Eestlane, venelane ja sakslane – „Première 2012”

Keiu Virro, Ele Pajula, Kairi Prints

Sõltumatu Tantsu Ühendus näitas 9. ja 10. veebruaril Tallinnas Kanuti gildi saalis uutele koreograafidele pühendatud sarja „Première” raames kolme verivärsket tantsulavastust. * Punase tooli ja selle fänni tundlik duett „Duett”, koreograaf ja esitaja Mareike Franz, valguskunstnik Madis Kirkmann. „Première 2012” tuli üsna suurejooneliselt: viie koreograafi ja kolme lavastusega, neist ühe(ks) autoriks sakslanna Mareike Franz. Teda ei kutsutud niisama õhust või võlutud mustkunstniku kübarast äkitselt välja: Eesti lavad on talle juba tuttavad. Alles üsna hiljuti sai teda näha tantsimas Teet Kase „Joanna tentatas”. Sedapuhku oli tal võimalus olla iseenda koreograaf – tulemuseks duett punase tooliga. Tool ei ole, muide, lihtsalt objekt, tool on Tool ja Mareike Franz on oma tooli fänn. Esietenduse järel rääkis ta enda ja tooli loo ka publikule: seda, kuidas ta leidis tänavalt pisut katkise tooli, kuidas ta sellega ringi jalutas, et parandusse viia jne. Sellest kõigest sündiski lavastuse idee, mida loomulikult ei kõlbaks teostada mõne võõra anonüümse taburetiga. Niisiis, oma punase tooli tõi ta Saksamaalt truult kaasa. Tool ei ole võib-olla just kõige graatsilisem mõeldav tantsupartner, aga see-eest üdini usaldusväärne, ei vaidle vastu ega sea koreograafi kontseptsiooni kahtluse alla. Selles osas on muidugi tänuväärne ka teine osaline, kellele Mareike Franz on koreograafia loonud – ta ise. Koostöö on olnud ilmselgelt tulemuslik.

„Duett” oli mulle meeltmööda, ja täpselt nii palju, et sai sellest kolmikust minu lemmikuks. Mareike Franzi lavastuse ambitsioonikuse ja ambitsioonituse – väga tehnilise esituse ja üsna lihtsa kontseptsiooni – kooslus oli kuidagi hingele hea. Ja ma ei räägi ainult sellest, et lihtsa inimesena olen alati üllatunud ja oskan hinnata, kui juhtub ootamatuid veidrusi, nagu see, et nüüdistantsulavastuses keegi … tantsib (mõtlen kohe pisut hirmunult: „Miks ta nii teeb? Kes talle ütles, et see on ka võimalik?”). Olgu, siin on ilmselt segadus küll selles, et võib-olla ei peaks nii kergekäeliselt nimetama tantsija ja/või koreograafi haridusega kunstnike teostatud kontseptuaalset etenduskunsti tantsuteatriks, aga see on nüüd rohkem nimetamise küsimus ja küllap on see teema juba mõneski ringkonnas ammu selgeks vaieldud. Ega ma tegelikult tahagi tantsuteatri kallal ilkuda, vastupidi, oskan hästi tehtud koreograafilist sõnateatrit või sõnadega läbipikitud kineetilist teatrit hinnata küll, aga vahel on lihtsalt hea näha puhast vormi ja teostust.

Niisiis, tagasi Mareike Franzi juurde. Tegemist on balletitaustaga tantsijannaga, õhtu jooksul nähtud tantsijatest oli ta ilmselt tehniliselt kõige osavam esitaja. Tema lavastus koosneb tõepoolest vaid tantsust, ent väga mõnusa ja sooja huumoriga pikitud tantsust, taustal vaheldub muusika vaikusega. Kõik on tasakaalus. Sellepärast ongi nii ilus vaadata (ja kuulata ja enesest läbi lasta).

Vastupidiselt kahe ülejäänud lavastuse autoritele ei ole ta läinud suurte kõikehõlmavate teemade teed, vaid tal on olnud julgust võtta ette pigem midagi väheambitsioonikat. Ja kui ma kirjutan „väheambitsioonikas”, siis mõtlen muu hulgas, et kontseptsioon ei sisaldanud mingit ängi. Üldse! Kuhu jäi äng, Mareike? Eestlastel õnnestub harva ängist mööda nihverdada, ehk on see mingi kultuurikontekstist tingitud „puudujääk”.

„Dueti” kontseptsiooni vähenõudlikkust võib muidugi näha vaid pealispinnana. Naise ja tooli kooslusest võib iga tõlgendamishuviline lugeda vajaduse korral välja, mida hing ihaldab. Ilmselt ka selliseid teemasid, mida käsitles Selde, Heinsalu ja Luntsi lavastus „fie” – ühiskond versus inimene, mees versus naine, inimene versus oma peegelpilt –, aga ma kahtlustan, et Franzi idee oli ehk siiski teiselaadne. Ehk olidki sel korral suured sõnad ja mõtted jäetud teiste kanda. Mulle vähemalt meeldib nii mõelda, see on kuidagi värskendav.

Keiu Virro

*

Kolm ühes

„fie”, koreograafid Kaisa Selde, Christin Lunts ja Kristina-Maria Heinsalu, esitajad Kaisa Selde ja Einar Lints, valguskujundaja Madis Kirkmann.

Koreograafitrio Kaisa Selde, Christin Lunts ja Kristina-Maria Heinsalu näitasid lavastusega „fie” füüsilisi ettevõtmisi, mis pidid klaarima laval nähtud kahe isiku omavahelisi suhteid. Usutavasti võiks just sedaviisi läheneda lavastuse lahtiharutamisele: Naine ja Mees astuvad suhtesse, suhe kipub omal jõul aga pigem progresseeruvalt keerustuma. Nagu ikka.

Selde, Lunts ja Heinsalu ei häbene võtta vaatluse alla sedasama suhet, mis end nii lihtsalt vaatluseks kätte mängib. Kolmes etüüdis tulevad tantsuplatsile masinlikku naist sättiv ja utiliseeriv Mees, füüsiliselt alla vanduma pidav, ent vaimset üleolekut nõudev Naine ning ootusi üles ehitav ja samas nende küüsis kannatav Inimene. Etüüditriaadis on teisel osapoolel alati ka oma roll kanda, isegi kui viimaseks etüüdiks jääb lavale vaid üks. Struktuur on loogiline, teesile esitatakse antitees ja kulminatsiooni on võimalik tõlgendada sünteesina. Samuti on igati loogiline kasutada ära sugupoolte suhestamises tasakaalu kõikuma löömise efekt.

Elemendid on seega justkui paigas ja kokkumängust võiks sündida nii mõndagi, kuid viimane nüanss on jäänud siiski lihvimata ja nõnda mõjub „fie” veidi ebaühtlaselt, krobeliselt. Osa liikumisi on veenvamad, mõni roll usutavam, aga koreograafid jätavad liig palju vaataja hooleks. Meid aidatakse küll lavastuse sisse, aga selles orienteerumine on igaühe enda asi. See vabadus ekselda võib kontseptsioonina olla metsik ja absoluutne, aga „fie” puhul ei hakka see nõnda toimima. Ehk põhjustab tõkestuse ebaühtlane üldmulje või hoopis ei kõneta liinid üksteist piisavalt, et tekiks üldse tervikruum, kuhu vaataja vabaks lasta.

Lavastuselt, milles kolm koreograafi asuvad tervikut looma, ongi ehk liig nõuda samaväärset läbimängitud ühtsust kui ühe koreograafi loomingust. Siiski on noored oma töö vähemalt formaalselt tervikuks köitnud ega rõhu fragmentaarsusele niivõrd, et vaatajal tekiks impulss see tükkideks lammutada ning nendega ise midagi ette võtta. Seega eksisteerib lõhe vaatajale tekitatava ootushorisondi ja talle näidatava vahel, aga see lõhe pole nii suur, et sellest saaks iseseisev liin. Midagi nagu on, aga pole ka, ja midagi nagu pole, aga on ka.

Sellele vaatamata on „fies” midagi mõnusat, tähelepandavat. Ehk mitte nii eripärast, kui mulle meeldiks, aga siiski ei ole mindud kergeima vastupanu teed. Omanäoliste momentide puhul jääb õhku rippuma küsimus, kelle nägu meile sealt paistab – ja see on lausa võluv. Siseinfo puudumisel ei tea me, kes jutustab meile seda konkreetset lugu, seega puudub kiusatus hakata taustast järeldusi tegema ning lugu rullub lahti abstraktsemana. Autor ei peagi surnud olema, sest nagunii on ebaselge, kes autorsusele pretendeerib.

Niisiis on kolm-ühes-formaat andnud lavastusele midagi juurde, aga ka midagi röövinud. Ilmselt jäi ka tegijatest igaühel midagi ütlemata, nii mõndagi läbi mängimata. Ehk oleks formaat viljakam juba välja kujunenud käekirjaga tegijate puhul. Ehk tasub juba läbi mänginud triona aastate pärast kokku tulla ning siis ettevõtmist korrata. Potentsiaal, mis lavastusel on, nõuab jõulisemat kultiveerimist, et end täies säras ilmutada.

Ele Pajula

*

Tuleme Lasnamäe sõpradega ja võtame teie vabadussamba maha!

sõp-rus-est”, koreograaf-lavastaja Svetlana Grigorjeva, lavakunstnik Epp Kubu, helikunstnik Ando Naulainen, valguskunstnik Madis Kirkmann. Esitajad Svetlana Grigorjeva ning Kristiina Vilipõld, Kardo Kukk, Monika Tomingas, Gisela Kastein, Jevgeni Grigorjev, Madis Kreevan, Tiina Rootamm ja Olga Lans.

Kui publik koguneb pärast pikka vaheaega taas saali, on Svetlana Grigorjeva laval juba ametis: puistab kahekilosest jahukotist põrandale triipe, millest moodustub jalgpalliväljak. Ekraanil vahelduvad näod, mis jälgivad laval olija tegevust. Dialoog „sibul-kama-sibul-kama” sümboliseerib eestlase ja venelase erinevust ning rahvuslike identiteeditunnuste kuritarvitamist. Paljud põhjused, miks ühe rahvuse esindaja vaatab teise rahvuse esindajale viltu, ongi just sama irrelevantsed kui sibul ja kama. Lavastuse nutikas pealkiri „sõp-rus-est” näitab, mis jääb sõprusest järele, kui rahvuslikku kuuluvust peetakse liiga oluliseks. Stereotüüpidest pimestatud inimesed ei lase teisel inimesel näidata oma tõelist palet, sest see ajab nad segadusse ja lööb nende vaevaga ehitatud maailmapildi uppi. Eestivenelane valib Keskerakonda, keeldub eesti keelt rääkimast ja pommib tänaval suitsu – ja nii on! Sellised rumalad ja kitsa silmaringiga inimesed on needsamad, kes räägivad „õigetest” väärtustest, peavad vähemusi väärakateks ja vinguvad kohvikus ettekandja kallal, sest ta ei ulata neile piisavalt ruttu menüüd. Mis sest, et menüü on kahe meetri kaugusel leti peal, aga „see on teenindaja töö”. Selliseid on nii eestlaste kui ka venelaste hulgas, ja sakslaste, etiooplaste ning hiinlaste hulgas samuti. Inimesed, kes kõike teavad, kellel on kõige kohta arvamus ja kes alati poole valivad, on paraku vist enamuses. Miks see maailm muidu on omadega nii p***es.

Eestlaste ja venelaste igipõline heitlus, klammerdumine stereotüüpidesse on teema, mille Grigorjeva käsile võtab ja väänab sellest viimase välja. Ta kirjeldab ennast kui kedagi, kes pole ei see ega teine. Tema segapäritolu on tinginud kahtlustava suhtumise nii eestlastelt kui ka venelastelt. Kuna koreograaf räägib nii eesti kui ka vene keelt ilma aktsendita, on ta veel eriti kahtlane. Mõlemale rahvusele oma ja mõlemale reetur. Inimene, keda on raske kuhugi paigutada, on alati olnud ühiskonna suurim vaenlane. Seda mitte ainult rahvusest lähtuvalt: piisab sul vaid mõnel parajasti tulisel teemal mitte seisukohta võtta, kui oledki juba friik ja ühiskonnale ohtlik indiviid. Oma rida ajavatele inimestele vaadatakse alati viltu, sest „algul mängid saksofoni, pärast reedad kodumaa!”. Selline Nõukogude aja mentaliteet, mida praegu justkui üksmeelselt taunime, ometi järgivad täpselt sama mentaliteeti need tänapäeva „õigete” väärtuste inimesed.

Svetlana Grigorjeva on osanud tõlkida need probleemid väga hästi lavakeelde. Ta pole kartnud teha nii konkreetse probleemipüstitusega lavastust – noore koreograafi puhul on see tähelepanuväärne ja paljulubav. Diibitsemist siin pole, aga sügavust on. Palju on nutikaid lahendusi ja häid leide: alates jahust, mis moodustab algul kahe poole vahel konkreetsed piirid, kuid etenduse lõpuks on ühtlaselt laiali laotunud, kuni jalgpallimeeskonnani laval. Eriti võimas on lavastuses koht, kus Grigorjeva tantsib platsi keskringis ning jalgpallinaised ja -mehed triblavad ülejäänud väljakul. Moodustub väga ilus liikumispilt: tantsija tahab saada ringist välja, jalgpallurid väravast sisse. Lõpuks on tantsija ise väravas ja püüab tema poole lendavaid palle, kuni ta keeratakse väravavõrku ja lohistatakse minema.

Etenduse puänt on tabav resümee stereotüüpsest suhtumisest eestivenelasse (vihjeks vt arvustuse pealkirja) ning tõmbab eelarvamuseesriide ette tagasi. Sellise jõuga, et on kahjugi – „õigete” väärtustega inimesed ei satu just tihti sellist etendust vaatama. Neile kuluks see ära küll.

Kairi Prints


Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming