Eesti teater pärast majanduskriisi – harjumuste rindel muutuseta?*

Ott Karulin

Eesti teater on saavutanud stabiilsuse, ent see on toonud kaasa traditsioonide taastootmise. Viimastel aastatel on ilmselt paljud tundnud, et teatrist räägitakse peamiselt selle majanduslikust efektiivsusest lähtuvalt. Ootamatu majanduskriisi ning sellele järgnenud kärbete kontekstis on ka arusaadav, et raha või õige­mini selle puudumine  on olnud meie pea­mine jututeema. Rahast tulebki rääkida nagu ka teatrikunsti mõjust Eesti majandusarengule, ent praegu tahan keskenduda sisule: sellele, millist teatrit meil tehakse. Tahan rääkida võimalustest. Statistika kohaselt pole majanduskriis eestlaste teatriarmastust murdnud, otse vastupidi: kui masuaastatel teatrikülastuste arv ka veidi langes, siis 2011. aastal külastati teatreid taas üle ühe miljoni korra. Meie rahvaarvu kohta on see aukartustäratav tulemus. Ent siiski pelgalt arv, millega üksi ei saa kuidagi mõõta seda, mida meie teatrites tehakse. Arve võib tuua välja teisigi: 85% teatrikülastustest tehakse teatrilinnades (Tallinnas, Tartus, Pärnus, Viljandis, Rakveres ja Kuressaares), Eestimaa ülejäänud paikades koguvad teatrid seega 15% külastus­test. See osakaal pole masuaastatel muutunud. Majanduskriis pole oluliselt muutnud ka Eesti sõnateatrite repertuaaripilti: endiselt põhineb 40% lavastustest eesti materjalil ning välisnäitekirjandusest domineerib angloameerika dramaturgia. Kui jätta kõrvale mõned üksikud, peamiselt teatris NO99 tehtud päevakajalised lavastused, on Eesti teater endiselt poliitiliselt väheaktiivne, eelistades üldinimlikke teemasid.

Seega, oleme saavutanud stabiilsuse, mis tagab teatrikülastuste arvu püsimise üle 800 000 ka majanduslikult keerulisetel aastatel ning teistegi etendustegevuse näitajate (nagu uuslavastuste ja etenduste arv) püsimise samas suurusjärgus, samuti repertuaaripildi, millega me kõik oleme harjunud. Siit jõuangi võimaluste juurde. Küsin: kui meie teatrikülastuste arv võrdluses rahvaarvuga on üks suuremaid maailmas, mis tähendab, et kellelegi pole vaja tõestada teatrikunsti olulisust, siis milliseid võimalusi annab see publiku ülimalt suur usaldus teatritegijatele? Kas seetõttu annaks senisest rohkem lavastada ka suurtes reper­tuaariteatrites noorte, veel tundmatute eesti näitekirjanike teoseid? Kas teatrites saaks senisest rohkem lavastada ka muude maade nüüdis­dramaturgiat, selmet piirduda valitud riikide nagu Ameerika Ühendriigid, Suur­britannia, Prantsusmaa, Venemaa ja Soome viimaste kümnendite kahtlemata oluliste näidendite taaslavastamisega? Arvan, et eesti teatripubliku usaldus eesti teatri vastu lubab meil teha märksa rohkem harjumuspärasest esmapilgul erinevaid lavastusi, riskida seni­sest rohkem, ja ainus küsimus on, millal sellest võimalusest saab kohustus. Kas näiteks siis, kui teatrikülastuste arv on suurem Eesti rahva­arvust või pole võimaluse kasutamise kaudu vastutuse võtmine kuidagi seotud statistikaga, sõltudes märksa rohkem meie väärtushinnangute süsteemist, mida põlvest põlve edasi anname?

Jah, eesti teater on saavutanud stabiilsuse, ent see on toonud kaasa traditsioonide taastootmise. Viimast mõjutab oluliselt ka lava­koolides edasi antav väärtussüsteem, mis on viinud olukorrani, kus värskelt lavakooli lõpetanute esimesed lavastused kutselises teatris ei erine oma esteetiliste valikute ega temaatiliste käsitluste poolest kuigivõrd vanema põlvkonna loojate lavastustest. Jällegi, ega iga noor peagi mässama – kuigi noorte mäss mõjub paratamatult usutavamalt kui juba küpses eas inimeste revolutsioonikatsetused –, aga noorte lavastajatega suheldes on mul tekkinud kahtlus, kas nad üldse teavad, et neil on olemas selline võimalus: katsetada ja eksida.

Sellele võib muidugi leida ka märksa proosalisema põhjenduse kui lavakoolides edasi antav väärtussüsteem: enamik teatritudengeid saab oma esinemisristsed juba õpingute alguskursustel, mõned enne kooli sissesaamistki. Olen üsna kindel, et kui need noored näitlejad kümne aasta pärast oma praegu teleseriaalides tehtud sutsakaid üle vaatavad, on neil piinlik. Ja peabki olema. Aga kas meil tõesti pole võimalust seda olukorda muuta? Põhjus, miks telekanalid tudengeid kasutavad, on ju lihtne: nad on odav tööjõud, sest nende eest ei seisa ükski ametiühing ja neile ei laiene miinimumtariifid. Kas lavakoolidel ja eestkosteorganisatsioonidel oleks võimalusi olukorra lahendamiseks? Aga kohustus?

Kui jätame noored üksinda turujõududega võitlema, peame arvestama ka paratamatu tagajärjega: nende väärtussüsteem muutub vahetuspõhiseks, kus kunsti tehakse täpselt niipalju, kui pakutava raha eest tundub olevat õiglane teha. Sama kehtib tegelikult ka noore teatripubliku kohta. Toon siinkohal taas mõned arvud: aastatel 2009–2011 moodus­tasid noortele (see on külastajatele vanuses 17–21 eluaastat) tehtud lavastuste külastus­test viiendiku muusikalikülastused, samal perioodil vaatas teismelistest (ehk külastaja­test vanuses 12–16 eluaastat) muusikale juba kolmandik. See ei tähenda sugugi, nagu oleksid muusikalid olemuslikult halvad – otse vastupidi, Eesti Nuku- ja Noorsooteater on pidevalt arendanud algupärast muusikali –, küll aga näitab, et repertuaar on žanriti seda ahtam, mida nooremad on vaatajad. Eesti teatri nüüdseks saavutatud stabiilsus tähendab, et noori on teatris käinutest 8% ning teismelisi alla 2% ehk meie publiku järelkasv moodustab praegu 10% kõigist teatrit külastanutest. See tähendab, et mõnekümne aasta pärast, kui tänane stabiilsus jätkub, peaksid needsamad teismelised ja noored moodustama 90% kõigist teatrikülastustest. Kui võimalik see on? Ja mis veelgi olulisem, kuivõrd mõjutavad nende maitse-eelistusi praegu, teismelise ja noorena nähtud lavastused ning kas meil on võimalusi kuidagi suunata nende maitse-eelistusi näiteks vähem kommertsliku teatri suunas? Aga kohustus?

Küsimusi on rohkesti, aga mulle tundub, et mitte väga palju rohkem kui võimalusi neile küsimustele vastata. Praegu on kirjutamisel Eesti kultuuripoliitika arengusuunad aastani 2020. Olen isegi selles protsessis aktiivselt kaasa löönud, kogudes ja üldistades teatrivaldkonnast tulnud ideid ja ettepanekuid, ning pean nentima, et enamiku ettepanekute sisu on olnud: mitte midagi muuta, säilitada kätte võidetud stabiilsus. Stabiilsus, mis etenduskunstides väljendub eelkõige publiku hulgas: seda nii kultuuriministeeriumi dokumentides kui ka teatrite suhtluses avalikkusega. See ongi tore, et meil käib nii palju inimesi teatris, kohe väga tore, aga … Mis juhtuks eesti teatriga, kui me võtaksime ära kasutada mõned eespool viidatud võimalustest – neid on tegelikult teisigi – ja lepiksime, et nende kasutamisel väheneks meie teatrikülastuste hulk vähemalt ajutiselt? Kas see oleks eesti teatrikunstile surmav hoop, kui teatrikülastusi oleks aastas alla miljoni, alla 800 000, isegi alla 700 000? Kui suur on tõenäosus, et kui vabastame end sellest arvupainest, siis avastame korraga, et oleme oma kunstilistes valikutes märksa vabamad, et eesti teatri repertuaari­pilt on märksa mitmekesisem, et eesti teater pakub märksa rohkem huvi ka väljaspool kodumaad? Ja võib-olla on isegi võimalus, et publik kõige selle tõttu ei vähenegi, sest eestlaste teatriusk ja usaldus oma teatritegijate vastu on nii suur, et nad tahavad ja suudavad vaadata ka midagi vähetuntut, harjumuspäratut.

Mina usun, et see on võimalik. Veelgi enam, usun, et meil on kohustus see vähemalt ära proovida, sest mänguruumi on piisavalt.

*Ettekande pidas teatrikriitik ja -teadlane Ott Karulin 26. XI Eesti Teatriliidu peakoosolekul.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming