Elu nagu EÜE taidlus

Jaanus Kulli

Kogu lugu oma pretensioonituses annab vaataja vabaks nii ajaloo- kui ka suure dramaturgia painest.

Kuuldavasti pidanuks algselt Suure Munamäe jalamil mängitama hoopis Mart Kivastiku näidendit, kuid ühe versiooni kohaselt ei sobinud Kivastiku lugu mõnele omaaegsele maleva­isale, teiste sõnul olnud Kivastiku lugu lihtsalt liiga ropp. Abi leiti Lauri Vahtrelt, kes ennast varemgi dramaturgina proovile pannud, ning, mis pole mitte vähem oluline, omal ajal ka aastaid ise malevaõhku nuusutanud.

Kas saakski kirjutada malevast lugu see, kes ise igal kevadel ikka ja jälle sinist särki selga poleks tõmmanud? Küllap saaks. Ent usutavasti jääks ka kõige andekama dramaturgi sõrmede all sündinud malevateemalises tekstis vajaka just sellest, mis jääb ridade vahele, mis pole nähtav, adutav, sõrmega kombatav. Ehk siis see, mille iga endine eüekas malevast rääkides kohe ära tunneb ja mida EÜEs mitte käinu ei saagi kunagi aduma. Kõige enam ja sageli (isegi äraleierdamiseni) on seda vist nimetatud malevavaimuks ja selle liitsõna sügavamat tähendust on  liig sage kasutamine teinekord isegi nivelleerinud või kompromiteerinud.

Seda malevavaimu on Vahtre oma loosse suutnud suurepäraselt kodeerida ja kus see (rühma)vaim ikka kõige selgemalt väljendus, kui mitte taidluskavades, kus lisaks ühisele nimetajale, milleks tavaliselt oli teravam või hillitsetum poliitiline meelsuseavaldus, kajastus tavapäraselt veel mingi ainult sellele rühmale ainuomane joon ja olemus.  

Sestap igati mõistetav, et ka Vahtre on oma näidendi (või vähemalt selle esimese osa) ehitanud üles malevakokkutulekuks valmistumisele, mis võimaldab erinevate taidlusjuppide ja sinna vahele pikitud legendaarsete malevalaulude kaudu kõige paremini tabada tollast õhustikku ja malevaelu. Lisaks pakub selline dramaturgia lõputut äratundmisrõõmu nendele pealtvaatajatele, kes ise kunagi eüekad olnud ning  tänaseni paljusid nüüdki lavalt kõlanud laule peast teavad.

Taidlusteema tundub ühtviisi olevat aga Vahtre näidendi tugevus ja nõrkus. Eriti endistele eüekatele emotsioonidest pakatava esimese vaatuse kõrval hakkad üha närvilisemalt ühte lugu ootama, kuid pakutakse vaid nagu šašlõkivardasse ritta aetud taidlusjuppe. (Teadmisest, et näidendi aluseks on 1982. aasta EÜE kokkutulek Intsikurmus, lihtsalt ei piisa.)

Sestap küsid endalt pärast vaheaega, et kas selliselt, estraadikavalikult lugu jätkubki. Õnneks mitte. See võtab hoopis ootamatu pöörde.  

“Muna EÜE ehk viimase kava” I ehk taidluskava-vaatus põhineb mõttel, et kui head ideed ei ole, hakatakse taidlust tegema teemal, kuidas see rühm taidlust tegema hakkas. Triviaalne? Muidugi, aga samas ka kongeniaalne, sest just nii väga sageli juhtuski. Ja nagu öeldud, annab estraadikava võti võimaluse pikkida sisse palju tsitaate omaaegsest originaaltaidustest ja Haiti, Inboili jt lauludest. Ehk siis: ehedat ajalugu. Mis natuke aitab päästa olukorda, sest EÜE-teema on siiski ülimalt raske – tegelikult on ju nagunii tegemist tõlkimatu sõnademänguga neile, kes sündinud post-eüe ajastul.

Tabav leid (küllap samuti kuskilt rühmast folkloorina näidendisse tulnud – ikka leidus ju malevlane, kes jokkis peaga mõne sihukese atribuutika kuskilt kogemata kaasa haaras) on laval pidevalt asukohta vahetav Eesti NSV ja Läti NSV piiritulp. Näidendit läbib universaalne lause: “Ja pange see Läti piir ükskord oma kohale!” – sobilik kasutada ükskõik millisel tuskategeval puhul. Päriselt sümboliseerib see tulp teadagi seda lõputut piiri peal käimist, mida üliõpilasmalev tähendas nii lihtliikmeile kui ka funktsionääridele. Veelgi enam: malev oli üks pidev piiriületamine. Mäng piirivalvuriga –  kui kaugele lubamatule territooriumile tohin ma oma varba sirutada? Vabaduse illusioonis on maleva võlu ja jõud. See korvas vahel napiks jäänud teenitud rublad, see vabandas ka ära joodud alkoholihulka, sest nagunii oldi kogu aeg natuke üle piiri.

Muna EÜE taidluses on piiri märkivate tegelastena sees nii pahad fašistid kui ka mausoleumis viimset und puhkav Lenin, kes EÜE-aegset konteksti arvestades oli kindlasti väga riskantne tegelane.

Kui ajaloolist konteksti veel sisse tuua, siis jäi just tol aastal – vist oli see 82 – taidluse eest auhind andmata. Sest nagu meenutavad tollased funktsionäärid, joodeti parteiliinis saadetud kontrollid aegsasti piisavalt purju ning hommikuks – üllatus, üllatus – olid hindamisprotokollid kadunud. Ja muidugi ei mäletanud keegi midagi.

Võib-olla võinuks selle loo tegelikku tausta, mida teadsid ja teavad vaid valitud asjassepühendatud, mõnevõrra rohkem avada, kui seda suutis kahtlemata suurepäraselt mängitud, kuid siiski vihjeliseks jääv Ülemuse (Indrek Taalma) Brežnevi kõne.

Samas, mine tea. Kogu maailmale seda arusaadavaks nagunii ei räägi, ja praegusel moel jätab näidend rohkem mõtestamise võimalusi.  

Dramaturgiareeglitele vilistades alustab Vahtre looga tegelikult alles II vaatusest, sest I on – nagu juba öeldud – pikk introduktsioon estraadieeskava vormis. Lugu on lihtne, kuigi tõtt-öelda, ega keerukat poleks oodanud ega tahtnudki.

Teises vaatuses saame teada, mis on saanud Muna rühma EÜE-taatidest. Ja teame ju näidenditagi, et osal neist on läinud paremini (need, kes juhtisid EÜEd, juhivad ka täna kõikvõimalikke firmasid ning sektoreid), teistel jälle kehvemini (on ju EÜE paari põlvkonna läbilõige Eesti NSV ühiskonnast).

Loomulikult valitsevad endiste eüekate vahel keerulised inimsuhted. Loomulikult on EÜE põlvkond juba teist või ka kolmandat korda abielus. Jne. Kõik selle võiks ju tavaliseks, üllatuseta, võib-olla isegi banaalseks tituleerida, kui mitte… poleks Vahtre kirjutatud lõpupuänti. Ja seda ei arva ära, kuigi teatud eelteadmistega vihje kujul oleks võinud, oleks pidanud…

Kes norida tahab, võib ette tuua mitmeid dramaturgiareeglite eiramisi, ning küllap on üsna õiglane öelda, et “Muna EÜE…” pole miski isemängiv näidend. Aga seda näidendit võib vaadelda ka teistmoodi: ajal, mil reeglite eiramine on ise reegliks saanud, on toimiva uue žanri sünd igati tervitatav. Võib-olla mitte veel laitmatu, võib-olla pisut arendamist vääriv, kuid novelli ja krimka ülesehitust ära kasutavat näitemängu polnudki veel siinmail kirjutatud.

Muna EÜE taidluskava A.D. 2007 kahes vaatuses sisaldab endas mitu värvikat näitlejatööd. Kes tahab, teab ja mäletab, võib ju Jaan Rekkori mängitud Säinas, Ago Andersoni Rupertis või ka teistes tegelaskujudes omaaegseid EÜE legende ära tunda. See on antud kontekstis küllap lubatud, ja nii saab kindlasti veelgi rohkem nalja, kuigi teadmine pole siin üldse mitte kohustuslik ega vajalik. Hea on, et mõnigi neist lavale tulijaist kasvatab oma tegelase üldistuseni. Hea on, et kogu lugu oma pretensioonituses annab vaataja vabaks nii ajaloo- kui ka suure dramaturgia painest. “Muna EÜE…” on lustlik jant, kus lubatud naerda, kaasa laulda (kui juhtud sõnu teadma), oma tahtmist mööda asjadest aru saada. Kontekst, kus elu seekord käib, on lihtsalt EÜE. On isegi rõõmustav, et Vahtre pole kirjutanud kõikehõlmavat eüenäidendit. See annab vabaduse sama teema juurde veel tagasi tulla – EÕMi film (“Sigade revolutsioon”) on küll tehtud, EÜE film ootab veel kirjutamist ja ärategemist.  

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming