Eesti teater – tempel kolmel sambal

Ott Karulin

Valitsuse tegevuskavas on kirjas Eesti kultuuripoliitika 2020. aastani ulatuvate arengusuundade ettevalmistamine, mille protsessi loodetavasti kaasatakse võimalikult palju valdkonna esindajaid. Rein Langi kultuuriministriks saamine seitse kuud tagasi tekitas avalikkuses elava vastukaja. Valdkonna ootused võttis toona kokku politoloog Rein Toomla, kes uskus, et Lang tekitab oma eelkäijaga võrreldes „rohkem möllu”, kuid on võimekam oma ministeeriumi eest seismisel, seda eelkõige eelarveläbirääkimistel valitsuses. 1 2012. aasta riigieelarve eelnõus on kultuuriministeeriumi üldkulud käesoleva aastaga võrreldes tõesti ka veidi kasvanud, samuti on jõudnud jutukas minister juba ka möllu tekitada (eelkõige arutlustega Tartu Kunstimuuseumi võimaliku sulgemise ja raamatukogudest massikultuuri väljajuurimise vajalikkuse üle). Ideid värskel kultuuriministril paistab olevat, kuigi nende avalikkusele vahendamine on toonud kaasa päris palju üleliigset müra ja möllu, mida läbimõeldum tegevusplaan kindlasti vähendaks.

Õnneks on valitsuse tegevuskavas kirjas Eesti kultuuripoliitika 2020. aastani ulatuvate arengusuundade ettevalmistamine eesmärgiga saata need 2013. aasta alguses riigikokku arutlusele. Kultuuriministeerium on selle protsessiga ka alustanud. Esimese sammuna tegid ministeeriumi nõunikud kokkuvõtte senises dokumendis – Eesti riigi kultuuripoliitika põhialustes (1998) ja selle juurde kinnistunud tollase valitsuse tegevuskavas2 – seatud eesmärkide saavutamise kohta. Tulemused on kõigile kättesaadavad võrguaadressil www.kultuuripoliitika. ee. Selle aruande etenduskunste puudutav osa ongi praeguse artikli lähtepunkt; ilmselt on ka oluline mainida, et autoril on lõpetamisel Eesti teatrite riiklikku rahastamist uuriva doktoritöö kirjutamine ning ta kuulub Eesti Kultuuri Koja esindajana nimetatud arengusuundi ette valmistavasse juhtrühma.

Kultuuripoliitika katuseesmärk on põhiseaduse preambulas sõnastatud riigi kohustus tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade.3 Etenduskunstide osas on kultuuripoliitika dokumentides – lisaks põhialustele ministeeriumi arengukavades – sõnastatud kolm sammast, millel see katus peaks seisma: riikliku toetuse sõltumatus omandivormist, 800 000 teatrikülastust aastas ning pileti keskmise hinna hoidmine 1% juures keskmisest palgast. Esimene on kultuuripoliitika üldine põhimõte, mis kirjas ka põhialustes: „kultuuri riiklikul rahastamisel on prioriteetseks tegevuse sisu, innovaatilisus ja rahvuskultuuriline tähendus, mitte aga tegija kuuluvus ühe või teise omandivormiga seotud kultuuriinstitutsiooni alla”. Kaks ülejäänut tulenevad vabariigi valitsuse tegevuskavast kultuuripoliitika põhialuste elluviimise kohta lähiaastatel. See võeti vastu koos põhialustega, kuid ei ole de jure nende lahutamatu osa. Kuna kultuuriministeerium järgib oma arengukavades viidatud valitsuse tegevuskava siiani (ehk lähiaastad kestavad endiselt), on mõttekas vaadata kaht teksti siiski koos; samal põhimõttel koostasid oma põhialuste täitmise aruanded ka ministeeriumi nõunikud.

I sammas ehk sõltumatus omandivormist. Kultuuridemokraatia põhimõtete kohaselt peab igaühel, kel soov kultuuri teha, olema võrdne ligipääs selle eesmärgi saavutamiseks vajalikele (riiklikele) ressurssidele. Eesti on põhjusega uhke olnud oma kombineeritud valitsusmudeli üle, kus lisaks ametnike jaotatavatele riiklikele tegevus- ja projektitoetustele (kultuuriministeeriumi mudel) jaotavad osa raha Eesti Kultuurkapitali kaudu valdkonna enda esindajad (kunstide nõukogu mudel). Teoreetiliselt on see süsteem ideaalne, sest võimaldab riigil tagada katuseesmärgi (kultuuri säilimine) jätkuva täitmise liigselt otsustusprotsesse tsentraliseerimata. Masu lõpuks oli muidugi selge, et sisuliselt annab kulka suures osas ministeeriumi eest tegevustoetusi ning kapitali algse eesmärgi – toetada kunstide arengut (mis seda olulisem, et põhiseadus nõuab vaid kultuuri säilitamist) – saavutamiseks kulutatavate summade osakaal aina langeb. Nii läheb näitekunsti sihtkapitali eraldistest ligi pool tegevustoetustele (Eesti Teatriliidu tegevuse rahastamine) ja perioodilistele ettevõtmistele (festivalid, ka ajakirja Teater. Muusika. Kino honorarid).

Minister Lang on küll lubanud seda olukorda muuta ja SA Kultuurileht finantseerimine ongi 2012. aasta riigieelarve eelnõusse sisse kirjutatud, kuid sellegipoolest tuleks arutlusi kultuurkapitali eesmärkide üle jätkata (aasta keskel vastu võetud arengusuunad on vajalik algatus, mille mõju jääb tegevusplaanita siiski väikeseks). Riigivõimu põhiküsimus peaks olema, kuidas tagada korraga põhiseaduslik katuseesmärk, riigi omandis asutuste heaperemehelik valitsemine, valdkonna arendamine ja kultuuridemokraatia. Sellele vastamiseks tuleb teha kultuuripoliitilisi valikuid. Kas jaotumine, kus ministeerium omab ja rahastab kultuuri säilimise tagamiseks vajalikul hulgal asutusi ning kulka kanda jääb valdkonna arendamine, tagab ülejäänud põhialustes toodud eesmärgid ning kuidas see mõjutab kultuuridemokraatiat, kui eraõiguslikel kultuuriasutustel on raske riigitoetust saada ja riigiasutustel samas keeruline kulkast raha taotleda?

Seega on riikliku toetuse sõltumatus omandivormist paberil kena põhimõte, aga sisuliselt seda praegu ei täideta, sest süsteem pole piisavalt paindlik (hea näide on aastaauhindade jaotamisel puhta töö teinud Tartu Uus teater, mille toetamiseks peaks mõnelt muult teatrilt raha ära võtma, mida aga riik omanikuna kuidagi teha ei taha ega saagi). Lahendus võiks olla riigi osalusega teatrite ülalpidamiskulude eraldamine ülejäänud etenduskunstidele jaotatavast summast, mis omakorda on fikseeritud suurus toetuste kogusummas. Sel juhul peaks muidugi ka riigi osalusega kultuuriasutustel olema võrdne ligipääs kulka toetustele.

II sammas ehk 800 000 teatrikülastust aastas. Eelnevaga on tugevalt põimunud meie riigi aina süvenev andumine kvantitatiivsetele näitajatele – eks need mõõdikud ja indeksid majandusmaailmast tule, kuid et enamiku majandusteooriate kohaselt on ettevõtte peaeesmärk kasumi teenimine, mis kultuuriasutustel on sageli teisejärguline, pole tulemuste arvuline mõõtminegi üheselt ülevõetav. Vaja oleks välja töötada kultuurivälja eripära arvestavad mõõdupuud, milleks etenduskunst on parim alguspunkt, sest siin on olemas põhjalik statistika. Keskendumine vaid ühele näitajale (külastuste arvule) ei ütle meile tegelikult midagi pakutava kunsti sisu kohta ega vasta enam ka riikliku rahastamise korrale (praktikas kasutusel AI TAde süsteem ja kehtiv etendusasutuse seadus ei haaku).

Kas tõesti on eesti kultuuri säilimine tagatud, kui etendusasutused koguvad aastaga 800 000 külastust, või peaks ka vaatama, mida neile külastajatele pakutakse? Statistika näitab, et viimasel neljal aastal on pidevalt langenud sõnalavastuste külastuste koguarv (21%), muusikalavastuse algupärandite osakaal on aga üsna väike ning kõige kulukam oli 2010. aastal teatris käia teismelistel (pileti keskmine hind 155 krooni täiskasvanute sihtrühma 134 vastu), sest võrdusmärk noortelavastuste ja muusikalide vahel on aina rasvasem. Ajalugu arvestades on arusaadav riigi tahtmatus kunstilisi kriteeriume ette kirjutada, aga 20aastane riik võiks hakata tsensuuri paranoiast juba vaikselt üle saama – pealegi võimaldaksid needsamad armastatud kvantitatiivsed näitajad nõuda mitmekesisust (nt algupärandite või noortele suunatud uuslavastuste arv aastas), liigselt kunstiliselt ette kirjutamata. Muidugi on mitme eesmärgi täitmine tülikam, kuid näitaks riigi selgeid kultuuripoliitilisi eesmärke ning teadlikkust, kuidas neid saavutada.

III sammas ehk pileti keskmine hind 1% keskmisest palgast. Seejuures peab mõõdetavate eesmärkide seadmisel ettevaatlik olema, et riik ka tegelikult nende saavutamist kuidagi mõjutada saaks. Teatrikülastuse keskmine piletihind pole statistika kogumise ajal (2004. aastast) veel kordagi olnud alla 1% Eesti keskmisest palgast, kuigi viimasel kolmel aastal on pileti keskmine hind langenud (9%) ning 2010. aastal oli see juba 126 krooni ehk peaaegu 1% keskmisest palgast. Seega on eesmärk saavutatud ja nüüd tuleb seda vaid hoida? Aga kuidas, sellele riiklikest dokumentidest vastust ei leia. Pole ka alust arvata, et viimaste aastate piletite keskmise hinna langus oleks kuidagi otseselt riigi teadliku tegevuse tulemus, pigem mõjutas seda majandussurutisest tingitud üldine tarbija hinnatundlikkuse kasv. Olulist mõju avaldas ka käibemaksusoodustuse kaotamine (kuna pileti keskmist hinda arvutatakse käibemaksukohustuslastel pärast käibemaksu mahaarvamist ja piletite müügihind ei tõusnud samas suurusjärgus käibemaksuga, siis alanes ka pileti keskmine hind). Kas viimane oli riigi teadlik samm kultuuripoliitilise eesmärgi saavutamiseks, on siiski kaheldav. Ka pime kana leiab tera.

Tegelikult peaks piletite hindu võrdlema ka eri paikkondade keskmise palgaga, mis toob küsimuste „mida ja kuidas etendatakse?” kõrvale kolmanda – „kus eesti teatrit näha saab?”. Enamikus maakondades ja ka näiteks Pärnus on piletite keskmine hind alla 1% sealsest keskmisest palgast, Tallinnas aga 9 krooni keskmisest palgast kõrgem. Nii on loomulik, et teatritel on majanduslikult kõige kasulikum anda etendusi just pealinnas (ca 55% kõigist etendustest); ülejäänud teatrilinnades antakse ca 30% etendustest ja nii jääb maakondade saagiks vaid 15%.

Ministeeriumis on teatrite stimuleerimiseks loodud maaelanikkonna teatrialaseks teenindamiseks (nagu sõnastatud põhialustega kaasnevas valitsuse tegevuskavas) programm „Teater maale”, mis peaks tagama teatrivälja detsentraliseerituse ehk ligipääsu etenduskunstidele geograafiliste piiranguteta. Kuna enamikus kohtades puuduvad etenduste andmiseks vajalike tehniliste tingimustega kultuurimajad ning „Teater maale” katab vaid otsese väljasõidukulu, mitte aga pileti madalama hinna, mida teatrid neis sihtkohtades küsida saavad (ja masuaegsete kärbete tõttu sõltuvad teatrid enam omatulust), tasuks mõelda muudele lahendustele. Programmi teine osa (umbes kolmandik programmi eelarvest) on maaelanike teatritesse sõitmise toetamine „laste- ja noortelavastuste puhul, mida ei ole paratamatute asjaolude tõttu võimalik etendada väljaspool statsionaari”4 – ehk peaks riigi eesmärke silmas pidades seda osa tõstma?

Eesmärgid paika. Siinses artiklis on küsimusi veel rohkem kui vastuseid, kuid ettevalmistamisel kultuuripoliitika arengusuunad aastani 2020 võimaldavad loodetavasti osutatud valikuid pikemalt analüüsida, et aidata riigil tervikpilti luua. Kultuuriministeerium ongi vastavat uurimust tellimas (vanade aegade mälestuseks loodetakse rahastamisel kulka toele) ning ehk võetakse teadlaste järeldusi ka arvesse. Uuringutagi on selge, et kuigi eelmistest põhialustest kumab läbi mitu kultuuripoliitilist eesmärki (lisaks siin viidatud kultuuridemokraatiale, käepikenduse printsiibile ja detsentraliseeritusele ka näiteks kultuuriautonoomia), puudub riigil selge ettekujutus, kuidas need eesmärgid omavahel suhestuvad ning kuidas nende saavutamist mõjutada. Järgmise aasta jooksul peaks riik seega üle vaatama nii eesmärkide arvu, hierarhia kui ka oma võimalikud mõjuhoovad, et 2013. aasta alguses riigikogule arutamiseks minevad uued kultuuripoliitika arengusuunad oleksid ka praktikas kasutatavad ning sisaldaksid selget kultuuripoliitilist valikut. Loodetavasti täitub ka ministeeriumi plaan kaasata dokumendi ettevalmistusprotsessi võimalikult palju valdkonna esindajaid. Vastasel korral sünnib dokument, mis tekitab küll palju möllu, kuid mida praktikas rakendada raske või lausa võimatu.

1 Alo Raun, Toomla: enim tekitab elevust kultuuriminister Rein Lang. – Postimees.ee 23. III 2011.

2 Eesti riigi kultuuripoliitika põhialuste heakskiitmine 1998. – RT I 1998, 81, 1353.

3 Eesti Vabariigi põhiseadus 1992. – RT I 27. IV 2011, 2.

4 Programm „Teater maale”, http://www.kul.ee/index. php?path=0x1484&sona=teater%20maale

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming