Eesti teater jälle kirjanikke kiusamas

Veiko Märka

Hacker on loll, Tuglas laisk ja Adson peab üksi rabama. MTÜ Tuulekell „Birkenruh’ episood. Kurb armulugu”, autor Loone Ots, lavastaja Ingomar Vihmar ja kunstnik Jaanus Laagriküll. Mängivad Kersti Heinloo, Kristo Viiding, Ott Sepp, Ingomar Vihmar, Adeele Sepp ja Kati Ong. Esietendus 19. VII Anija vallas Kaunissaare külas. Kui eesti näidend, liiati veel suvenäidend on keskendatud meie kirjandusloo ja kirjanike kujutamisele, pole midagi head oodata. Meenub vaid kaks seika, kui eesti kirjanik on jätnud laval mängituna positiivse mulje: Kalev Kudu Johannes Barbarusena (Kauksi Ülle „Ah tsusku külh”) ja Mait Joorits Tuglasena („Noor Eesti”). Aga esimeses oli ülejäänud trupp liiga amatöörlik ja teine oli kokkuvõttes liiga nõrk näidend, et neistki pikalt heietada. Seekord Kehra lähistel oli just Tuglas (Kristo Viiding) dramaturgiliselt kõige primitiivsem, kahvatum ja moonutatum kuju. On väga odav võte panna kirjanik rääkima näidendis teksti, millest umbes poole moodustavad triviaalsed laused nagu „Andke mulle veel üks tass kohvi, uni tikub vägisi laugele” või „Kas teil mett on? Ei ole. Väga kahju”, teise poole aga enda või oma sõprade kõrgkunstilise loomingu tsiteerimine. Võimalik, et esimese kaudu tahab autor rõhutada, et ka kirjanik on inimene, ja teise kaudu, et ta on ikka omajagu üliinimene ka. Aga välja tuleb, nagu ikka sellistel puhkudel, täielik jama: triviaalsus on igav, kõrgstiil piinlik. Laval pole kirjanikku ega inimest, vaid tühi skeem. Seekord oli lugu eriti paha, sest läbiva motiivina tsiteerib Tuglas ikka ja jälle oma juttu hiiglaneitsist ning samastab Underit kangekaelselt sellega, tehes end täiesti lolliks. Isegi Underi Popiks või Huhuuks pidamine poleks olnud nii piinlik. „Tuglasel on endal paaži vaja. Või kammerneitsit,” ütleb Adson näidendis ja see on puhas tõde, mitte iroonia.

Selline eluvõõrus teeb psühholoogiliselt põhjendamatuks ka Underi (Kersti Heinloo) pimeda armastuse Tuglase vastu ning kokkuvõttes ka tema enda tegelaskuju. Temagi puhul on madala ja kõrge kõnepruugi („Loodust on haaranud sel suvel nagu mingi pöörane meeleheitlik eneseavaldamise kirg”) vastandus sama lihtne nagu labidaga pähelöömine. Tunnen kümneid eesti kirjanikke, oma loomingut ei esita nad teiste ees iialgi – kui selle eest just raha ei maksta. Triviaalsusi muidugi räägivad, aga milleks seda osatada, sama teevad teiste elukutsete esindajad hoopis rohkem. Peamiselt vestlevad eesti kirjanikud omavahel hoopis lollidest kirjastajatest ning küllap tegid nad seda ka 1917. aasta suvel.

Adson (Ott Sepp) oli tunduvalt elulisem kuju, sest tema kirjanik olemisele väga ei pretendeerinudki, jõlkus niisama Marie sabas, keetis moosi, aga kui tarvis, andis mõnele mehele ka molli või läks kirvega kallale. Tema kreedo „Kõik, mis elu annab, tuleb tallele panna. Pärast hea võtta” on ilus, efektiivne ja, mis peaasi, tüüpiliselt adsonlik. Kui poleks rohket ühelaadilist nalja venitamist tema võru murde aadressil, võiks lugeda selle kuju isegi kunstiliselt kaalukaks. Ka finaal, kus pettunud Under ilmselt halastusest Adsoniga paari läheb, ei olnud eriti köitev. Ning eesti lavastajate obligatoorne tava panna mõni meesnäitleja laval kätekõverdusi tegema jäi kahjuks samuti Sepa täita.

Armastusloo ebausutavus muutis lavastuse suhteliselt pingetuks ja hõredaks, Underi kahe tütre Hedda ja Dagmari (Kati Ong ja Adeele Sepp) lavaletoomine aga suisa infantiilseks. Neil polnud loos küll mingit mõtet ja parem, kui nad oleksid end uputama läinud mitte tüki teises pooles, vaid kümme minutit enne etenduse algust – ja teinud seda suurema eduga. Sedasorti laused nagu „Friedebert Tuglas on eesti suurim kirjanik!” ja „Ta on nagu prints ja tuleb siia varsti!” on üldse liiga lapsikud, näidendi-Tuglase otsustusvõimetut ja igavat karakterit arvestades aga eriti. Kui näidendisse-lavastusse oli tingimata vaja veel kahte naistegelast, siis oleks üheks võinud olla mõni kädistav ropu suuga Anija mutt, kelle eluläheduse sõnnik kõrgvaimsele seltskonnale kontrasti oleks pakkunud. Teiseks hull Marie Heiberg, kes ühes stseenis mängib nagunii lavataguse tegelasena tähtsat osa. Oina-preili Elost, kellel on nii koledad juuksed, et ta saab ainult lühikest soengut kanda, räägitakse samuti vaid seljataga.

Kõike eelöeldut arvestades on üsna hämmastav, et kokkuvõttes ei tekitanud „Birkenruh’ episood” üldse pettumust. Esiteks polnud laval ju vaid kirjanikud, vaid ka Underi esimene abikaasa Carl Hacker (Ingomar Vihmar). Tõenäoliselt oleks võinud seda rolli mängida ekspressiivsemalt, nüansirikkamalt ja koomilisemaltki, aga ka sellisena vastandus eluterve ja usutav Hacker verevaestele kirjanikele ja pururumalatele plikadele täitsa vahvalt. Eriti värvikalt mõjus eksabikaasa šantažeerimine tütarde äravõtmisega ähvardades. Kogu näidendi parimaks kujunes ühine söögilauastseen teises vaatuses, kus Hacker haaras ohjad kõvasti enda kätte. Veel enam, Hackeriga peetud dialoogides muutusid nauditavaks ka Underi ja Adsoni kuju. Üldse oli näidendi tekst kohati, eriti esimese vaatuse teises ja teise esimeses pooles, väga vaimukas (see kestis enam-vähem sama kaua kui Hackeri lavalviibimine) ning lasi ka tegelastel – sealhulgas Tuglasel – särada. Saime teada ka huvitava kultuuriloolise nüansi: Underi vanima tütre isa oli tegelikult Eduard Vilde ja järgmise oma Ants Laikmaa.

Teiseks on tegu väga huvitava mängupaigaga: lavastus justnagu toimub ajalooliselt autentses paigas, aga ei toimu ka. Nimelt varises konkreetse, Eduard Virgole kuulunud suvemõisa katus 2010. aasta lumerohkel talvel kokku, maja lammutati, ent keldrid ja põrand on veel alles. Nii tekivad ühtaegu kohaloleku- ja võõritusefekt. Ka esteetiliselt võitis näidend selle iseenesest kurva sündmuse tõttu: varisemisohtlik, räämas ja mahajäetud hoone (fotode järgi otsustades ka arhitektuuriliselt mittemidagiütlev) oleks tunduvalt koledama mulje jätnud. Muidugi võiks pahatahtlik kriitik vabalt väita hoopis seda, et igas muus mängupaigas polekski sellel lavastusel mingit mõtet.

Kolmandaks on see hooaeg kaasa toonud nii palju uusi tekstiliselt küündimatuid suvelavastusi, et üldisel taustal ei pea „Birkenruh’ episoodi” seltskond sugugi silmi maha lööma. Paistab, et mõõn on jõudnud sügavaima punktini, aga see pole loomulikult eeldus, et juba järgmisel aastal läheb asi paremaks.

Liigitada „Birkenruh’ episoodi” kurvaks armulooks – nagu pealkiri nõuab – siiski ei saa. Tegu on ikka päris mõttetu armastuslooga. „Siin on üks jumalanna ja kolm Parist,” mõtestab Ott Sepp lavastuses ümber Vana-Kreeka müüdi.

Aga Hacker on loll, Tuglas laisk ja Adson peab üksi rabama.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming