Eesti teatri festival 2007 – laiendatud kitsendus

Rait Avestik

Ilmselt pole Sirbi lugejale mõtet meenutada, mis Tartus toimunud ja küllap ka seal edaspidigi toimuv teatrifestival “Draama” iseenesest on. Ehk seda, et tegemist peaks olema (ja nii on see üldjoontes olnud ka) ülevaatefestivaliga, kus näidatakse Eesti teatrite kahe viimase aasta paremaid töid. Niisiis ülevaate tegemine ja andmine, mingil määral mõõduvõtmine, kindlasti ülekordamine, Tartu publikule väärt võimalus väärt kodumaist teatrit oma kodus näha ja teatripidu. Suurele osale vaatajatele tuttavate lavastustega festivalist on rentaabel kirjutada eelkõige festivalist endast – kuidas tundus Eesti teatrite paremate lavastuste kõrval ja taustal suur lavastus “Draama 2007”? Kuidas ja kas suutis “teatripeo” lavastaja Margus Kasterpalu oma mees- ja kaaskonnaga festivali oluliseks olustikustada? Kas festivalist kujunes lihtsalt kellegi järjekordne töö(võit?) või sai ja saab sellest mäletamist väärt ja tõsiselt eesti teatrisse puutuv spetsiifüritus? Fakt on see, et korralda, kuidas tahad, head eesti teatrit on Tartus sügiseti ikka nähtud. Mingis mõttes võikski siin tekstile joone alla tõmmata ja nõustuda, et, jah, nägime seegi kord häid lavastusi (kõrvuti keskpärasematega) ja head tahet ning seega võiks lugeda nädala Tartus kordaläinuks. Siiski ei koosne (teatri)festival ainult esmapilgul esmasest ehk etendustest. Kõik see, mis etenduste ümber toimub, eristab festivali tavalisest kiirkülalisetenduste spartakiaadist. Ja  “Draama” puhul ei saa küll öelda, et seda kõike muud nagu vähe oleks olnud. Pigem on liigutud hoopis vastupidises suunas. Ja konkreetsuse hajumine tekitab küsimusi.

Kuigi selle aasta festivali kontekstis on ajakirjanduses juba retooriliselt küsitud (Margit Tõnson Eesti Ekspressis ja Alvar Loog Sakalas), kellele see festival siis õigupoolest on mõeldud või korraldatud, küsin seda veel kord. Kuigi mul enda arust on üsna selge, mida see festival endast kujutada võiks ja mis tähendust peaks kandma, jättis seekordne teatripidu oma pealtnäha suures külluses siiski õõnsa tunde. Kui 1990ndate lõpul hakkasime Tartu ülikooli teatriteaduse tudengitena festivalidest aktiivselt osa võtma ja peaaegu kohustuslikus korras aruteludel lavastuste kohta ettekandeid pidama, jäi küll arusaam, et osaleme milleski olulises. Küllap need noore inimese arusaamised on üsna kõverad, aga aastatetaguse välise hiilguse vaegus ja sisuline tihedus on parajas kontrastis tänase festivaliga.

Kui Areenist lugesime, et Tõnson “luusis” festivalil, ja Loog määratles end Sakalas kui festivali külastaja (milles pole midagi ennekuulmatut), siis siinkirjutaja heietus on ilmselgelt mõjutatud veendumusest, et see üritus on sama oma, kui see on oma üritust omaks pidavale praktikule. (Tegelikult on Loog oma 15. IX Sakalas ilmunud artiklis “Tähelepanekuid Eesti teatri väljanäituselt” festivali nõrkuste kohta õigeid tähelepanekuid teinud.)  Mainima peab ka seda ja loodetavasti ma ei eksi, et kriitikute võimalik kriitilisus teatrifestivali suunas nii minevikus kui tulevikus on kantud eelkõige soovist või unelmast aidata kaasa ühe olulise ürituse sujumisel ehk et just see festival oleks koht, kus toimub siin ja praegu ning elavate inimeste osavõtul verbaalsportlik tõkkejooks “Eesti teater – teist ja meile”. Kus koolitatud näitaja ja vaataja pakuksid teineteisele täit rahuldust kontekstisiseselt ja kätteõpitud nippidega.

 

Seda kõike on liiga palju!

Enne veel kui mõnda  “Draama 2007” kitsaskohta puudutada, tahan rõhutada lisaks eespool öeldule, et festivali meeskond on jällegi teinud suure töö ära. Pea kõik, mis  “Draamast” “Draama” teeb, oli olemas. Aga paradoksaalne on mu meelest see, et häda on hoopis selles, et festivali kummitas piiride kadumine, eklektika, müra, tempo. Ehk kõike oli selle “parimad on koos” ümber liiga palju. Sellist ühest teatrifestivali, kus selginevad või selgitatakse kahe viimase aasta teatrisuurused, enam pole, eristumist pole. On mingisugune napoleonlik maadevallutamine ja seda nii tänavuse festivali kontekstis kui ka tegelikult aastate lõikes. Rumal oleks nüüd muidugi kurta, et meil on igal aastal mingi teatrifestival. Aga kogu see iga-aastane trummitagumine ei lase sündida meeldejäävatel festivalidel, seal midagi “võitnutest” ei jää midagi järele, sest kogu aeg tuleb uut peale. Selline “hullumeelne tootmine” toimuvat ka maailma tippspordis, kus ei lasta näiteks MM-tiitli omanikul kaua “krooni” kanda ja varsti on see atleet juba unustuses. Tänavune festival tundus laiemana kui kunagi varem, kuid paistis siiski kitsana. Jällegi oleks rumal kurta, et nädala jooksul polnud Tartus aega ega ruumi, kus midagi poleks toimunud. Ilmselt pidi lihtsalt iga külaline või kohalik endale midagi meelepärast leidma. Ja küllap see nii ka oli. Aga miks on see kõik seotud eesti teatri festivaliga? Kooliteater, koolitants, lastelavastused, mingi teatepulga ülevõtmine “tARTuFFilt”, festival “Eclectica”, näitused, konverentsid, nimelised päevad, ettelugemised jne… Kava on, jah, uhke, aga veel uhkemad oleksid olnud näiteks arut­elud, peale mida pole keegi enam kindel, kas ja kes terve nahaga koju pääseb. Keskendatu puudumine olulisele – teatriparemikule ja sellest organiseeritult rääkimisele – oli selle aasta üks silmatorkavamaid kitsaskohti. Tuleks taas avastada Tartu ülikooli teatriteaduse tudengid ja panna nad sisulist, mitte organisatoorset tööd tegema. Küll siis “staažikamad” kah põlema lähevad. Välisžürii pressikonverents pole ilmselt see koht. Väga kasulik nii festivalile kui ka selle kutsutud külalistele on festivali klubi, juhul kui koht on suhteliselt kinnine ja kui rääkides kuuled omaenda häält.

 

Kellele festival?

Niisiis ikkagi küsimus – kellele? Ega ükski festival, õigemini festivalil antud etendus, ei toimu ega toimi ilma publikuta. Nad on juba vaikimisi kohal. Seega pole ka nagu eriti põhjust kogu auru festivali laiendamise, reklaamimise ja publikule orienteerituse peale kulutada. Kui endiselt jätkatakse ülevaatava ja kokkuvõtva festivalina, siis tuleks pigem panustada teatritegijatele. Kui see pole aga enam eesmärk (ja kes üldse otsustab, mis on eesmärk), siis oli  “Draama” tõsiselt hea näide, kuidas teater tervele linnale teatriga lajatas. Selles mõttes olid festivali tegijad võimekad.

Endiselt head ülevaadet ja infot pakkuvas festivali raamatus “Parimad on koos”, on ankeet, kus teatrite juhid on vastanud küsimusele “mida ootate sellelt festivalilt?”. Loodeti, et see on sama rõõmus teatripidu nagu kõik need aastad Tartus olnud on. Loodeti kogeda kokkukuulumistunnet. Sooviti saada ülevaadet teatrimaastikul toimuvast. Oodati värskeid ideid, huvitavat teatrit, tähelepanu ja et festival läheks korda väga paljudele, mitte ainult teatriinimestele.  Sooviti, et tegijad näeksid üksteise töid ja parimad pälviksid väärilise kiituse mis tahes vormis. Tähtsaks peeti Eesti teatrirahva ühistunde tekkimist ja et festival ei tohiks olla pelgalt lavastuste mängimine uutes mängukohtades. Oodati teatripidu, oodati kohtumisi Tartu teatripubliku ja festivalikülalistega. Taheti toredalt festivali õhkkonnas viibida ja kolleegide tegemistest osa saada. Sooviti vaadata etendusi ja loodeti sujuvat korraldust. Kas see ka nii läks, pole (veel) teada.

Millisena paistab tänavuse kontsentratsiooni põhjal meie teater? Paistab sellisena, et see vääriks kontsentreeritumat kokkutulemist ja ülevaatamist. Iga kahe aasta tagant. Puhtalt. Just sel põhjusel, et meeles püsida…

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming