilisele teatrile, seejuures harmooniamärksõna  anakronismihäbist vabastades. Kui tema Tormise triloogia esindab sel teel juba tuntud kvaliteeti, siis noortest lavastajatest kumab mõningast manifestikirge küll Uku Uusbergi autoriteatrist, mis on postmodernismi tupikteedest väljapääsu otsijate seas ehk suurimas hingesuguluses „uussiirusesse” uskujatega, kuid ega temagi seda sõnumit kuigi loosunglikult edasta. Pigem vabastavad nii „Pea vahetus” kui mitmed teisedki tänavused  festivalilavastused koguni „vana hea” psühholoogilise teatri kõikvõimalikest klišeetõlgendustest.     

Rehabiliteeritakse realismi?

M. K.: Tundub küll, lihtsalt selle aluseks oleva reaalsuse mõiste on avardunud. Vaevalt see  Stanislavski endagi ideaalis ahtam oli, lihtsalt vahepeal kuhjub seda hägustama hulk stereotüüpe, mis mingil perioodil toimivad iseseisva ja edasiviiva meetodina, mingi aja möödudes vajavad aga vabastamist, sh ka igasuguste -ismide painest. Nii Toompere „Kirsiaeda” ja „Toatüdrukuid” kui ka Ojasoo-Semperi „Virginia Woolfi” seob juba seegi värskendusteraapia, et kõigilt neilt lavastajailt on harjutud ootama eksperimentaalset  lavakeelt ja intrigeerivat dramaturgilist alust, kuid näilise konservatiivsuspuhangu kiuste ei ole nad minetanud oma senist huvifookust, vaid vastupidi, psühholoogilise dominandiga modernismipärandit tolmust pühkides tuuakse seda jõulisemalt esile hoopis reaalsuse enda mänguline olemus. Samalaadsed küsimused tõstatuvad ju tegelikult ka kahes poliitilisuse märksõnaga seonduvas lavastuses. Nüganen („Meie, kangelased”)  ja Noormets („Mässajad”) mõtestavad mõlemad teatri poliitilist toimet mitte manifestide pinnal, vaid eeskätt seeläbi, kuidas see aitaks ennekõike poliitikas teatrit läbi näha ja seeläbi klišeid paljastada ning vahetule kohalolule häälestuda, peegeldades nõnda ehk ka teatri enda olemust rohkem kui programmiliselt metateatraalsed peegelpinnad.       

Kasutasid valikul ka seda uuendust, et nüüdsest ei tähenda draamafestival enam üksnes sõnalavastusi?

M. K.: Iseasi, kas see seda ennegi nii rangelt on tähendanud. Aga „Kevade” ei ole festivalil mitte linnukese pärast tantsulavastuste lahtris,  vaid lisaks Ardo Ran Varrese väeküllasele originaalmuusikale ning Ruslan Stepanovi leidlikule koreograafiale ka seetõttu, et omal kombel haakub seegi lavastus nende manifestidega, millest oma juttu alustasin. Tegemist on Eesti laval harva interkultuurilise teatriga, mis mitte ei ironiseeri postmodernses turvatsoonis rahvusliku või mõne muu „suure narratiiviga”, vaid julgeb neid taas nimepidi nimetada, nii nagu Jalaka „Eesti meeste lauludki”. See barjääride  ületamist ja harmooniavajadust manifesteeriv etenduskeskkond ei ole ju mingi vormimänguline iroonia, vaid algkonteksti autoritruu tõlge meie kaasaega – lisaks komplitseeritud suhetele kirikumõisa sakslastega oli ju Lutsu „Kevade” arhetüüpsete tegelaste koolikeeleks vene keel, mistõttu pidi Arnogi teatavasti mitmele kaasõpilasele tähenduste vahendajaks ja tõlkijaks olema. Interkultuuriline „Kevade” võimendab selle algseisundi lihtsalt meie tajukonteksti,  seejuures nn põhi- või püsiväärtusi kahtluse alla seadmata. Näib, et kevadeootus ei ole enam häbiasi. Loodetavasti suudab tänavuse draamafestivali põhiprogramm tõestada nende otsingute veenvust.

Küsinud Katrin Maimik

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming