Eesti ajalugu + teater = häving*

Kõrvaltvaataja mulje festivalist „Draama“: „Otsus panna programmi kokku lavastused, millega spetsiaalselt tähistatakse Eesti Vabariigi sadat iseseisvusaastat, oleks pidanud juba iseenesest tekitama kahtlusi.“

RICHARD PETTIFER

Teatrifestival „Draama“ 3. – 9. IX Tartus.

Läksin festivalile „Draama“ nagu tobu: Eesti ajaloost, teatrist, inimestest ja kultuurist ei teadnud ma peaaegu mitte midagi. Saadud kogemus oli (seetõttu) tulvil üllatusi: oodatust kõrgem elukallidus, kohalike viisakus, poodides kell 22 lõppev alkoholimüük … Tartus kohtusin igal tänavanurgal millegi ootamatuga. Üllatused võisid olla väga meeldivad nagu saunaskäik Emajõel või esimest korda kuuldud kauni eesti keele rahulik laulev kõla. Ent ette tuli ka mitte nii positiivseid üllatusi. „Sajandi lugu“ – 13 lavastusest koosnev teatrisari, mille igas lavastuses käsitletakse ühte aastakümmet Eesti Vabariigi ajaloos – pakkus paraku palju just selliseid. Viis aastat tagasi alustatud ettevõtmise raames tellitud lavastused moodustasid tänavuse „Draama“ ingliskeelse programmi põhiosa ning põhjustasid Balti teatri foorumi külaliste seas (nende hulgas olin ka mina), kes olid tulnud teistest Balti riikidest ja kaugemaltki saama aimu Eesti teatrist, palju aru­telusid.

Otsus panna programmi kokku lavastused, millega spetsiaalselt tähistatakse Eesti Vabariigi sadat iseseisvusaastat, oleks pidanud juba iseenesest tekitama kahtlusi. Tundus, et paljud kunstnikud maadlesid oma uue rolliga olla Eesti identiteedi propageerija ning lõid lavastusi, mis paremal juhul olid segased ning halvemal juhul flirtisid millegi natsionalismilähedasega. Seejuures paistis, et esteetiline katsetamine oli enamasti jäetud teisejärguliseks.

Teatri NO99 lavastusega „Revolutsioon“ jätkati (või taasalustati) edukalt sellele trupile omast eksperimenteerimist liikumise ja uudse dramaturgiaga: 1910. aastate pöördeline aeg oli võetud kontrapunktiks küünilisele vaatenurgale, kuidas käsitletakse revolutsiooni tänapäeval. Lavastuses „Eesti ajalugu. Ehmatusest sündinud rahvas“ (rahvusooper Estonia ja Kanuti gildi saal) väljendus ooperivormi ja mahuka ajaloouurimuse (meeskonnas oli üle 13 liikme) kokkupõrge ka esteetikas. Tänu viisile, kuidas lavastuses kasutatakse kõnet, huumorit ja vaikust, on tulemuseks ootamatu, omamoodi vapustav (vormi)eksperiment.

Teatri NO99 lavastusega „Revolutsioon“ jätkati edukalt sellele trupile omast eksperimenteerimist liikumise ja uudse dramaturgiaga.

Tiit Ojasoo

Mitme programmi kuulunud lavastuse puhul paistis välja tegijaid vallanud arusaam, et ajaloo kujutamine eeldab ka mastaapset lavastust. „BB ilmub öösel“ (Von Krahli teater ja Tartu Uus teater) ning „Enne meid oli veeuputus“ (Nukuteater ja Vaba Lava) olid oma püüdlustelt küll tähelepanuväärsed, ent mõjusid ülepingutatult, sellised tohutud ja muljetavaldavad vaatemängud sobiksid pigem Venemaa või Hiina rahvuslikele pidustustele. Mõlemad lavastused täitsid küll oma eesmärgi tuua lavale totaalse teatri laadis mitmekülgne ja terviklik teatritekst, kuid pisut väheks jäi avatust ja eriti tõlgendamisruumi. „Kaarnakivi perenaine“ (Endla teater ja Kuressaare Linnateater) esindas hullemat juhtumit, kui kümnend rahvuse ajaloost oli võetud kokku väga eksperimendivaesel moel – kindlasti on tegemist menuka lavastusega, kuid jäi mulje, et selle tekst on kirjutatud XIX sajandi lõpul, ehkki käsitletakse XX sajandi keskpaika.

Teistest eristus „Rännakud. Tõotatud maa“ (Sõltumatu Tantsu Lava ja Vanemuine): küll väikest mõõtu lavastus, ent tõusis esile oma eksperimentaalse meetodi poolest. Selle asemel et üritada hõlmata 1920. aastaid, oli etendaja Kadri Noormets võtnud sellest vaid ühe sündmuse – eestlaste väljarände Brasiiliasse – ning laiendanud seda kui metafoori kogu kümnendile. See lavastus ei kauple väärtustega, vaid pakub publikule vahetuskaupa, kusjuures valuutaks on saalis istuja agentsus pealtvaatajana. Sukeldutakse vapralt uude maailma, eemaldutakse ajaloolistest juurtest ja hüljatakse senised raamid, ümberasumist peegeldatakse kui inimese (eestlase) erilist kogemust. Väljarändamise puhul põrkutakse alati kokku tundmatuga ja sellest olukorrast edukalt väljatulekuks läheb tarvis improvisatsioonilist energiat, nii nagu seda on kasutanud ka Noormets, et langetada koos vaatajatega elulisi otsuseid ja minna ühisele uurimisretkele. Üks võimalikke teid võiks olla lähtesündmuse üldistamine, ent selle asemel on otsustatud suurema abstraktsuse kasuks, tuues teema inimliku suhtluse kaudu vaatajatele lähemale. Ükski ajalooline analüüs seda ei suudaks.

Otsuseid tuli langetada ka lavastuses „Tuleb / Ei tule. Eesti 100 aasta pärast“ (Vene teater). Publik sai sündmuste narratiivi interaktiivse hääletussüsteemi abil mõjutada, sest näitlejad mängisid kõige rohkem hääli kogunud variandid laval läbi. Kui kõik on tõepoolest nii nagu tegijad väidavad (olen siiski natuke kahtlev, sest isegi need kaheksa stseeni, mis tulid meie nähtud etendusel ettekandmisele, olid nii keeruka kujundusega, et veel mitmekümne alternatiivse variandi ettevalmistamine ajaks teatri eelarve lõhki), siis on „Tuleb / Ei tule“ kõrgetasemeline, ehkki üleliia tülikas eksperiment liita mänguomaseid elemente teatriga. Muidugi, tulevik võib sõltuda ühistest otsustest, kuid kas pole mingit muud moodust selle väljendamiseks kui näidata ette kõik võimalikud tulevikuversioonid? Või kas ei usalda me enam publiku fantaasiat?

Isamaa pääsukesed“ (Eesti Draamateater ja Nargeni festival) tekitas minus kõige rohkem vastakaid kriitilisi tundeid. Tunnustan näitekirjanik Andrus Kiviräha satiirilist lähenemist loole väikelinna viiest kangelannast ning eriti kriitikat Vabadussõja-teemalise näitemängu sünniloo pihta (autor ja lavastaja jagasid peategelastega ilmselt sama muret: kuidas, pagan küll, teha lavastus Eesti iseseisvumisest, kui see kõik on jäänud nii kaugele). Natsionalismi kriitikaks ja aruteludeks linnastumisega kaasneva elitismi üle oli küll loodud tugev aluspind, ent mingil hetkel teemade keerukuse tõttu neist taanduti ning asuti pühitsema selliseid väikestele kogukondadele iseloomulikke väärtusi nagu südikus, austus ja ühtsus. Nii üllad kui need kõik ka poleks, on tegijatel tekkinud siiski kihelus nüüdisaja keeruliste poliitiliste teemade – parem­äärmuslik natsionalism, antielitism, populism – käsitlemise järele. Rassismi kohtab näidendis küll justkui selleks, et näidata inimlikke vigu, kuid see on liiga kergesti tõlgendatav sellisena, mille üle uhkust võib tunda. See on tunnusmärk tänapäeva maailma vallanud segadusest: soovist hoida kinni traditsioonidest ja hüljata poliitkorrektsus on vaid lühike samm teiste vihkamiseni. Autor üritab navigeerida ohtlikes vetes ja põrub.

Võimalik, et lavastuste kaootilisuse üks põhjusi on viis, kuidas sündis teatrite koostöö. Mõnevõrra imekspandav, et teatrid pandi koostööks paari loosi põhjal – suured institutsioonid kokku väiksemate näitetruppidega. Suure tõenäosusega ei loo selline teguviis mitte üksnes ebavõrdsust (suurel teatriinstitutsioonil on väikest sõltumatut truppi lihtne lämmatada, kui nende koostööpõhimõtted ei kattu), vaid tihtipeale on tagajärjeks ka kehva tasemega teatrikunst. Koostöö eeldab ennekõike üksteise kuulamist, võrdsuse teesklemine seevastu kahandab võimalusi. Kasutatud meetod on liiga demokraatlik. Selle tagajärjel kaotasid väiksemad teatrid ja iseseisvad kunstnikud võimaluse oma hääl täiel tugevusel kuuldavaks teha ning olid sunnitud alluma suurte teatrite domineerimisele. Kõige südantlõhestavam oli hetk lavastusest „Miljoni vaade“ (Tallinna Linnateater ja Vana Baskini teater), kui nägin, kuidas Vanemuise tantsu- ja balletikooli baleriinid pidid ootama teispool jõge, et saada keset kahetunnist etendust kätte oma 15 sekundit kuulsust ning tunni möödudes naasta korraks veel finaalis.

Katse panna inimesi tantsima rahvusliku identiteedi viisil paistab olevat hävingu valem, sest see kärbib loomingulisust, sunnib kunstnikke raiskama oma energiat, et põigelda kõrvale „esindamise lõksust“ (nagu seda nimetas üks eesti kolleeg), ning paneb neid looma midagi ideoloogiliselt veidrat. Kas saab olla selleks ebasobivamat aega kui praegu, millal Euroopas ja mujalgi tõstavad pead paremäärmuslikud mõtteavaldused ja populism. Rahvuslik identiteet, hõlmates suhet indiviidi ja riigi vahel, on lõputult keerukas nähtus, mida saab tundma õppida üksnes kultuuri kaudu. Ent praegusel ajal tasub säilitada kriitiline meel.

Võib-olla väljendub tänapäeval riigi väärtus selle kunstnike loomevabaduses. On ütlematagi selge, et nägin festivali „Draama“ programmist vaid väikest osa – oli veel suur ports ilma ingliskeelse tõlketa lavastusi, mida ma ei vaadanud. Ehk oleks need lavastused – vabastatuna institutsionaalsuse, rahastamise ja rahvusliku ajalooga seotud piirangutest – olnud parem sissejuhatus eesti teatrile. Praegusel juhul lahkusin festivalilt segaste kultuurimuljetega, aga arvan, et sain Eesti kohta üht-teist teada – nii head kui ka halba.

Tõlkinud Karola Kaugema

Richard Pettifer on Berliinis tegutsev kriitik. Tema arvustusi festivali „Draama“ lavastustest ja muid kriitilisi kirjutisi saab lugeda: theaterstuck.blogspot.com.

*Artikli ingliskeelset versiooni saab lugeda: http://theaterstuck.blogspot.com/2018/09/estonian-history-theatre-disaster.html

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht