Elmo Nüganen sai rinda Tšehhovi medali

Tambet Kaugema

Tallinna Linnateatri peanäitejuhile Elmo Nüganenile anti esmaspäeval Venemaa Föderatsiooni saatkonnas üle Vene riigi mälestusmedal Anton Tšehhovi pärandi tutvustamise eest. Medali pälvis Nüganen kõrvuti teatrimaailma mitme suurkujuga Venemaalt, Euroopast ja USAst; Eestist sai sama medali veel Vene teatri näitleja Sergei Tšerkassov. 2010. aastal tähistati Venemaal 150 aasta möödumist Tšehhovi sünnist. Klassiku pärandi tundmaõppimisse ja tutvustamisse tähelepanuväärse panuse andnud inimeste tunnustamiseks loodi mälestusmedal „150 aastat Tšehhovi sünnist”, mida antakse välja  vaid üks kord. Vene kuulsatest kultuuritegelastest on medalisaajate hulgas Oleg Tabakov, Adolf Šapiro, Dmitri Krõmov, Nikita Mihhalkov jt. Euroopa teatri suurkujudest kuuluvad laureaatide nimistusse Declan Donnellan (Suurbritannia), Eimuntas Nekrošius (Leedu), Jacques Lassalle (Prantsusmaa) jt. Nüganen on lavastanud Tšehhovi „Pianoola ehk mehaanilise klaveri” Tallinna Linnateatris  (1995), „Ivanovi” Eesti Draamateatris (1992) ning „Kajaka” Ugalas (1990). Näitlejana on ta Tšehhovi teoste põhjal valminud lavastustes mänginud Platonovit („Pianoola ehk mehaaniline klaver”), Lopahhinit („Kirsiaed” 1993. a Ugalas) ja Tusenbachi („Kolm õde” 1998. a Ugalas). Lavastaja ja näitlejana on Nüganen osalenud nii Moskva kui ka Peterburi teatrite töös.     

Nüganen on ka mitmel korral varem pälvinud idanaabri tunnustuse: 2001. aastal  sai ta Venemaa riikliku kunstipreemia, 1998. aastal Venemaa Teatritegelaste Liidu eripreemia, Peterburi rahvusvahelise teatrifestivali „Baltiiski Dom” parima meesnäitleja preemia 1996. aastal ning parima lavastaja ja parima kõrvalosatäitja preemia 1994. aastal, samuti Peterburi Akadeemilise Draamateatri parima lavastaja aastapreemia 1997. aastal. 

Elmo Nüganen, millised on teie meelest Tšehhovi kui näitekirjaniku võluvaimad jooned? 

Mõtlesin mõni aeg tagasi, kas Tšehhovil on mõni „negatiivne” karakter, kelle suhtes autor on üleolev, hoolimatu, põlglik, mõnitav, naeruvääristav – ja ei osanud ühtegi sellist tegelast leida. Ka kõige tühisem, rumalam, naeruväärsem, mõttetum tegelane leiab autorilt suurt mõistmist, kaastunnet, hoolimist. Ma arvan, et kui Tšehhovi tegelased elaksid päriselt, siis võiksid nad tajuda, et on vähemalt keegi, kes neist hoolib – see on nende (inimeste, tegelaste) looja. Tšehhov on arst. Jah, ta ei ravi meid haigustest, ei õmble haavu kinni, aga ta ei raputa ka soola haavale. Selle poolest on ta humanist.         

Milline tähendus on Tšehhovil teile?         

Kõik need eelnimetatud küljed ongi need, mis teevad Tšehhovi mulle väga lähedaseks, mõistetavaks. Ma arvan, et ka paljudele näitlejatele – ma ei tea ühtegi näitlejat, kes suhtuks temasse külmalt. Ilmselt meeldib näitlejaile tema näidendeid mängida just seetõttu, et olgu see või negatiivne tegelane, näitleja tajub, et autor püüab tegelast mõista. Väga  palju helgust, puhtust, nukrust, kurbust, igatsust, kaastunnet inimese vastu on tajuda sellelt arstilt, humanistilt, dramaturgilt, prosaistilt.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming