Eesti teater tegi puhta töö

Reet Weidebaum

Viiest auhinnast kolm võitsid meie näitekirjanikud.Heidelbergi Linnateatri fuajee, käimas on lõpule jõudva Stückemarkt’i, see on draamaturu auhindade jagamine. Auhindadele kandideeris üheksa näidendit, mille autorid on kuus sakslast ja kolm eestlast. Tulemus: viiest auhinnast kolm võtavad eestlased – Andrus Kiviräha „Aabitsa kukk”, (Euroopa autoripreemia), Jim Ashilevi „Portselansuits”, (innovatsioonipreemia), Urmas Lennuk „Boob teab”, (II publikupreemia). Kaks preemiat, peapreemia ja I publikupreemia, nopib sakslane NisMomme Stockmann näidendiga „Mees, kes sõi maailma”.    

Eellugu

Saksakeelne teatrimaastik on täis festivale ja uue dramaturgia foorume. Heidelbergi Stückemarkt on üks pikema traditsiooni ja esinduslikuma auhinnafondiga läbimurdevõimalus noortele autoritele. Tekstid pääsevad võistlustulle läbi erialažürii filtri, mis tagab loominguliselt põneva taseme. Võidutööd leiavad reeglina kiire tee teatrilavadele. Axel Preuß, Heidelbergi teatri ja draamaturu kunstiline juht ning žürii liige: Heidelbergi draamaturg, mis toimub sel aastal 26. korda, on üks olulisemaid kaasaegse dramaturgia festivale saksakeelses teatriruumis. Festivali raames tehakse noorte autorite foorum koos näidendivõistluse ja õpikodadega, on arvukalt esietendusi ning noore režii esitlus. Alates 2001. aastast kutsutakse igale festivalile üks külalismaa, kes tutvustab oma teatrit tekstide, lavastuste ning teatriekspertide  ettekannete kaudu. Külalisautorid osalevad näidendivõistlusel saksakeelsete tõlgetena ning kandideerivad peamiselt Euroopa autoripreemiale. 2009. aasta üliedukas väliskülaline oli Eesti. Miks langes meie valik Eestile? Kõigepealt tahame me tutvustada „uusi maid” ja ehkki Eesti on juba alates 2004. aastast Euroopa Liidu liikmesriik, ei ole tema rikas kultuurielu ikkagi veel laiema publiku huviorbiidis. Partnerite valikul teeme koostööd BW kunsti- ja teadusministeeriumiga, kel oli positiivne kogemus koostööst Eestiga programmi „E wie  Estland” kaudu. Lähemal tutvumisel avastasime eestlaste heas mõttes „teatrihulluse” nii publikuhuvi, algupärase dramaturgia rohkuse kui mitmekesise teatrimaastiku näol ning panime kokku tõhusa meeskonna: skaut/kuraator Reet Weidebaum, tõlkija Irja Grönholm ning toetavad struktuurid: kultuuriministeerium, Eesti Teatri Agentuur, suursaatkond Berliinis, Eesti teatrid jne.     

Esimene vaatus

Skaut Reet Weidebaum: Pärast ametlikku kutset osaleda Stückemarkt’il asusime sügisel 2008 koos tõlkija Irja Grönholmiga läbi töötama viimaste aastate eesti draamaloomingut: küsisime näidendeid nii autoritelt, teatritelt kui Eesti Teatri Agentuurilt, lugesime, vaatasime videosid ja lugesime. Kriteeriumid on iseenesest lihtsad: võistlusele võib esitada näidendeid,  mida pole veel mängitud ega tõlgitud saksakeelses teatriruumis. Meie ülesanne oli valida välja tekstid, mis ühelt poolt annaksid inspireeriva pildi eesti dramaturgia hetkeseisust, teiselt poolt oleksid aga mõistetavad tõlkes: festivalil osalemise peaeesmärgiks on ju meie autorite/näidendite läbimurre saksakeelseile lavadele. Suur töö jäi Irja Grönholmi õlgadele, kes pani kokku lõpliku saksakeelse paketi. Tõlkija Irja Grönholm: „… see kevad läks ilma hingamisepausideta: näidendite lugemisest autorite elulugude koostamise ja näidendite katkendite ja siis täistõlkeni ning sealt  edasi lavastuste subtiitritega varustamiseni. Aga ma tõlkisin mõnuga!!! Kuramuse kiiresti, aga mõnuga!! Ja ju see oli ka kübeke minu tööd, mis veenis saksa žüriid ja publikut, et tegemist on ka saksa keeles hea tekstiga …” Suur tänu Eesti Kultuurkapitalile ja Hasartmängumaksu Nõukogule tõlkehonorari eest! 2009. aasta kevadel pidid žürii laual olema kuni 10 näidendi saksakeelsed katkendid ning sisukokkuvõte ja autori elulugu. Pakkusime pärast põhjalikke analüüse ja arutelusid žüriile valikuks järgmised autorid ja tekstid: Jaan Unduski „Boulgakoff”,  Jim Ashilevi „Portselansuits”, Mart Kivastiku „Kangelane”, Andrus Kiviräha „Aabitsakukk”, Urmas Lennuki „Boob teab”, Enn Vetemaa „Sigma Tau…”, Ervin Õunapuu „Surm ooperis” ja Silvia Soro „Inetu Pardipoeg”. Esitatu põhjal valis žürii välja 3 näidendit, mille täistõlked osalesid koos kuue saksakeelse näidendiga festivali finaalis 2. – 10. maini. Žürii valik ja põhjendus (Axel Preuß): „Lavalise lugemise vooru ehk finaali pääsesid Eestist Jim Ashilevi „Portselansuits” („Porzellanrauch”), Urmas Lennuki „Boob teab” („Der Hund in der Manne”) ning Andrus Kiviräha „Aabitsa kukk” („Die Fibel”). 

Tegemist on noore generatsiooni autoritega: vanim on sündinud 1970, noorim 1984, kel kõigil aga väga erinev käekiri. Seal, kus Ashilevi järgib mõistatuslikku poeetilisust, rõhub Kivirähk irooniale, naljale ja mitmetähenduslikkusele. Lennuk omakorda kirjutab komöödiavõtmes, kaldudes kohati groteski, käsitletavate inimlike probleemide tõsidust sealjuures kahandamata. Lootsime selle valikuga pakkuda ka publikule huvitava ja avara pildi eesti kaasaegsest dramaturgiast.”        Lavalised ettelugemised Kõik lõppvooru pääsenud tekstid anti üle lavastajaile, kes koos Heidelbergi teatri näitlejatega vormistasid need nn lavaliseks lugemiseks. Eesti näidendid läksid võrdselt saksa omadega täissaalidele. Publik täitis pärast ettelugemist ankeedi, mille põhjal arvutati välja publikuauhinna saajad. Žürii otsus langetati aga  „puhta” teksti põhjal ja enne ettelugemisi. Andrus Kiviräha „Aabitsa kukk”. Lavastaja Catja Baumann, Mauno Truups – Florian Hertweck. Reet Weidebaum: „Suurim üllatus oli „Aabitsa kuke” ettelugemine: meie lauskomöödiast oli sakslaste tõlgenduses saanud kummaliselt kurkunööriv tragikomöödia. Tekst hakkas laval uskumatult kiiresti tööle ja mõjus väga teatraalselt.” Irja Grönholm: „Kiviräha „Aabitsa kuke” peategelane Mauno ei ole ainult külaloll, keda saab lihtsalt kurikasutada. Väljaspool Eesti konteksti saab temast ambivalentne kuju,  kohati isegi mõistatuslikult kaval tegelane.”     

Euroopa autoripreemia 2009

Žürii nimel Philipp Löhle: „Monoloog kuulub teatritekstide tippklassi. Iseenesest ebadramaatiline vorm, kus puudub tegevus ning kus üks esineja meile oma mõtteid vahendab. Tegelikult aga on see suur kunst ainult teksti abil vaatajat lõa  otsas hoida. Andrus Kivirähk on sellise monoloogi kirjutanud. Jälgida maailma läbi naiivse päevavarga silme läbi, selles ei ole iseenesest midagi uut, tunneme seda mitmete maailmakirjanduse näidete põhjal. See aga, kuidas ühiskondlik realism tungib järk-järgult läbi Mauno silmade ruumi, kus ta elab ja meile oma elust jutustab, on võimas. Irja Grönholmi väga ilusas tõlkes edasi antud lihtsate sõnadega tekst jätab kerge kahtluse, et võib-olla Mauno polegi nii naiivne ja süütu, nagu ta näib, vaid on lihtsalt leidnud omal kombel parima võimaluse elus läbi lüüa… See, kuidas Andrus Kivirähal õnnestub oma naiivse  kangelase sõnade taga avada ruum, mida vaataja peab pidevalt kaasa mõeldes täitma, mis aga kunagi täielikult ei avane, see, kuidas ta kedagi otse süüdi mõistmata ühiskondlikke seoseid paljastab, on tingimata auhinda väärt.” Jim Ashilevi „Portselansuits”.

Lavastaja Nicolas Marchand, osades: Ike – Natanael Lienahrd; Kioko – Carla Weingarten; Kassini – Michael Schwyter. Eesti autoritest tuli Heidelbergi oma näidendi ettelugemisele kaasa elama Jim Ashilevi: „Pariisis elav lavastaja Nicolas Marchand sai „Porzellanrauch’iga” kauem töötada kui näitlejad  – neli nädalat. Ta tõesti kaevus sinna sisse. Meie esimene telefonikõne kestis poolteist tundi ja meil oli kummaliselt kiire klapp. Vahepeal hakkas isegi täiesti veider, näidendit ning seda ümbritsevat lahti võttes tundus vahepeal, nagu räägiksin oma psühholoogiga – ja tema kartis, et äkki tõlgendab ta minu lugu liiga isiklikult, s.t kuidagi meelevaldselt ja „valesti”. Aga ei, me olime samal lainel. See käik Heidelbergi oli ilus kogemus, kus mõni kohtumine osutus vist tõesti muutvalt oluliseks. Oma teksti oli hea võõras keeles kuulata. Sai parajalt kauguselt jälgida loo kuju ja vältust.”     

Stückemarkt’i innovatsioonipreemia

Žürii nimel Nino Haratischwili ja Marion Tiedke: „Mis on innovatsioonipreemia? Peab see ootamatut teatrivormi esile tõstma? Tükki, mis käsitleb ebatavalist teemat? Või mõlemat? Kuidas saaks tänapäeval tekstide, vormide ja teemade tulvas draamakirjanikuna innovatiivne olla?  Käesoleva aasta žürii tõlgendab innovatsioonipreemiat kui väljakutsepreemiat. Me tahame selle autasuga tõsta esile festivali kõige nooremat autorit. Autorit, kelle tekst pakub meile palju mõistatusi ja tekitab meis kõigis soovi tema emakeelt tundma õppida, et pääseda pisutki lähemale tema ebatavalisele poeesiale. Me otsustasime tüki kasuks, mis pühendub ürgsele teemale – armastusele, mis on tihedalt seotud surmaga ning seab küsimuse alla tegelaste identiteedi. 24aastase eestlase Jim Ashilevi „Portselansuits” saavutab dramaatilise mõistatuslikkuse, kus armastuse katkendid  muutuvad elu katkenditeks.” Urmas Lennuki „Boob teab”. Lavastaja Martin Süß, osades: Boob – Matthias Rott, Rita – Marianne Kittel, Henri – Cedric Pintarelli, Rita isa – Ronald Funke, Nele – Monika Wiedemer.

Reet Weidebaum: „Teise publikupreemia pälvis Urmas Lennuki „Boob teab”. Tegemist oli preemia väljaandja spontaanse otsusega, sest meie ja võidutüki tulemuse vahe oli vaid sajandik punkti. „Boobi” edu oli etteaimatav vaatajate reaktsiooni ja lugemiskogemuse põhjal. Iroonia ja satiiri toel vastandatud isiksus-perekond, vanemad-lapsed, nainemees  mängisid olulist rolli ka teistes võistlevates näidendites, näiteks peapreemia ja esimese publikupreemia võitnud Nis-Momme Stockmanni tükis „Der Mann der die Welt aß” („Mees, kes sõi maailma”).” Andreas Jüttner: „Peapreemia saanud näidend „Der Mann der die Welt aß” põimib tervikuks ajatud teemad nagu hoolitsus vanemate eest, pere- ja rahakriis, luhtunud eluplaanid ja töötus, tehes seda selges, selgitavas, kuid mitte tänitavas või õpetavas vormis. Mõjusalt, kuid mitte pealetükkivalt näidatakse, kuidas kommertslik mõtteviis mõjutab ja kahjustab kõiki inimsuhete vorme.” Globaalsete kriiside asemel lahkasid ka saksa autorid pigem isiklikke probleeme, nagu lähedaste suhtlemisraskused, suutmatus väljendada oma tundeid, toimetulek mineviku ja olevikuga, hirm enda ja tuleviku ees.       

Eesti näitlejate mängulust ja innukus

Lisaks näidendivõistlusele ja lavalistele ettelugemistele oli Heidelbergi programmis 22 lavastust, neist suurem osa esiettekanded ning mitu eelmise Stückemarkt’i võiduteksti lavastust. Vormiskaala oli lai: suure lava Büchneri „Woyzecki” adaptsioonist (Robert Wilson, Tom Waits & Kathleen Brennan, Theater Oberhausen) kuni grupi LIGNA publikut kaasavate teatriajalooliste harjutusteni „Uus inimene – neli harjutust  utoopilises liikumises”(„Der neue Mensch”). Festivali lõpetas Potsdami Hans Otto teatri „Staats-sicherheiten” („Stasi”), kus esitas oma vanglalugusid 15 endise Ida-Saksa julgeolekuorgani Stasi ohvrit. Eestist oli kutsutud kolm lavastust: Ugala noortelavastus „Poks”, Endla „Janu” ning nukuteatri „Nukumängu ABC”. Etendused anti eesti keeles saksakeelsete subtiitritega ja nukulavastuses otsetõlkega. Etendustejärgsetel publikuvestlustel tuli truppidel vastu võtta ohtralt kiidusõnu eelkõige näitlejameisterlikkuse eest.  Irja Grönholm: „Saksa teatriga võrreldes paistis silma eesti näitlejate mängulust ja innukus, seda rõhutati ka publikuvestluses. Saksa teater tundub rohkem distantseeritudratsionaalne, näitlejad seisavad oma rollidest pisut eemal ja jälgivad omaenda tegevust.” Kuna publiku seas oli ohtrasti erialainimesi, näitlejaid, lavastajaid, ajakirjanikke, siis tuli kõigil kohtumistel vastata väga erinevatele ja sügavuti minevaile küsimustele eesti teatrisüsteemi, Eesti Teatri Agentuuri, eesti teemade ja vormide ning algupärase dramaturgia kohta.  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming