Eile avati Estonia renoveeritud teatrihoone

Leonhard Lapin

  Foto: Piia Ruber

 

Estonia pole üksnes maja. Eelkõige on tegu rahvusliku sümboliga, mis tähtis igal ajal, olgu see halb või hea. Olgu see aeg iseseisev või anastatud.

Arvan, et sõna “Estonia” on kasutusel just tänu Estonia Seltsile ja selle eestvedamisel 1913. aastal valminud teatri- ja kontserdimajale. Muidu kõneleksime Eesti kõrval vist ikka Estlandist.

Juba varasemast Saksa teatrist suurem hoone ja asukoht selle kõrval oli intrigeeriv: kui esimene vaatas vallutajate vanalinna poole, siis eestlaste teatri peafassaad oli pööratud tollaste puitagulite suunas, mille vormis avaraks pargiks alles stalinistlik linnaehitus.

Ega valminud Estoniat rahule jäetud: sai ta alles tsaariaja lõpus valmis, kui iseseisvas Eestis lisati kohe ka vanalinnapoolsele fassaadile paar korrust. Ei ütleks, et arhitektuur oleks sellest halvemaks läinud, aga palladiolik kahe kõrgema mahu ja neid ühendava madalama osa kompositsioon kannatas selle all küll. Ei ehitanud ju soome arhitektid Armas Lindgren ja Wivi Lönn eestlastele enam ootuspärast rahvusromantilist “kivist küna” (nii nimetasid noored modernistid Helsingi raudteejaama), vaid üpris Püha Saksa Rooma Riigi vaimust kantud uusklassitsistliku hoone, milles oli tollal valitsenud juugendist vaid detaile. Tööhoos soomlased unustasid eestlased sootuks, kui alles viimasel hetkel avastasid, et maja kujunduses pole ühtki eestilikku elementi. Teatri jalutusruumi seintele lisati punased eesti vöökirjad, mille jäänuseid on nüüd interjööris ettevaatlikult eksponeeritud. Niisiis tegid soomlased meile Viini klassitsistliku juugendi vaimus hoone, mis keeras selja soome rahvusromantismist inspireeritud venelaste loodud sakslaste teatrile, kuhu on nüüdseks asunud meie rahvusteater!

Aga see oli alles Estonia hoone ilus algus. 1944. aasta 9. märtsil hävitasid hoone vene naislendurid, nii et varemeis rahvuslikust sümbolist sai lausa hävitatud Eesti riigi tähis. Pole siis ime, et uus silmakirjalik võim asus seda sõja järel ka kohe “taastama”. Eesmärk aga polnud taastada rahvuslikku sümbolit. 1945. aastal korraldati “arhitektuurivõistlus”, mille võitja, juba Eesti ajal klassitsistina tuntuks saanud arhitekt Alar Kotli maja nõukogude uute arhitektuurimallide kohaselt uueks, seekord juba sotsialistlikuks sümboliks vormis.

Uus, aastatel 1946 – 1951 valminud Estonia ei olnud enam soomlaste arhitektuur, see oli pigem stalinistlik klassitsism, interjöörides uus “maapäälne kommunistlik paradiis”, mille “altariks” oli eesti kunstnike E. Okase, R. Sagritsa ja E. Kitse pompoosne laemaal. Kogu lahendus pidi viitama “helgele tulevikule”, millest pidi saama ajaloo lõpp, ent alati, kui ma teatrit külastasin, mõjus kogu “kaunis” interjöör kuidagi rõhuvalt. Ka nüüd, silmitsedes väsinud kollakas-pruunist koloriidist vabanenud, meeldivalt valge ja tumesinisega värskendatud siseruumis toda kuulsat restaureeritud laemaali, valdab mind rusuv tunne. Vaatamata teose positiivsele temaatikale ja erilisele dünaamikale, mis küll meenutab rohkem sagimist rahvale ebamääraselt formuleeritud kommunismi saavutamisel, on taevas sündmuste kohal ähvardavalt pilves ning nii nagu selleaegses kunstis üldse, kumab teose valet kuulutava “ilusa” pealispinna alt inimese rõhutud seisund ajas, mis jäi meile pikaks ajaks seisma.

Ent iga uus aeg on lisanud Estonia teatrihoonele midagi: kõiki detaile ei tea, aga kuuldavasti olla keegi eriti uuendusmeelne estoonlane 1994. aastal loosungi “Kunst kuulub rahvale!” teatri lavaportaali kohal üle võõbanud. Nüüd särab see jälle uhkelt vastu, loosung, mille nõukogulased laenasid Berliini Volksbühne fassaadilt, kuuldavasti Hitleri ühelt lemmikteatrilt. Aga kellele see kunst siis kuulub, kuigi nüüd peaks teatri peafassaadile hoopis kaasaegsema loosungi kirjutama: “Igaüks on kunstnik!” Nii vähemalt tänases Eestis kuulutatakse.

Tänane Estonia on siiski rohkem soome moodi, kui oli nõukogudeaegne. Kõigepealt roheliste katuste pärast, mis olid vahepeal punased, olulised on ka Lindgreni ja Lönni viini-pärased tornikesed, millel, nagu kunstil ikka, ei ole mingit mõtet. Ent nad on ilusad ja öises linnas lausa müstilised, meenutades laevamaste.

Teatrirahvas, aga ka külastaja võib interjööris tehtuga rahul olla, arhitektid ning raha on oma töö hästi teinud. Siinkohal oleks paslik korrata ka Vitruviust: “Hea ehituskunsti loomiseks on vaja kolme head elementi: head tellijat, head arhitekti ja head ehitajat!” Tihti jääb üks puudu. Las maja olla veidi aega käigus, siis saame ka teada, milline on olnud ehitaja.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming