Elu ajab janutama

Jaak Allik

Miks Armin joob, kuigi Eestil ja kõigil läheb nii hästi? „Janu”. Armin – Ago Anderson. ANTS LIIGUS

Endla teatrit ja Andres Noormetsa tuleb kiita selle eest, et juba teist korda toovad nad kiiresti lavale Eesti näidendivõistluse võidutöö. 2006. aastal oli selleks Jim Ashilevi „Nagu poisid vihma käes”. Eelmisel reedel esietendus Endla Küünis Martin Alguse „Janu”. Mõlemal korral on tegemist olnud noore autori debüütnäidendiga, mis muidugi tähendab teatrile lisariski. Ent kogenud teatrijuhid teavad ka seda, et mis tahes eesti looga on publikuhuvi mõttes altmineku võimalus siiski väiksem kui võõramaise dramaturgia puhul. Kunagi sõnastas Kaarel Ird imperatiivina, et kui eesti autorite ja eriti algajate näitemängud vähegi vett peavad, siis tuleb need tingimata lavale tuua, sest näitekirjanik õpib just siis, kui näeb oma „last” lihas ja luus laval. Igati tore, et Andres Noormets näib sama usku olevat. Jim Ashilevilt tuli ju peagi pärast debüütteost „Portselansuits” (iseküsimus, kas see tekstina just esiknäidendist parem on) ning võib olla kindel, et ka Martin Algus kirjutab teatrile edasi. Igatahes oli autor esietendusel vägagi rõõmsalt üllatatud, nähes ja kuuldes, kui elusa ja publikule selgelt meeldinud lavastusega on teater tema teksti abil „maha saanud”.

Jim Ashilevi esiknäidend oli oma struktuurilt ja teksti topitud kunstitaotluslikkuselt kahtlemata keerulisem kui Martin Alguse pealtnäha lihtne joodikulooke. Ashilevi „Poisse vihma käes” lavastades ei suutnud (või ei tahtnud?) lavastaja Noormets autorit ka selgemaks ja siledamaks teha. Seega tulid selles kahtlemata õnnestunud lavastuses kenasti esile nii näidendi tugevused (põnev idee ja kummastatud karakterid), aga ka nõrkused (ülekonstrueeritus ja suutmatus sõnumit vormistada).

„Janu” puhul on lavastaja valinud julgelt teise tee ja tänu Noormetsale on Martin Alguse teos laval kindlasti mitmeplaanilisem, seetõttu ka naljakam ja sügavam kui lugedes.

Andres Noormets on Endlas hakkama saanud õige mitme imega. Võtnud endale ka lava- ja muusikalise kujundaja rolli, on ta tõestanud, et neljale standardpoodiumile asetatud ühel kitsukesel diivanil on ilma igasuguse transformeerimiseta võimalik arusaadavaks mängida autori markeeritud seitse täiesti erinevat tegevuspaika – kodust, ärikontorist ja haiglast kuni kõrtsini. Nii enesestmõistetavalt, nagu teevad seda näitlejad, usub seda ka publik. Tulemuseks on teatri juhtkonnale meelepäraselt mobiilne lavastus. Pealegi, mis olulisem, tagab kujundus sisulise keskendumise peategelase Armini loole. Diivanil lamasklev ja pöörlev Ago Anderson on kogu teatriõhtu meie ees suures plaanis.

Teine ime: Martin Alguse lineaarse pildijadana kulgeva näidendi on lavastaja julgelt lahti muukinud. Noormets võimendab stseenide paralleelmontaažiga loo psühholoogilist dünaamikat ja annab publikule võimaluse enesekohasteks mõttearenguteks. Ja nii kostuski esietendusel saali eri sektoritest omavahel sugugi mitte sünkroonis naeruturtsatusi ja -pahvakuid. Ilmselt selge äratundmisrõõm, kui niimoodi reageeritakse. Lavastaja on näidendi interpreteerimisel lisanud ka sootuks ootamatu tegevusliini: hollandlanna ja Andrese „kireloo”. Ja asendanud näidendi kõige ebaõnnestunuma stseeni (peategelase enesetapukatse, mis lõpeb laekonksu trafaretse allakukkumisega) Armini groteskselt lootusetu hetkeimpulsiga, kui enesetappu üritav mees püüab oma kõri saumikseriga läbi lõigata.

Mis aga kõige olulisem, Noormets on selge žanritunnetuse (kurb grotesk) kaudu suutnud kogu trupi panna mängima ühes võtmes, hoides peene tundlikkusega ära võimalikud labasusse langemised. Loonud kindla vundamendi ja pannud paika raamid, on ta suutnud näitlejad pingutatusest vabastada ja andnud võimaluse suurepäraseks karakteriloomeks. Sellega üllatavad positiivselt tõesti kõik laval olijad.

Ago Andersonil on õnnestunud hoiduda teda tihti kummitavast ülerabelemisest, mitmes stseenis mängib vaid näitleja pilk. Andersoni vaikiv pilk on seekord aga niivõrd paljuütlev ja vahelduv, et tõmbab koguni tähelepanu tema kõrval aktiivselt tegutsevailt partneritelt. Ja kui Andreson siis paaril korral oma diivanilt lahkub ja „märatseb”, on selle märatsemise tähenduslikkus – valus igatsus oma kunagise ainsa kire, muusikategemise järele – tõepoolest täpne ja mõjuv. Ago Andersoni Armin on laval juba nagu elav laip: ennast vabas ja turumajanduslikus Eestis tühjaks töötanud ja seejärel peaaegu surnuks joonud ärimees, rahamaailma lihapottide juurde rüganud ja sealt naasnud kui lödiks pigistatud banaan.

Lavastuse tipp on pikk stseen, kus „teine Eesti” – kooliköögi abitööline Laura (Lii Tedre), tema töötust mees Feliks (Ahti Puudersell) ja vallasant Heino (Lauri Kink) – mängib magava ja ennast täis sittunud „suurärimehe” lihtsalt topkade-aluseks taburetiks. Kitsukesel diivanil saab viinaund magavast Arminist „kandik”, millel hakitakse sakuskat „teise Eesti” viinavõturõõmule. Kui Andersoni saab selles pikas stseenis kiita kannatliku ennastsalgavuse eest, siis tema kolme partneri puhul tuleb imetleda, kui täpselt, napilt ja vaimukalt nad oma kangelasi kehastavad. Nii lihtne oleks siin libastuda rumalasse jämekoomikasse, näitlejad aga ei tee seda kordagi ja meil hakkab lõpmatult kurb nii põhjakäinud ärimehe kui ka kogu „teise Eesti” pärast. Eriti tahaks esile tõsta Lauri Kinki, kes on omale vatitropid ninna toppinud ja teeb lihtsate vahenditega rolli, mis vääriks kõrvalosa aastapreemiat.

Sten Karpoviga, kes mängib lavastuses peategelase Armini äripartnerit Andrest (ja ka turvamehe kõrvalosa) on Endla teater võitnud midagi väga hinnalist. Lühikese aja jooksul täiesti erinevate näitlejavahenditega loodud säravad rollid lavastustes „Portselansuits”, „Kangelane” ja nüüd „Janu” (noormehe teisi selle hooaja osi pole ma näinud), võiksid ehk lõplikult lõpetada jutud Tallinna ja Viljandi teatrikooli tasemevahest.

Lavastuse värvikas naistegelaste rida – lisaks Lii Tedrele ka Kaili Närep peategelase asjalik-ahne abikaasana ja Liis Laigna kepijanus hollandlannana – paneb imestama, et selliste naiste kõrval veel üldse ennast mitte põhja joonud mehi liigub.

Noormetsa lavastus pole siiski parafraas Lutsu „Tagahoovi” kingsepp Kaprali loole, kus „Kapral joob sellepärast, et naine on kuri, ja naine on kuri sellepärast, et Kapral joob”, mida Martin Alguse näidendi esmakordsel lugemisel võis ehk arvata. Oli selge, et näitlejaharidusega (ent nüüd reklaamialal tegutsev) autor tunneb rahategemise valu ja vaeva, valdab näitlejale suupärast dialoogi, süžeekäigud on ootamatud ja karakterid vaimukad. Pretensioone tekitas just liiga pisike ja trafaretne terviksõnum. Lavastusega pole sellele muidugi mingit kosmilist ega süvafilosoofilist mõõdet suudetud anda. Kuid tõdemus, et tänases turumajanduslikus võidujooksus ennast läbi põletanud inimest tuleb märgata, ta tuleb ära tunda ja teda aidata, on oma konkreetsuses vajalik ja hinnatav. Just selleni on jõudnud omaenese eluõnnetuste hinnaga Helle Kuninga kehastatud Aili, kes lõpuks „rikaste ja ilusate” maailmast välja tõugatud Arminile rahupesa pakub. Kui ka vaataja jõuab sellise tõdemuseni, mõeldes oma kõrval istuvale abikaasale, mitte aga mõne tuttava mehele või naisele pilku heites, siis on teatriskäik läinud täie ette. Alanud majanduslanguse ajal võib selliseid kaaskodanikke aga iga päev üha juurde tekkida ning selguda, et Martin Alguse lihtne lugu on koguni ülimalt kaasaegne ning prohvetlik.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming