Eepilise teatri tõekuulutus

Wolfram Lotzi kirjutatud ja Christian Römeri lavastatud „Pilgatud pimedus“ ei taotle kindlasti pelka vormirõõmu, vaid pretendeerib poliitilisele teatrile.

MADIS KOLK

VAT-teatri „Pilgatud pimedus“, autor Wolfram Lotz, tõlkija ja dramaturg Mihkel Seeder, lavastaja Christian Römer, kunstnik Iir Hermeliin, valguskunstnik Sander Põllu, videokunstnik Arne Vogelgesang, koreograaf Marge Ehrenbusch. Mängivad Jaak Prints, Tanel Saar, Margo Teder ja Ago Soots. Esietendus 20. IX rahvusraamatukogu teatrisaalis.

1930. aastatel sõnastas Bertolt Brecht oma – tõsi küll, Erwin Piscatorist inspireeritud – eepilise teatri põhimõtted, mis vaatamata sellele, et need olid kantud tollasest ühiskondlik-poliitilisest vajadusest ning marksismitõlgendusest, kehtivad üsna universaalse mudelina tänapäevaseski teatris. Võõritusefekte, teater teatris tehnikat, jutustajapositsiooni sissetoomist dramaturgilisse dialoogi, rollides sisse-välja käimist ja muid lavakommunikatsioonitasandite ümberlülitusi kasutatakse, kord sisulisemalt, kord vormiedevusest, tänini rohkesti ning postmodernses ja postdramaatilises teatris pole ükski stiilivõte enam iseenesest uudne ja avangardne. Seda olulisemaks tõusevad küsimused esteetiliste valikute põhjustest: kui jutustav teater ei ole enam pelk ajastutrend ja moevool, siis mis rõhke tahetakse sellega asetada, mida psühholoogiline läbielamisteater (või Brechti sõnutsi aristotellik teater) ei võimalda?

Wolfram Lotzi kirjutatud ja Christian Römeri lavastatud „Pilgatud pimedus“ ei taotle kindlasti pelka vormirõõmu, vaid pretendeerib poliitilisele teatrile. Jutustavat laadi ja võõritavat tehnikat rakendatakse üsna brechtilikus vaimus, eesmärgiga raputada vaataja lahti lavalummusest, välistada publiku empaatiline kaasatundmine tegelaste psühholoogilistele käitumismotiividele, panna ta langetama teadlikke poolt või vastu otsuseid, muuta ta kriitiliseks lääneliku kolonialistimentaliteedi suhtes, milles Eesti on oma NATO-liikmelisuse kaudu eneselegi märkamatult, ehkki algselt õilsate kavatsustega, osaliseks saanud.

Christian Römer ning tõlkija ja dramaturg Mihkel Seeder on näidendit Eesti kohaliku kontekstiga kohandanud, muutes selle sõnumi ja tehnika veelgi näpugaviibutavamaks kui see algselt juba niigi on. Saksa missioonisõdurite asemel toimetavad lava-Afganistanis eestlased leitnant Nahkur ja kapten Täht (Jaak Prints) ning kapral Tursk (Tanel Saar). Kavalehel moraliseerib Römer eestlaste kolonialismivaimu üle ning kartuses, et äkki publikule sõnum ikka veel kohale ei jõudnud, tantsib Margo Tedre Metslane korraks ka „Kaera-Jaani“.

Mu rahulolematus pole siinkohal niivõrd ideoloogiline kui just esteetiline. Jah, muidugi võiks saksa lavastajale haavunult öelda, et vaat, kes nüüd on siin tulnud maarahvale kolonialismist rääkima, aga see selleks, on selge, et tänapäevases globaalses kontekstis ei saa meiegi kinni jääda oma 700-aastase orjapõlve või 50-aastase okupatsiooniaja narratiividesse, vaid peame igal sammul oma valikuid ja vastutusmäära üha uuesti üle vaatama. Teater võiks selles osas ju aidata küll, kuid kas „Pilgatud pimedus“ aitab?

Lava-Afganistanis toimetavad kapral Tursk (Tanel Saar) ja leitnant Nahkur (Jaak Prints).

Siim Vahur

Tegelikult tundub, et Lotzi algne taotlus on olnud eksistentsiaalselt sügavam kui lihtsalt elementaartõdede laval suureks karikeerimine. Päris hea on originaalpealkirja „Die lächerliche Finsternis“ tõlge „Pilgatud pimeduseks“. See pimedus, kuhu autor tahaks valguskiirt heita, ei ole üksnes poliitikute ja militaristide vaimupimedus, vaid igas inimeses peituv pime ala, mis moonutab reaalsustaju, genereerib hirme ja vägivalda ning mille pilkasust võiks saada lavalise pilke abil teraapiliselt läbi valgustada. Aga seda ei toimu. Soovides küll võõritusliku eepilise teatri võttestiku abil vältida publiku sisseelamist ning asetada ta kriitilisele distantsile, saavutab lavastus hoopis vastupidise efekti.

Omamoodi paradoksina tuleb siinkohal tunnustada näitlejaid, kes on etteantud keerulises olukorras tõepoolest meisterlikud. Lotzi näidend on algselt kirjutatud kuuldemänguna, esimene pikk Somaalia piraadi monoloog esitataksegi pimedal laval justkui raadioteatrina ning ka edasine lavategevus on välises mõttes võrdlemisi napp. Seda nauditavam on näitlejaosavus, mis sellises kammitsetud lavakujundis tekstirõhke puänteerib, intonatsiooni abil emotsioone väljendab ning miimika suureks mängib.

Jaak Prints ja Tanel Saar suudavad oma läbivates rollides tegelastele ka psühholoogia taustale manada – olgu öeldud, et ega ilma selleta ju brechtilik võõritus ei toimikski, sest võõritama peab ju millegi suhtes ning taotletud toime äratada vaataja oma illusioonidest saab olla seda valgustuslikum, mida sügavam on sellele eelnenud läbielamine. Margo Teder ja Ago Soots suudavad oma episoodilistes sketšides anda edasi paari täpse joonega loodud karikatuure. Vildakat kontseptsiooni arvestades mõjub see aga näitlejapotentsiaali raiskamisena.

Publik saab palju naerda. Kuna vaatasin esietendust, siis arvasin, et see on esikapubliku omapära: tegemist paljuski n-ö oma inimestega, VAT-teatri vanade sõprade ja koostööpartneritega, kes loevad lennult siseringinalju ja hoiavad etenduse õnnestumise nimel eriliselt pöialt, lisaks esietendust ümbritsev pidupäevameeleolu jne. Püüdes aga neid naerukohti taas meenutada ning olles vaatajamuljeid küsinud ka teiste etenduste külastajatelt, olen aru saanud, et see on ikkagi tolle žanri­määratluselt „enese­tapu­missiooni“ eesmärk. Ja sellisel juhul ju õnnestunult realiseerunud eesmärk, mida tuleks tunnustada. Küsitav on aga selle eesmärgi taotlus. Jah, naer on terviseks, ajast aega on karnevalinaer olnud tõhus performatiivne teraapiavorm, mis ühendab ühiskonnakriitika konstruktiivse ülesehitustööga. Pilge võib muuta meid teadlikumaks meie sisemisest pilkasest pimedusest ja aidata sellesse pilku heita. Naerda võib kõige üle ja kunagi ei saa öelda, kas naerdi kuidagi liiga palju. Ka tragöödiakatarsis on ju seda võimsam, mida vastuvõtlikumaks on publik alguses tehtud, et pöörde­momendid saaksid meid tõepoolest „sündmusele seljaga“ seistes rabada.

Kuid mis meid siis „Pilgatud pimeduses“ rabas? Kas me tajusime lõpus, millises õuduses me ise osaleme ning hakkasime pärast etendust – olgu või paari tunni jooksul – oma eluvalikuid teadlikumalt langetama? Kardetavasti mitte, sest meid ei asetatud eepilise teatri võtetega toimiva suhtes distantsile, vaid pigem tehti komöödiaklubi liikmeiks. See väike saalitäis vaatajaid sai end pooleteisttunnise etenduse jooksul tunda nagu Brechti kirutud karusselli tüüpi teatripublik, kes on sama tark nagu Lotz ja Römer ning kes erinevalt poliitikutest teab, et sõda on halb ja valge lääne mehe kolonialistitegevus tülgastav.

Tegelikult teavad seda ju nemadki. Omamoodi on portaali Telegram eestvedajal Hando Tõnumaal ju õigus, kui ta ütleb: „Isegi viieaastane laps oskaks sõja ära lõpetada, kui ta seda sooviks. Siin ei ole vaja doktorikraadi, et aru saada, et sõjategevuse lõpetamiseks on vaja panna relvad maha – nii lihtne see ongi.“1 Tal on nii õigus, et seda tõde jagavad temaga tõepoolest nii viieaastane laps kui ka sõjast kasu lõikav militaartööstur. Siit tekibki küsimus poliitilise teatri, tegelikult laiemalt kogu kunsti võime kohta maailma paremaks muuta. Kas piisab sellest, et tuleme kokku, naerame välja ja läheme tõstetud eneseteadvusega taas laiali või püüame tungida omaenda pilkasesse pimedusse, et oma deemonitega silmitsi seista?

Üksnes jutustajarolli sissetoomine ja teater teatris tehnika ei suuda veel muuta karusselli planetaariumiks, kui see seletamatu inimfaktor, see meile igapäevaselt kiusatusi ja kannatusi teele veeretav „kere nuhtlus“ on endiselt pimedusega looritatud. Tahaks öelda, et alandlikkuse saavutamiseks ei piisa publitsistlikust poliitteatrist, globaalses maailmas on planetaariumiefekti saavutamiseks vaja tõepoolest suurt gloobust. Aga midagi sellist, mis laval sellele vastu töötab, on vist juba teatri kui kunsti­liigi ontoloogilises põhjas peidus. See ei tähenda, et teater oleks kunstiliigina madalam kui mistahes muu kunstiliik, pigem seda, et igal kunstiliigil on mingi oma tugevus, millega inimesel end mõista aidata ning kui teatri kese on just seesama inimfaktor, siis äkki saabki just seda teadlikult välja valgustada, mitte teha nägu, et see nii ei ole ja et teater lahendab edukalt makrokosmilisi mõistatusi.

Pille-Riin Purje võrdleb „Pilgatud pimedust“ Theatrumi uuslavastusega „Suur maailmateater“.2 Tuli mullegi see võrdlus pähe. Ka Calderóni näidendis mängitakse teatris teatrit, kuid seda ei tehta päevapoliitilisest huvist, vaid kosmilis-globaalse haardega, nii et rolle jagav Autor on Jumal ise. Lavastus on esteetiliselt väga huvitav ning tehtud Theatrumile omase põhjalikkusega, kuid tõi samuti esile inimfaktori toime teatrilaval, pannes taas mõtlema, et ju on sel oma põhjus, miks mõned usundid ja konfessioonid ei ole liturgilise draama küsimuses sama optimistlikud kui katoliiklus oma rikka kunsti- ja teatriajalooga. Näidend on omamoodi palveline alandlikkuse harjutus, kuid nii kui Autor on tegelastele, Kuningast Vaeseni, rollid kätte jaganud, ei saa näitleja olla laval enam sellises seisundis nagu sakraalsest muusikast või ikoonist osa saades, vaid sisse sugeneb moraliseeriv üleolek, nii nagu ka „Pilgatud pimeduse“ laval. Ja vaatajatena võtame selle hoiaku omaks, sest meiegi ju teame tõde.

Veelkord, nii VAT-teatri kui ka Theatrumi näitlejad on suurepärased ning laval sündivad esteetilised tervikud panevad kaasa mõtlema teatri võimalustele inimlikus indi­vidualisat­siooni­protsessis. See, et nad ei suuda aga vaatajatele sisendada tunnet, et inimene pole maailmanaba, vaid osake millestki palju suuremast, on vist paratamatusena juba teatri olemusse kodeeritud.

1 Hando Tõnumaa, Kui vastuseks on sõda, siis on juba küsimus vale. – Telegram 3. IX 2014 – https://www.telegram.ee/arvamus/hando-tonumaa-kui-vastuseks-on-soda-siis-on-juba-kusimus-vale

2 Pille-Riin Purje, Üdini tungimise tee Theatrumis ja VAT-teatris. – ERR kultuuriportaal 1. X 2018 – https://kultuur.err.ee/865655/pille-riin-purje-teatrikommentaar-udini-tungimise-tee-theatrumis-ja-vat-teatris

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht