Elu on liiga palju, paluks veeuputust

Marius von Mayenburgi „Monument“ on koomiline, aga seejuures traagiline. Kuidas mõjuda koomiliselt ilma nalja tegemata?

RAIT AVESTIK

Kinoteatri ja Von Krahli teatri „Monument“, autor Marius von Mayenburg, tõlkija ja dramaturg Paavo Piik, lavastaja Priit Võigemast, kunstnik Kairi Mändla, valguskujundaja Priidu Adlas, helikujundaja Veiko Tubin, videokunstnik Mikk-Mait Kivi. Mängivad Mari Jürjens, Kait Kall, Markus Luik, Tõnis Niinemets ja Evelin Võigemast. Esietendus 20. X Von Krahli teatris.

Saksa näitekirjaniku Marius von Mayenburgi 2015. aastal valminud näidendil „Monument“ („Stück Plastik“) on omadusi, mis kutsuvad seda teatriteksti lavastama. Esiteks: nüüdisaegsed, lausa trendikad igapäevateemad. Teiseks – ja see on olulisim: näidendi ambivalentsus, vaatenurkade paljusus, mis saab oma täies uhkuses avalduda eelkõige just lavastustes. Muidugi võib teha näidendist, mis esmapilgul ja üldvaates paistab jutustavat moodsa ühiskonna moodsa perekonna sotsiaalsetest ja eksistentsiaalsetest (pseudo)hädadest, ka sõna otsest mõttes mittemidagiütleva lavastuse. Selleks peab aga olema meister ning eks lõpuks loeta seda mittemidagiütlemist ikkagi hoiakuks ja üldse kisub kõik jälle kunstiks kätte.

Lavastuse tutvustuses on öeldud, et „Monument“ on küll lihtne perelugu, ent seejuures ka vaimukas kokkuvõte ummikust, kuhu praegune väärtuste dialoog on Euroopas jõudnud – omamoodi õhtumaa allakäigu kirjeldus. Jah, nii on. Aga eks nüüdisnäidend õhtumaa allakäigust ole ju sama, mis näidend nüüdisaja inimsuhetest. Niisiis on selle autor võtnud vaatluse alla ühe keskklassi perekonna, käsitledes argirealismi läbi kunstiprisma. Selleks on autor kirurg Michaeli (Tõnis Niinemets), tema kunstnikust abikaasa Ulrike (Evelin Võigemast) ning nende teismeikka jõudnud poja Vincenti (Kait Kall) ellu ja elamisse paigutanud kunsti tegeva Serge Haulupa. Mängu tuleb ka perekonda koristajaks-teenijaks palgatud Jessica (Mari Jürjens), kes valgustab välja nii väliselt eduka, ent seesmiselt varemetes perekonna mured kui ka õhtumaa allakäiku ilmestava pseudolikkuse. Eksistentsiaalsem kokkupõrge sünnib aga just koristaja ja kunstniku, loodusliku ja tehisliku vahel.

Näidendit lugedes hakkas silme ees jooksma hästi kirjutatud dialoogiga olmedraama. Tundus küll pisut kummaline, kuid miks mitte – ühe õnnetu karjääripere juures elabki performance’i-kunstnik, ajades sitta saiaks seletajatele omase jutuga ülejäänud seltskonnal juhtmed kokku. Filosofeeritakse kunsti ja elu üle, piltlikult öeldes, kustakse kõrge kaarega teenijale pähe, vaeveldakse keskea- või mõnes muus kriisis, poeg tunneb, et on hoopis tütar jne. Armastust pole aga kuskil. Ega tule ka.

Arrogantne Serge Haulupa (Markus Luik) on poolpaljas ning veedab suure osa ajast vannis.

Siim Vahur

Võigemasti lavastuses nägin aga märksa huvitavamaid olukordi ja pilte. Kuna enne vaatasin etendust ja alles siis lugesin näidendit, oli lugemise üks ajend soov näha, kas lavastaja ning kunstniku (Kairi Mändla) rõhuasetused ja üldine stilistika olid juba Mayenburgil paika pandud. Kas näidend kubiseb remarkidest? Ei kubise ning sestap tuleb just lavastaja (ilmselt siiski kogu trupi) leidlikku, ambivalentse sõnumiga tööd igati tunnustada. Ma ei tea, kas Võigemast tegutseb lavastajana juba pikemat aega mingi häirituse vastu ning kõnealune näidend on just see, mida ta oma sõnumi levitamiseks on otsinud, või luges ta lihtsalt näidendit ja siis hakkas kõhus maailmavalu keerama, aga lavastusest õhkuvad seisukohavõtud ei jää märkamatuks. Olgu seal siis tõlgendamist või mitte.

Osa vaatamiseks vajalikke võtmeid saab publik kätte kohe etenduse alguses, kui lavale ehitatud laval (poodiumil) pöörduvad tegelased end tutvustades otse saali. Teksti järgi võiksime olla keskmise suurusega majas, ent steriilne läikiv hall laminaatlik lavakujundus viitab pigem galeriiõhustikule, mida toetavad vahetpidamata veiniklaase käes hoidvad, kuigi rõhutatult koduselt riides tegelased.

Päris tähtsusetu pole ka fakt, et Haulupa tutvustamisel lisab Michael, et Haulupa ei ole tema päris nimi, tegelikult on ta hoopis Luik, Markus Luik. Igati muhe paljastus. Kuigi teatraalsuse ja kunstlikkuse õhustikku oli saalis tunda juba enne etenduse algust, „teater teatris“ võttestik ikkagi prevaleerima ei jäänud. Haulupa selliselt rõhutamine on siiski tähenduslik, sest just tema on kui Mefisto Fausti sees – ta on nii otseses kui ka kaudses mõttes paha vaim, kes ilmub kohale, kui tekib kohale ilmumiseks soodne pinnas. Siinsel juhul on selleks siis topeltmoraaliga tarbimisühiskonna poliitiliselt korrektsed produktid Michael ja Ulrike.

Raske lapsepõlvega arrogantne Haulupa võiks (vähemalt näidendi teksti põhjal) Michaeli ja Ulrike tinglikus köögis kanda nii velveteid, ülikonda, midagi sätendavat või ükskõik mida. Võigemasti lavastuses on Luige Haulupa aga poolpaljas, ilmub lavale vanniga (kus ta ka suure osa ajast veedab) ning see võimendus või liialdus lubab vähemalt minu ettekujutuses asetada selle tegelase Michaeli ja Ulrike suhtes metafüüsiliseks kiuslikuks kõrvaltvaatajaks. Ta on kui täiskasvanute variant Karlssonist katuselt, kui see oleks olnud küüniline tõbras. Kord laseb Haulupa end paista ausa ja armutu ühiskonnakriitikuna, teisalt aga artefaktisarnase klounina. Artefakt on üldse lavastuses läbiv, ka metatasandil. Nii saab kunstiteoseks sitt, nii on vann liigutatud teise tähendusse jne.

Kriisis abielupaari appi kutsutud Jessica pole lihtsalt noor teenijanna, vaid koristaja, puhastaja. Kui Karlsson juba mängus, siis vastaspoolele paigutuks kenasti Pipi Pikksuka või vähemalt Sipsiku ekvivalent. Ta on peaaegu nähtamatu, kuid kahetunnise etenduse jooksul käib jutt peaasjalikult temast.

Jessica on kõik see, mida ei ole ülejäänud tegelased. Sestap muutub ta teistele ka pihiisaks, aitajaks, looduseks (vrd Haulupa kui artefakt).

Kuidas õhtumaa allakäiku ikkagi peatada? „Monumendi“ lõpus keedab Jessica mereannisuppi ning seda söönud tegelased suiguvad (ilmselt) igavesele unele. Ühest küljest äärmuslik #MeToo-laadis aktsioon. Mereannisupp veeuputusena poleks paha, kuid kuidagi liiga lõplik. See pole kuigi originaalne paralleel, aga elutu paljas Haulupa vannis toob silme ette Jacques-Louis Davidi kuulsa maali „Marat’ surm“. Mäletame ju kõik, et selle Prantsuse revolutsiooni aegse tegelase tappis noor naine. Ilmselt teenitult, kuigi see kõik ei muutnud mitte midagi.

Muu hulgas avardab või uuendab lavastus „puhta kunsti“ mõiste tähendust. Mingis mõttes võib võtta seda lavastust ennast puhta kunstina, tahtmata olla siin irooniline ega ülevoolav. Peale selle, et lavastuses muutub kunstiaktiks koristamine, puhastamine (Haulupa loobib seinale musta ja kleepuvat ollust – tekstis „prügi“ – ning Jessica koristab seda, vaikides ja lõputult), on puhas ka kogu lavaruum, kuigi sisuliselt (näidendi põhjal) võiks see olla teisiti. „Monumendi“ üks stseen, kus toimub toidusõda poroloonist või plastist „toiduga“ ning lava jääb tegelikult ilusti puhtaks, koristamist ainult markeeritakse, tuletas meelde kunagist Von Krahli teatri lavastust „Ainult võltsid jäävad ellu“. Kah puhas kunst või veel puhtamgi, kuigi koristamist ja läga oli tonnide viisi, seejuures steriilust aga mitte grammigi.

Minu „Monumendi“-kogemus pärineb esietenduselt, seega saan näitlejatööde kohta napilt midagi arvata. Kuna lavastaja ise on suurepärane näitleja, siis võin olla kindel, et ta teab, mida ja kuidas peaksid näitlejad mängima ning kuidas see neist kätte saada. Üldjoontes on Võigemast nii lavastaja kui ka näitejuhina teinud hea töö, kuigi siin tuleb silmas pidada, et „Monumendis“ on tegelased valmis, laval me nende arengut ei näe. Kõik, mida näeme, on juba olnud. Ka lavastuse mõningane estraadlik või performance’lik alatoon mõjutab näitlejate tööd. Probleemi siin polegi, lihtsalt ma ei saa nõustuda arvamustega, nagu üks või teine näitleja oleks teinud oma elu parima rolli. Kogu trupp esines ühtlaselt tugevalt, aga elu parimad rollid tehakse ilmselt pisut teistsuguste näidenditega. Võib-olla on see etenduste käigus muutunud, aga mõnevõrra häiris, et õhus oli liiga palju naljategemist. „Monument“ on koomiline, aga seejuures traagiline. Kuidas mõjuda koomiliselt ilma nalja tegemata?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht