Eesti teater väärtuste embuses

Katri Kaasik-Tepandi, Tiit Palu. Andres Noormets, Joonas Tartu, Kaarel Oja

Seminaril „teater | väärtus” arutati, milliseid väärtusi peaks teatrikunst Eestis kandma ehk milleks me teatrit teeme.      Eesti Teatri Agentuur korraldab Eesti Kultuurkapitali näitekunsti sihtkapitali toel juba kolmandat aastat mõttevahetuse sarja „teater | …”. Toimunud oli viis kohtumist:  „teater | positsioon”, „teater | riik”, „teater | tabu”, „teater | laen” ja „teater | paus”. Oktoobri viimastel päevadel leidis aset ka kuues kohtumine teemal „teater | väärtus”, mille eesmärk oli kokku tuua riigiesindajad, praktikud ja teoreetikud, et koos arutada, milliseid väärtusi peaks teatrikunst Eestis kandma ehk milleks me Eestis teatrit teeme. Kohtumise esimene päev oli pühendatud kõnekoosoleku korras ettekannete kuulamisele ning teine kulges viie töötoa vormis, kus igas vaeti üht põhiväärtust koos sellest tulenevate alateemadega. Töötubasid suunasid lavastaja ja teatripedagoog Katri Kaasik-Tepandi, Pärnu Endla pealavastaja Tiit Palu ja lavastaja Andres Noormets, Rakvere teatri juht Joonas Tartu ning Eesti Kultuurkapitali näitekunsti sihtkapitali esimees Kaarel Oja, kes teevad  siinkohal põgusa kokkuvõtte sellest, milliste järeldusteni nende töötoas jõuti.     

Andres Noormets

Inimsus kui väärtus   

Töötoas osalenud: Andres Noormets (vestluse suunaja), Heidi Aadma (abijõud), Jaak Johanson, Pille-Riin Purje, Maret Oomer, Hedi-Liis Toome, Aare Toikka, Anneli Saro, Toomas Suuman, Silver Meikar, Erki Kasemets, Liivi Jääts, Marie Pullerits, Kadri Noormets ja vabad radikaalid.

Kummaline, et selline teema esile tõusis, sest tundub, nagu ei peaks selliseid põhitõdesid üldse üle rääkima. Ja hakata visioneerima arengukõverat või tulevikuteese, kuidas olla  inimene, on ilmselgelt kaelamurdev ettevõtmine. Tahtes liikuda vähegi mõistetavas väljas, on vaja tähendustes kokku leppida, sest tähendus on muutuv ja libisev ollus. Millest me räägime, kui räägime inimesest/inimsusest, teatrist, väärtusest? On see kõik selgelt ja üheselt mõistetav? Ei tea. Siiski võeti härjal sarvist. Inimese seest paistab tänini välja kuulumine loomariiki – nii heas kui ka halvas. Meie tegude taustal kõnnib mineviku vari ja sellest  ennast puhtaks pesta ei saa. Tänapäevase inimese tsentrum on tema mina. Minateadvust luuakse ajas ja ruumis üha uuesti. Kas sellisel liikuval taustal saab olla väärtusi, mis on universaalsed ja igavesti püsivad? Ei tea – ilmselt luuakse ka inimlikke väärtusi pidevalt uuesti, ka see on evolutsiooniline protsess, inimese unisoon.       

Siit paistab esimene ja oluline puutepunkt teatriga, sest teatergi on eeter, mis loob inimest igal hetkel uuesti ja tuletab seeläbi kõige aktiivsemalt meelde seda, kes ollakse. Teatri  väärtus seisneb võimes inimest igal hetkel uuesti sõnastada, ümbersõnastada. Eestlasele paistab teater olevat tüvitekst ja eriti väärtuslik ajas, mis on ebakindel ja kus elust on mängurõõm välja voolamas. See on inimesele, kes me oleme, oluline. Inimsus on seotud mänguga, mängides luuakse iseennast. Inimese mõtlemine on narratiivne, on seda ilmselt pikka aega olnud ja kipub olema edaspidigi. Väljaspool narratiivi inimkultuuri justkui  ei eksisteeriks. Tundub, et inimese ja teatri side ongi loo, narratiivi sees – isegi narratiivita teater on võimalik vaid tänu vaataja narratiivsele olemusele, sest lugu, mille jutustamisest justkui laval keeldutakse, pannakse kokku inimese siseruumis. Igaüks saab etteantud klotsidest omaenda loo. Küllap inimene koosnebki lugudest ja kuna jumal on loonud ta oma palge järgi, on jumalgi lugu. Loo olemuses on midagi, mis nõuab rääkimist, ja mida suurem on lugu,  seda enam on see olevikus, seda enam ollakse selle sees kohal. Samas on lugu pidevas liikumises, voolamises – paigalseis pole selle stiihia. Ka kultuuri on võimalik vaadata kui narratiivi ja poliitikat on võimalik vaadata kui narratiivi. Seda enam kultuuripoliitikat. Tuleb vaid määratleda, milline on see lugu, kus pealkirjaks on kirjutatud „kultuuripoliitika”.     

Eelneva taustal on pisut paradokslik, et eesti teatri väärtuseks on tänini püsitruppide olemasolu. Need on (või vähemalt võiksid olla) justkui pidevalt koos käivad mõttekojad, kus mingeid teemasid on võimalik aina ja uuesti  läbi arutada, koost lahti võtta, teistmoodi kokku panna, nähtavale tuua. Selline olemine on mingil moel ideaal – seda ei tohi lõhkuda. Kuigi see ei tähenda, et samal ajal ei võiks olemas olla muusuguseid asju. Suurustest ja arvudest pole siinkohal oluline rääkida.     

Ehk on eesti teater lugu inimese vabadusest. Võiks olla küll. See pole ühetähenduslik. See on vabadus, mis tõi 50 aastat eesti inimesed ikka teatrisse, see on vabadus kodeerida teatritekstidesse sõnumeid, mida siin ja praegu oli ja on inimestel võimalik lahti lugeda. Vabadus olla tsensuuri alt väljas just selle siin ja praegu  tekkiva kontakti kaudu. Ei olnud võimalik tsenseerida seda, mis just täna õhtul toimuma hakkab. Elavat hetke ei saa ette välja lõigata, ette õigeks painutada. Elav hetk on inimese mõtte ja südame sees. See on pidevalt uus. Mis see siis kokku on? Teatri väärtus on olla tähenduste elav ja kaduv väljendaja, näidata inimliku olemise võimalusi vahetus ja elavas kontaktis inimestega. Teatri väärtus on selle paratamatus ehk teatri paratamatus on tema  väärtus. Teater on võimalus rääkida ja kuulda meie oma lugusid meie omas keeles koos omade inimestega.   

Eelöeldust lähtuvad kultuuripoliitilised vihjed. Eestikeelne teater, mis põhineb meie lugudel, s.t eestikeelsel dramaturgial, on kordumatu ja ainulaadne väärtus, sest Eesti on ainuke maa maailmas, kus elavad inimesed, kes on võimelised eesti dramaturgiat looma ja oma keeles seda esitama ning sellest ka tõlkimatult ja mitmetasandiliselt aru saama. Riigi töö on seda olukorda hoida, kaitsta ja arendada. Ja lõpulause. Teatripilet on leping, millega  inimene lubab teatrimeediumil siseneda oma olemuslikku privaatruumi, see on teatri ja selle külalise siseasi, välistel jõududel on ebaeetiline seda lepingut pärssida ja maksustada.   

Katri Aaslav-Tepandi

Areng kui väärtus     

Töötoas osalenud: Katri Aaslav-Tepandi (vestluse suunaja), Tiia Sippol (abijõud), Piret Kruuspere, Luule Epner, Eike Värk, Katrin Nielsen, Marion Undusk, Paavo Piik, Eva-Liisa Linder, Ivika Sillar, Peeter Raudsepp, Jaanika Juhanson, Tiina Ollesk ja Renee Nõmmik.       

Töötuba „Areng kui väärtus” oli selles mõttes ühtne, et see oli õppejõudude ja õppurite töötuba, arutlemas olid praktikud ja kirjutajad, kes õpetavad Eesti kõrgkoolides teatri-, tantsu- ja teatriteaduse erialade tudengeid  (tulevasi näitlejaid, lavastajaid, koreograafe, dekoraator-butafoore, valguskujundajaid, multimeediaspetsialiste, lavastuskorraldajad, teatriuurijaid-kirjutajaid). Oluline oli ka see, et töötoas osalesid teatritudengid. Kuna mõtlemas olid koos õpetajad, kes iga päev suunavad loova inimese arengut, õpetavad ja kujundavad järgmist põlvkonda, silmast silma, hingest hinge – on seega ka vastutavad nende tuleviku ees –, siis oli meie töötoa õhustik pingeline ja  puudutav, isiklik.     

Esmalt täpsustasime endale „arengu” mõiste, otsustades, et ei käsitle arengut mitte pelgalt progressina, vaid ka olemasoleva süvendamisena, oma erialas või valdkonnas süvitsiminekuna.       

Teatrikunsti areng on esmajoones seotud looja-kunstniku, isiksuse arenguga, ning see areng ei toimu mingite maa- ja inimväliste jõudude mõjul, vaid on alati inimese ja inimeste koosluse looming. Püstitasime ülesande leida vastused põhiküsimustele: millised on väärtused, mida peaks looja-kunstnik eneses kandma, milline on tema roll ühiskonnas? Kas kunstnikuks  saab õpetada, millised on need põhilised teadmised ja oskused, mida peab andma kool? Millised võimalused ja takistused on loojal areneda oma elukutse vallas pärast kooli? Üks esimesi väärtusi, mis kunstnikule oluline, on sotsiaalne tundlikkus. See kätkeb endas ühtaegu vastuvõtlikkust ja reaktsiooni nii Eesti ühiskonnas ja maailmas toimuvale kui ka kaasinimese arvestamist, austamist, koostöövõimet ja empaatiat. Sellele lisandub tingimata  vastutusvõime iseenda ja teiste keha ja vaimu eest. Oluline on mõista: kui ma tegutsen ja toimetan, siis sellel on omad mõjud ja vastasmõjud, iga mu tegevus puudutab kaasinimesi. Erialastest kategooriatest sai väärtustena sõnastatud oma isikupära- ja meediumiteadlikkus ning loomulikult kutseoskused. Teisisõnu, looja peab tundma ja teadma oma loomisvahendeid (mida nimetati ka tööriistakastiks), oskama neid kasutada oma sõnumi edastamisel  (sõnumi olemasolu on loomulikult üks eeltingimusi), tahtma, julgema ja oskama tegutseda, luua uut vastavalt oma loomusele, maailmavaatele, tõekspidamistele ja sihtidele.   

Teise olulise teemana püstitasime küsimuse: millised on põhilised erialased teadmised, oskused ja hoiakud, mida kool peab andma, et aidata noorel inimesel teadvustada oma eeldusi ning viia ta kooskõlla tema andega, arendada teda vaimselt, hingeliselt, füüsiliselt, avada arenguks uusi uksi?  Rääkisime teatri- ja tantsuharidusest, st etenduskunstide õpetamisest Eestis, õpetamisel ette tulevatest probleemidest ja takistustest, mis on seotud nii inimlike pingete (õpilaseõpetaja suhe, mis peaks rajanema usaldusel ja üksteise ärakuulamisel, mõista püüdmisel) kui ka akadeemilistes õppeasutustes etenduskunstide erialade õpetamise eripära mittearvestamisega (need erialad on praktilised, see on põhilises inimeselt inimesele kogemusõpe),  samuti õppetingimuste kasinusega (ikka see vana probleem prooviruumide, treeningusaalide, õppelavadega, puhkeruumidest rääkimata). Koolist kui noore looja kujundajast kõneldes sõnastasime olulise eesmärgina: inimene peaks sealt saama kaasa oskuse mõtelda paradoksides ja seda kunstiliselt väljendada. Kui seda mõtet edasi arendada, siis on kooli ülesanne suunata tulevase kunstniku hoiakuid, mõtlemist, et ta näeks, tahaks mõista ja mõtestada tänapäevases maailmas inimene olemise ja ühiskonna toimimise mehhanisme. Töötoa pingelisemaid väitlusteemasid oli traditsiooni roll kunstide õpetamisel. Ühest küljest on tähtis, et järeltulijaist ei kasvatataks silmaklappidega traditsioonipõlistajaid, kes ei suuda ega tahagi ise edasi minna, leida oma teed, aga ka vastupidi, tarvis pole rohmakaid, ilma ajaloota lõhkujaid. Lõpuks sai kokku lepitud: tähtis on traditsiooni hinnata, oskus seda  mõtestada ja ümber mõtestada. Traditsioonist lähtumist ei tule mõista kui primitiivset minevikukummardamist, vaid selle seostamist tänapäevase maailma avaldumisvormide ja ajastu vaimuga. Tuleb olla avatud uuele ja tundmatule, otsida ja katsetada.       

Kindlasti on õpetaja võimuses aidata noorel teadvustada oma isikupära, saada teadlikuks oma tugevustest ja nõrkustest. Väga vajalik on oskus kanda hoolt enda ja teiste vaimse ja füüsilise tervise eest. Koolist peaks noor inimene kaasa saama enesekindluse, et tal oleks julgust püstitada uusi keerulisi eesmärke, kartmata eksida, kohates mittemõistmist ja kriitikat. Selleks, et omandatud oskused ja teadmised leiaksid rakenduse, peab inimene olema iseseisev ja  oskama luua loomevõrgustikke, neis toimida. Eriti praeguses pingelises majanduslikus ja kultuuripoliitilises olukorras on alles alustaval noorel loojal raudraske ennast teostada, oma ideid ellu viia, seda eriti siis, kui ta ei liitu riigi poolt ideeliselt ja rahaliselt toetatud süsteemidega, vaid on valinud kunstis iseseisva tee.     

Siin jõudsimegi õppejõududega ühe kõige valusama teema juurde: mis saab noorest loojast pärast kooli edasi? Millised on võimalused olemasolevates struktuurides end teostada ja arendada või luua ise endale loomingulinearendav keskkond? Kas noore looja areng on  soositud, toetatud? Vastasime ühiselt: noor ja loov olla on Eestis raske. Kunstnikul peab olema võimalus loominguliseks rakenduseks ja enesearendamiseks, edasiõppimiseks, et olla loomevõimeline ja ühiskonnas kaasa rääkida. Millest puudust tunneme, kuhu peaks kultuuripoliitilised rõhud asetama, mis oleks lahendus? Tähtis on luua kõigile valdkondadele võrdsed võimalused: nii riiklikele struktuuridele kui ka vabatruppidele (näiteks puudub  tantsukunstnikel riiklik tugistruktuur ja toetussüsteem), nii ühiskonnas juba tunnustust leidnuile kui ka alles alustavatele noortele tegijatele. Takistuseks on praegune kultuuripoliitiline perspektiivitus ja lihtsustava rahvusromantilise paradigma domineerimine. Viimase all pidasime silmas kunstiliste klišeede kogumit, mille ülesandeks on panustada ebamäärasele rahvuslikule positiivsusele ja üldarusaadavusele. Selles mõtteviisis on aga peidus  varjatud sallimatus ja hirm erinevuste ees, kõige uue ees. 

Iga uus põlvkond loob uue maailma, uued  sõnastused, läheb – ja peabki minema – jõuliselt mööda vanast ja tuntust. Selleks, et see tahe ei hääbuks aja ja olude paine all, tuleb uut tulijat aidata, anda talle võimalus. Sama on erisustega kunstis, peateest irdujatega: ühelgi voolul, valdkonnal, tegemisviisil ei saa olla monopoolset asendit, areng toimub – ja ainult – mitmekesisuse, erinevuste hoovuses. Sõnastasime Eesti kultuuripoliitika – mille loomisel me ise ju ka osaleme – eesmärgid ja  ülesanded: 

– loovuse ja kunsti väärtustamine ühiskonnas,   

– kultuuriparadigma avardamine ja mõtlemise muutmine,     

– kultuuripoliitika lahtisõlmimine erakondlikust poliitikast,       

– etenduskunstide õpitingimuste muutmine valdkondade vajadustele vastavaks,        – koostöö valdkondade vahel ja valdkondade sees, 

– pikaajalise kultuuristrateegia loomine tegevkunstnike osalusel.   

Joonas Tartu

Avatus kui väärtus     

Töötoas osalenud: Joonas Tartu (vestluse suunaja), Marion Ründal (abijõud), Monika Larini, Madli Pesti, Triinu Aron, Kristiina Oomer, Veiko Märka, Elvis Effert, Aivi Reimand, Kairi Leivo, Katrin Nielsen ja Anneli Saro.       

Juba mõnda aega on olnud tunda, et teatrivaldkonnas – nagu paljudes teistes kultuurivaldkondades – on vaja aeg maha võtta, ajalukku kiigata, olevikku analüüsida ja tulevikku vaadata. Ja miks mitte alustada algusest, küsimusest, milleks meile teater? Millised on teatri väärtused? Töötuppa „Avatus kui väärtus” oli arutlema tulnud kümmekond inimest, ja seda  oli liiga vähe, nagu ka aega, et kõigil neil alateemadel ammendavalt peatuda. Kuhu me jõudsime?     

Siinses kontekstis mõistame avatuse kui väärtuse all teatri avatust eri valdkondade, sotsiaalsete rühmade ja maailmavaadete suhtes. Praegust olukorda hinnates on põhjust väita, et teater on Eesti ühiskonnas üks avatumaid institutsioone. Üldjoontes on teater Eestis ka kõrgelt hinnatud, mõelgem või küllaltki kopsakale riiklikule toetusele. Avatust väljendab seegi, et päris palju kasutatakse Eesti teatrites  külalislavastajate teeneid ja näitlejad mängivad sageli külalistena teistes teatrites, palju on erilaadseid etenduspaiku. Samas on ka ports probleeme, mis ootavad lahendamist. Domineerib äraootav avatus: ühiskonnagrupid ei suhtle omavahel, ei seleta oma avatust. Puudub sidusus nende gruppide vahel, palju esineb sellepinnalist vastandumist: Tallinn versus muu Eesti, majandus versus kultuur, eestlased versus venelased jne. Silma hakkab ka see, et  Eesti ühiskonnas oleme küll avatud väljastpoolt tulijatele, aga vähe teatakse sellest, mis toimub mujal maailmas. Muidugi on ka oht, et avatus laiale maailma ja üldistele probleemidele põhjustab selle, et tähelepanuta jääb meie vahetu ümbrus.   

Milliseid tegutsemissuundi sai olukorra parandamiseks ühiselt sihitud? Kindlasti tuleb omavahel senisest palju tõhusamalt kokku viia teatriinimesi, kes on pärit eri riikidest ja keelekeskkonnast ning kes viljelevad eripalgelisi teatrisuundi. Nii teatritegijate kui ka teatripubliku  seas tuleb vormide ja teemade paljususe kaudu kasvatada arusaamist maailma eriilmelisusest ja mitmekesisusest. Ajakirjandust tuleb õhutada arutlema teatrist ja teatris olulistel teemadel, seejuures peab ka olema avatud kriitikale, seda taluma ja sellest õppust võtma. Tuleb kasvatada ja arendada teatri ja ühiskonna teiste valdkondade dialoogi, mis saab toimuda vaid siis, kui otsitakse ka ise teadmisi teiste valdkondade probleemide, tegutsemissuundade  ja maailmanägemise kohta. Teatrit saab kasutada ka vahendina teiste valdkondade arendamiseks ja edendamiseks, näiteina sobib nimetada foorumteatrit ja „Doktor Klouni“ projekti. 

Üpris selged mõtted, mille üle edasi mõelda, ja teemad, mille osas tegutseda. Kuid mis on ikkagi kõnekoosoleku „teater | väärtus“ tulemus? Väärtus? Hulk eri eluala ja -kutsega inimesi mõtles, kuulas, rääkis, sai midagi juurde. Neile on ehk pilt selgem. Või segasem. Minus aga süvenes tunne ja arusaam, et kõike tehtut on vaja käsitleda tunduvalt laiapõhjalisemalt, sisulisemalt, mõtestatumalt ja selgemalt, võibolla  ka kõrgemaid eesmärke seadvamalt. On vaja kaasata teadjad, otsustajad (loodetavasti langevad need kaks vähemalt osaliselt kokku) ja tegijad ning mõelda, rääkida, arutada, jõuda tulemuseni. Seejärel tuleb see sõnastada ja edasisel tegutsemisel aluseks võtta. Teater ei eksisteeri ilma kunstita üldisemalt, kunst ilma kultuuri kui tervikuta ja kultuur ilma kõige muuta. Ja kõik muu ilma kultuurita. Üks valdkond, haru vajab, toetab ja mõjutab teist  ning nii ollakse lõputus sõltuvuse ja sidususe jadas. Saagem siis kokku ja arutlegem uuesti – laiapõhjalisemalt, arvukamalt, kõrgema eesmärgi nimel.       

Kaarel Oja

Mitmekesisus kui väärtus

Töötoas osalenud: Kaarel Oja (vestluse suunaja), Ott Karulin (abijõud), Evelin Somelar, Evelyn Raudsepp, Helena Tamm, Kristiina Reidolv, Liis Ots, Liisi Aibel, Margus Kasterpalu, Mari Nurk, Mart Kangro, Sandra Oksaar, Triin Pallo, Triin Sinissaar, Triinu Lukas, Urve Miller, Ville Jehe, Vahur Keller, Raivo Trass, Mari Visnapuu, Egge Kulbok, Triinu Aron ja Madli Pesti. 

Mitmekesisus on kahtlemata väärtus. Etenduskunstide kontekstis tähendab see, et mida rohkem on meil erinäolisi lavastusi ja elujõulisi  žanre, seda rikkam on meie teatripilt. Kui mitmekesine on aga Eesti teater aastal 2010? Just sellest küsimusest alustas seminari „teater | väärtus” mitmekesisuse töötuba. Kõik teavad, et Eestis käiakse palju teatris, palju rohkem kui mujal Euroopas. Loomulikult on see sümpaatne fakt. Selle üle võib isegi uhkust tunda, aga täit põhjust rahuloluks ei tohiks see kindlasti anda. Teatrikülastuste üldmaht annab võimaluse hinnata vaid arvulisi  näitajaid, kuid sisulisemat laadi kriteeriume, mille hulka kuulub ka mitmekesisus, sellest paraku välja ei loe. Siinkohal üks kriipiv näide meie teatripildi Hollandi omaga võrdlemisel. Hollandis on aastas teatrikülastusi rahva arvu kohta umbes kaheksa protsenti, see tähendab ligi kaheksa korda vähem kui Eestis. Samas piisab, kui külastada mõne Hollandi väikelinna repertuaariteatrit vaid kolmel järjestikusel õhtul, et näha erilaadsemat teatrit, kui see on  võimalik Eestis terve hooaja jooksul. Loomulikult on see subjektiivne, isegi pisut demagoogiline väide, aga kindlasti teema järelemõtlemiseks. Siiski, ka arvudele tuginedes on võimalik mitmekesisust teatud piirini hinnata. Tuleb vaadata, kui palju tehakse ja külastatakse laste- ja noorteteatrit, tantsu- ja muusikateatrit, ooperit või muusikali, omadramaturgial põhinevat teatrit jne. Kui aastate lõikes ja institutsioonide raames nende näitajate muutumist (kinnistumist?)  süsteemselt jälgida, annab see kätte vähemalt raamid.     

Meie teatrimaastiku puhul paistab aga juba siin silma pigem üksluisus. Suured institutsioonid keskenduvad järjekindlalt ühetüübilisele teatrile. Seejuures on kurb tõdeda, et isegi „teatri” mõiste on aja jooksul kitsendunud: öeldes „teater”, peetakse silmas repertuaariteatritele  iseloomulikku klassikalist sõnateatrit ning nii mõnegi teise etenduskunsti žanri juures tuleb aeg-ajalt suisa pöörduda tagasi debati juurde, kas tegemist on ikkagi täisväärtusliku „teatriga”.     

Eelnevast tulenevalt kinnistuvad üha enam ka eesti teatri teemad. Jutustatakse neidsamu lugusid väljakujunenud keeles, aga ei suhestuta enam muu maailmaga ja nende (vanuse) gruppidega, kes selles keeles enam ei mõtle ning kellele need teemad enam korda ei lähe. Just meie suurtel teatritel on siin eriti suur vastutus, sest teatavasti eelistab kindla ootusega teatrivaataja käia kindlas teatrimajas. Tema avatust eri liiki või erinevas keeles kõnetavale  teatrile on seega lihtsaim kasvatada just nendes majades, sünteesides eri teatriliike laval, tõstatades uusi teemasid, mitmekesistades tehtavat keeleliselt. Sellele tuleb pöörata tähelepanu, sest ühel hetkel vaataja väsib üksluisusest ja, oskamata ise midagi muud nõuda, ta pigem loobub. Seega on teatrite pidev kohustus oma publikut harida ja neile kogu aeg midagi uut pakkuda. On veel teinegi põhjus, miks teater kaotab  oma publikut. Nimelt puudub võimalus koos teatriga üles kasvada, see tähendab leida igal eluhetkel teater, mis puudutaks inimesele just selles eas olulist. Kui teater ei kõneta, siis kaob huvi ja taas on teater kaotanud pikaks ajaks potentsiaalse vaataja. Eestis on vajakajäämine kõige teravam just nimelt laste- ja noorteteatri osas.   

Mitmekesise teatripildi üks peamisi eeldusi on avatus ja rahvusvahelisus. Mida rohkem me suhestume teiste riikide teatriga, seda rohkem saame sealt arenguks hädavajalikke impulsse. Tuleb käia ise väljas, vaatamas ja näitamas, tuua naabreid siia ning soodustada ühistegevust.  Teatripraktikud peavad saama võimaluse enesetäiendamiseks, võimalikult erinevates kohtades ja pikemalt kui üks nädal. Sellest arusaamine on järjekordne valdkond, kus meie suurtel repertuaariteatritel on palju ära teha. Muide, rahvusvahelise koostöö alal on meie sõnateatril väga palju õppida tantsuteatrilt. Ning viimane ja ehk isegi olulisim mõte: mitmekesise teatripildi eelduseks on institutsioonide mitmekesisus. See tähendab, et  suured ja omavahel tihtilugu äravahetamiseni sarnased repertuaariteatrid moodustavad küll Eesti teatrisüsteemi tüve, aga kõigi ressursside sinna koondamine pärsib mitmekesisust. Lisades siia veel tihtilugu tekkiva soovi hinnata kõiki etendusasutusi täpselt sama mõõdupuu alusel, ongi olemas peamised eeldused, et üldpilt oleks võimalikult ühetaoline. Seega, palju rohkem tuleks väärtustada erinäolisi, omamoodi toimivaid kooslusi. Meie  teatri üldpilt mitmekesistub ja uueneb aga just isikupäraste organisatsioonide tegevusest tulenevalt.     

Tiit Palu 

Identiteet kui väärtus 

Töötoas osalenud: Tiit Palu (vestluse suunaja), Triinu Sillaste (abijõud), Ain Saviauk, Toomas Kiho, Ene Paaver, Riina Oruaas, Heiti Pakk, Margus  Mikomägi, Anne-Ly Sova ja Piret Jaaks.

Loobusime „identiteedi” mõiste täpsest määratlemisest põhjusel, et igaühel on selle sisust oma ettekujutus, mis põhilises teiste omaga niikuinii kattub. Võib-olla tegime sellega vea, kuid selliste asjade puhul, mida ei saa käega katsuda ja millele on igaühel vankumatu õigus, pole abiks ei ENE – ega Interneti-tarkus. Jutt läks kohe eri suundades laiali, toodi välja üksikjuhtumeid ja nimesid ja olulisemaid tendentse.  Me ei kartnud lasta tulla üle huulte ka banaalsustel, kui need tundusid õiged. Vahepeal läks jutt kurvaks, paaril korral sai nalja, lõpuks plaksutasime endale ise, sest olime selle ära teeninud. Selgus, et eestluse identiteet teatris pole kõvasti seotud omadramaturgiaga, vaid iga hea kavatsusega, mis on lavastuse aluseks. Tõlkenäidendid toovad teatrisse mõtteid, mille peale muidu ei tulekski. Tõlke- ja igat muud sorti kultuurikontaktid on vajalikud, eesti teater  ei saa toimida suletud, iseküllastava masinavärgina. Tähtsad on nn sildlavastused, mille puhul on õnnestunud tabada mõlemat pakku: lavastusel on mõte sees ja publik tahab seda näha ka. Toodi esile, et tavaliselt sünnivad sellised lavastused lavastaja ja näitekirjaniku koostöös ehk siis neid võeta ei riiulist. Loomulikult rääkisime pikalt sellest, kuidas eestlased teatrit armastavad. Leidsime, et eestlased on teatriusku: teatrid on meie templid,  kus askeldavad preestrid. Hiljem töögruppide tulemuste esitlusel saime teada, et olime õhutanud takka „rahvusromantilise paradigma vohamist”. Siiski on huvitav kujutleda Eestit teatriusku maana, kus on võimalik seda usku praktiseerida, sest hea tahtmise korral saab ära vaadata kõik lavastused. Selge see, et eestikeelne teater saavutab oma täiuse eestikeelses ruumis. Ruumis laienemise ruumi veel on. Teater hoiab keelt ja  selle mitmekesisust, mis on mujalt taandumas. Selles mõttes on teater asendamatu, kui väga me ka ei tahaks vältida ultimatiivsust. Üleilmastumise juures on lohutav ja uhke teada, et maailma parimad eesti näitlejad mängivad eesti teatris.     

Enne kui töörühmale antud aeg otsa sai, peatusime ka sellistel teemadel nagu tolerantsus, konjunktuur, vastandamine (vastandumine), teatri ülesanne, prestiiž, vastuvoolu ujumine jms. Lõpuks tekkis ka huvitav määratlus „identiteedile”: see on tolerantsi piiride äratundmine. Mõtlesime, mis võiks saada siis, kui müüa identiteet maha. Kes see seda ostaks? Kas see üldse „müüks”? Teatrist mõtelda on mõnus. Võimalusel  seda üheskoos teha on suur väärtus. Olen veendunud, et eesti teater on väga heas seisus ja raha pole olulisim. Toimunud mõttetalgud koondasid energiat, mis jäi kuhugi alles. Näen ohtu selles, et teatrirahvale kinnistub ohutute virisejate kuvand. Kogu aeg oleme rahulolematud, muudkui heidame rahvusromantilise paradigma sängi ja püherdame seal suure kisaga. Arvame, et oleme esil, sest meist huvitutakse, kuid võib-olla kasutab meedia hoopis  meid, et magusaid klikke koguda. Alus on pandud laiapõhjalisele mõttekojale. Au ellukutsujatele! Järgmisel aastal võiksime õppida, kuidas kruvisid keerata.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming